Oli stimuleeriv lugeda äsjast sõnumit Eesti Vabariigi kahekordse ekspeaministri Mart Laari osalusest Pariisis toimunud demokraatiate maailmaliidu (IDU) kongressil. Sellel kristlike demokraatide ja konservatiivide tippkohtumisel peetud kõnes õhutas Laar kuulajaid hülgama „maailma vaevavat poliitilist korrektsust“ ja embama seeasemel „euroopalikke väärtusi“.

Kuid mida võime nimetada „euroopalikuks väärtuseks“? Kas on see midagi, mis õilmitseb ainult või peamiselt Euroopas? Või on see midagi, mis on püsinud eurooplase olemuse truu „koostisosana“ läbi millenniumite? Kui valime viimase (mida pean õigemaks), siis näeme selliste väärtustena Vanas Testamendis fikseeritud Ainujumala-usku, Rooma õiguses peituvaid käitumisnorme, evangeelse ristiusu rõhuasetust kahetsusele ja andestamisele ning anglosaksi ühiskondade parlamentaarset demokraatiat.

Märkimist väärib aga, et suurelt osalt on need väärtused välja kujunenud väljaspool Euroopat, esmajoones Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas, ning et nende põhijooned on leidnud kinnistamist juba enam kui 200 aastat tagasi Ameerika Ühendriikide põhiseaduses. Mõningaist kommentaaridest nähtub, et moodne eurooplane ise vaatab euroopalikkusele kui mingile tülikale kohustusele.

Carnegie sihtasutuse vanemteadur Robert Kagan refereerib Washington Post’is briti Financial Times’i kaastöölise Gideon Rachmani vaadet tänapäeva inglase küsitavale euroopalikkusele, kirjutades pealkirja all „Euroopas nihe tähtsusetuse poole“: „(Lissaboni lepingu – st. Euroopa Liidu parandatud põhikirja – tagasilükkamine Iiri poolt) oli viimaseks löögiks meie liitlaste, sh. Suurbritannia Euroopa-lojaalsusele, sisaldades ohtu, et nad võivad vähehaaval kaotada igasuguse tähtsuse maailmapoliitikas. Londonist kuuldub juba hääli, mis seda tervitavad. Financial Times’i Gideon Rachman usub, et brittide, kui mitte nende juhtide, enamik eelistab tähtsusetust (irrelevance) ning neil on õigus. On ju parem mitte olla sunnitud olema nagu ameeriklased – seotud igasuguste kohustustega üle maailma.“ (WT, 15. juuni.)

Kagan lõpetab oma artikli tõdemusega, et Euroopa nõrkus on eurooplasele teretulnud „nirvaanaks“, kuhu ta otse ihkab põgeneda „ameerikalikuks“ muutumise ohu eest.

Peaaegu samaaegselt Mart Laariga kõneles euroopalikest väärtustest ka EV president Toomas Hendrik Ilves, kuid drastiliselt erinevale kuulajaskonnale, nimelt soome-ugri rahvaste maailmaliidu kokkutulekule Handi-Mansimaal. Kui Laari eesmärgiks Pariisis oli veenda läänelikku üldsust Eesti demokraatlikkuses, siis Ilves omalt poolt õhutas Venemaa „riikkondsuseta“ soomeugri rahvaid nägema „euroopalikkuses“ teed „liberaalsele demokraatiale“, nagu seda on Ungari, Soome ja Eesti.

Kolme viimase aastatuhande jooksul kristalliseerunud nn euroopalikud väärtused vastavad aga – nagu ülaltoodud loetelu näitab – pigem ameerika konservatismile kui euroopalikule liberalismile. Võime koguni nentida, et tänapäeva maailmas esindab ehtsat euroopalikkust just ehtne ameerikalikkus.

Märkmed: