Neli riiki kuulutas 29. aprillil Brüsselis välja otsuse rajada Euroopasse uus kaitsevägede peastaap. Skeptikud ristisid uue alliansi kähku „pralineekvartetiks“. Seega viitasid nad asutajate maade — Prantsusmaa, Saksamaa, Belgia ja Luksemburgi — kõrgele renomeele maailma parimate maiustuste tootjatena.
Kuid sellega oli ühtlasi viidatud ka tõigale, et ühelgi neist neljast ei ole kaitsejõude, mille kuulsus oleks võrreldav nende shokolaaditoodete omaga. Üks kommentaator ütles näiteks, et Belgia kaitsevõime „seisneb peamiselt tema kooreshokolaadi kõrges kalorisisalduses“. Sakslastel vastaks sellele võibolla Schwarzwaldi „Kirschtorte“ ja prantslastel — „pralinee“.
Brüsseli deklaratsioon ei ole arusaadavalt äratanud mingit vaimustust Washingtonis. Välisminister Colin Powell ütles varjamatu irooniaga, et neil neljal maal on „mingisugune plaan kutsuda ellu mingisugune peastaap“, ja lisas järsult:
„Mida ma vajame ei ole mitte rohkem peastaape. Mida me vajame on — rohkem (võitlus)võimet, et tõsta olemasolevad koosseisud ettenähtud tasemele ning anda neile varustus, mida nad vajavad.“
Ühtlasi kritiseeris välisminister Powell Brüsseli kvartetti selle eest, et ükski neist ei ole vajalikul määral suurendanud oma riigikaitse-eelarvet. Washingtonis asuva sihtasutuse Heritage turvaekspert Nils Gardiner ütles selle kohta, et uus üritus kujutab endast „kolmanda järgu kaitsejõudude allianssi, mis ei suuda iialgi oma eesmärki ellu viia.“
Kui aga arvestada muutusi, mis on praegu maailmas toimumas, võib Brüsseli ürituses näha eelkõige „Vana Euroopa“ (Prantsusmaa jt.) meeleheitlikku katset Ameerikale järele jõuda geostrateegilises võidujooksus. Briti peaminister Tony Blair ütles selgesti välja, et Brüsseli kvarteti eesmärgiks on „nõrgendada NATO-t ja kujundada Euroopa Liidust sõjaline konkurent Ameerika Ühendriikidele“.
Võib küsida, kui peatselt Euroopa Liidu kaitsevõime aga Ühendriikide omale järele jõuab? USA kaitse- ja välispoliitikas on toimumas ajalooline ümberorganiseerumine. Selle põhiplaan valmis juba eelmise administratsiooni ajal, 2001.a. algul ja on tuntud Harti-Rudmani raporti nime all. See mõlema erakonna koostöös viimistletud projekt näeb ette kolme põhilist reformi, milleks on: 1. luua sisemaise julgeoleku ministeerium; 2. voolujoonestada kaitseministeeriumi struktuur ja 3. kaotada „invaliidistunud“ („crippled“) välisministeeriumist iganenud bürokraatide mõjuvõim.
Harti-Rudmani reforme on nüüd Bushi administratsiooni ajal hakatud tõsiselt ellu viima. „Washington Times“ kirjutab selle kohta:
„(Asjast huvitatud) võivad nüüd märkida, et Kongress on tõepoolest ellu kutsunud uue ministeeriumi (Homeland Security Department) ning et (kaitse)minister Rumsfeld on silmapaistva eduga heidelnud bürokraatiaga, organiseerimaks Pentagoni ümber vastavalt 21. saj. vajadustele. Ainus kolmest, millele ei ole veel pööratud vajalikku tähelepanu, on „invaliidistunud“ välisministeerium (WT, 29. aprill).
USA kaitsesüsteemis toimuvate muutuste ulatusest annab mõningat märku see, et Pentagoni personalist kuulub üle seitsmesaja tuhande teenistuja kas ümberpaigutamisele või vallandamisele, et osa USA kaitsejõudude Euroopa baase ja õppekeskusi tõenäoliselt paigutatakse ümber ida poole (Rumeeniasse ja/või Bulgaariasse) ning et veelgi suureneb elektroonilise sõjapidamise osatähtsus. Seda kõike — nagu ütles kaitseministri asetäitja Paul Wolfowitz — „et pidada sammu muutuva maailmaga, milles terroristid võivad oma ähvardusi teoks teha interneti abil“.
„Pralineekvartett“ väidab oma deklaratsioonis, et uus peastaap tugevdab nii NATO-t kui Euroopa Liitu. Kuid kriitikute hinnangul on ta mitte üksnes hambutu tiiger, vaid — nagu ütles Heritage’i ekspert Gardiner: „Pariisi ja Berliini arrogantsuse peegelpilt“.
Ameerika päevikust: Vana Euroopa — pralineekvartett
Arvamus
TRENDING
