... olla referendumiks valitava isiku võimete kohta;
... kinnitada või tühistada poliitilisi teooriaid;
... juhtida maa poliitiline areng eksiteedele;
... ning tugevdada või nõrgendada kehtivat demokraatlikku riigikorda. USA eelseisvatel vahevalimistel ootavad mõnedki vaatlejad, et 7. november kujuneks referendumiks president Bushi ametisuutlikkuse kohta. Siin tuleb meenutada, et kuna „valimine“ tähendab eo ipso „hääletamist“, siis on tegelikult iga hääletamine referendum millegi kohta. Kitsamas mõttes võiks see sõna siiski tähendada hinnangu langetamist mingis erakordses või kriitilises küsimuses. President Bushi juhtumil näib sõna „referendum“ vähemalt vabariiklaste arvates — olevat lihtsalt viisakam väljend demokraatide nn. „vihkamiskampaania“ (hate campaign) varjamiseks. Eelmise presidendi ajal süüdistasid demokraadid samas asjas vabariiklasi. President Clinton nimetas seda siis „isiku hävitamiseks“ (personal destruction). Kuid leidub näiteid ka selle kohta, et mõnedki valimised on referendumid sõna tõsisemas mõttes.
Nii nt. võis kindral Eisenhoweri hiilgav valimisvõit tema teiseks ametiajaks presidendina kujutada endast referendumit küsimuse kohta, kas „Ike“ ikka suudab Korea sõja lõpetada, nagu ta kampaania käigus oli lubanud. Ta suutis. President Reagan saavutas analoogilise valimisvõidu teiseks ametiajaks mh. selle eest, et ta oli veenvalt haaranud initsiatiivi külmas sõjas Nõuk. Liidu vastu.
Samas vaimus võib Jimmy Carteri läbikukkumist teiseks ametiajaks kandideerimisel lugeda referendumiks; aga negatiivseks. Kuigi Carter väärib tunnustust ajaloolise Camp Davidi kokkuleppe eest Egiptuse ja Iisraeli vahel, jääb tema ametikõlblikkuse võrdkujuks võimetus saavutada ameeriklaste vabastamist, keda Iraani valitsus hoidis Teheranis pantvangistuses 444 päeva. Sama hinnang on jälitanud Carteri algatusi vabatahtliku vahemehena pärast ametiaja lõppu.
Kas on põhjust ennustada, et käesoleva aasta vahevalimised osutuvad referendumiks George Bushi valitsuse kohta? Tundub, et mitte.
Esiteks on raske leida ühisnimetajat Bushi erinevatele algatustele ehk mida täpsemalt referendumile panna. Rahva hinnang neile on olnud heitlik, nagu näitavad viimase aasta muutused tema reitingutes ja arvamusküsitlustes.
Veel aasta tagasi oli registreeritud vabariiklastel demokraatide ees kuue- kuni kaheteistpunktiline edemus, kuid kuu aega tagasi oli see vähenenud vaid paarile punktile. Üks viimastest pollidest andis Bushile võrdse hulga toetajaid mõlemast erakonnast (48%). See on ahastamapanev demokraatidele, kel on tõsiseid raskusi rahuldava parteiplatvormi koostamisega. Parteisisene võitlus käib positiivse programmi pooldajate ja tulivihaste Bushi vihkajate vahel.
Demokraatide lipukirjaks on tagasi võita oma häälteenamus Kongressi mõlemas kojas, mis läks kaduma 1994. a. vahevalimistel. Tookord olid vabariiklased samas positsioonis. Neil oli valida kas vihkamiskampaania või ideelise võitluse vahel. Parteisisene otsus langes ideede kasuks, mida republikaanid tollal nimetasid „Lepinguks Ameerikaga“ (Contract with America). Selle peaarhitektiks oli tollane Esindajatekoja spiiker Newt Gingrich. Vihkamiskampaania ametis oleva presidendi Clintoni vastu olnuks niisama kerge kui praegu on demokraatidel Bushi vastu. Meenutades aastat 1994 ütleb Newt Gingrich nüüd „Lepingust Ameerikaga“:
„Leping etendas tähtsat rolli. See võimaldas igal vabariiklasel öelda: Me oleme enesekindlad. Me oleme positiivsed. Kuid kui me oleksime rajanud oma lootused negatiivsele kampaaniale, teinud sellest Clintoni vihkamise kampaania, ei oleks me iial saavutanud häälteenamust Esindajatekojas.“
Demokraadid võiksid juhenduda selle vabariiklase sõnadest. Need viisid vabariiklaste erakonna Kongressi enamusrühma positsioonile esimest koda 40 aasta jooksul.