Ameeriklased tunnevad Taanit peamiselt maana, kust on pärit maitsvad kondiitrisaadused „the danish“, ehk nagu mu lapsepõlves öeldi — „suhkrusaiad“. Eestlastel on Taanist hulga rohkem teadmisi, eriti nüüd, postsotsialistlikul perioodil, kus Taani on jõuliselt toetanud Eesti Vabariigi kaitsejõudude taasülesehitamist, esmajoones sõjalaevastiku osas. Kuid nüüd on ka ameeriklastel põhjust taanlaste ees „müts maha võtta“. Taani on nimelt järsult tõusnud USA liitlaste esirinda Iraagi sõjas.

Taani on ainuke Läänemereriik ja üks kahest Euroopa mandririigist (Poola kõrval), kes koos Inglismaa ja Austraaliaga on saatnud oma sõdureid USA-le appi otse lahingutulle. Mereoperatsioonides osales üks taani allveelaev, üks korvett ning meditsiinilist ja logistilist personali. Iraagi sõjajärgseks stabiliseerimiseks on Taani lubanud 50 miljonit dollarit ja 380 sõdurit. (USA on palunud Taanilt rahuvalveks kuni 800 sõdurit.) Teatavasti on ka Balti riigid valmis osalema Iraagi taasülesehitustöös.

Taani USA suursaadik Ulrik Federspiel on siiralt välja ütelnud selle abivalmiduse peapõhjuse:

„Väiksemad Euroopa riigid, samuti kui Ida- ja Kesk-Euroopa rahvad, teavad oma ajaloost, et nende julgeolek oleneb Ameerika Ühendriikidest. Meie ei suuda võidelda ega ennast terrori vastu kaitsta, kui me seisame üksinda. Nagu varemgi vajame me (ka nüüd) Ühendriike. Seepärast, kui USA palub meilt abi, on vaid loomulik, et me püüame teha kõik, mida suudame“.

Need suursaadik Federspieli sõnad peegeldavad mitte vaid realistlikku tõelustaju, vaid esmajoones ühe väikeriigi otse ennastsalgavat võitlusvalmidust — vabaduse ja sõltumatuse kaitseks. Taani oma viiemiljonilise elanikkonnaga on kaheksa korda väiksem kui Poola ja ükseist korda väiksem kui Inglismaa, kuid on valmis võtma endale nendega võrreldavat koormat. See võitlustahe on kummalises vastuolus taanlaste rahvushümniga, mis on vist küll üks idüllilisemaid maailmas. See ülistab vaid Taanimaa looduse, eriti ta pöökpuusalude ilu ja hoidub — vastandina paljude teiste riikide hümnidele — igasugustest sõjakatest üleskutsetest.

Aga eestlastel on ka veidi teistsuguseid mälestusi taanlastest. Taanlased on kahel otsustaval korral võidelnud Eesti pinnal ja läinud eesti ajalukku kord vallutajatena, kord liitlastena. Meil on tugevad emotsionaalsed sidemed taanlastega ning ajalugu võimaldab meil uskuda, et taanlastel on võibolla ehk sama tunne meiega.

Aastal 1219 asutasid taani vallutajad Tallinna (st. „Taani linna“) ja alistasid järgnevate aastate jooksul kogu Põhja Eesti. Legend räägib, et Lindanisa lahingus 1219 langes taevast alla „Dannebrog“, valge rist punasel põhjal, millest sai Taani rahvuslipp. Otsekui vastutasuks pärandasid taani vallutajad Eestile „Taani hindamisraamatu“ („Liber Census Daniae“). See haruldane ülevaade Harju ja Virumaa asustusest 13. saj. algul on eesti rahvale asendamatuks ajalooallikaks. Taani võim Eestis lõppes 14. saj. keskpaiku.

Eesti Vabadussõjas 1918—1920 võitlesid aga taani vabatahtlikud eestlaste poolel „Dannebrogi“ lipu all. Taani väikese ekspeditsiooniüksuse mõju Vabadussõja käigule oli peamiselt moraalne, näidates, et Eesti välisdelegatsioonil oli vastukaja ka Skandinaavia maades. (Välisdelegatsioonil, mis taotles Eestile de jure tunnustust Pariisi rahukonverentsil, oli muide büroo ka Kopenhaagenis, kus seda juhatas Gustav Suits).

Taani ei ole kunagi pidanud taluma nõukogude korda. Taani rahvas ei ole kunagi andnud oma kommunistlikule parteile sellist võimu nagu andsid prantslased ja itaallased pärast Teist maailmasõda. Seetõttu Taani otsus astuda USA kõrvale alanud ülemaailmses võitluses terrorismi vastu peegeldab siirast tahet kaitsta vabadust ja iseseisvust, kus iganes see on ohustatud.

Taani vapper otsus peaks olema eeskujuks eriti Saksamaale, kes näib olevat oma ajaloo unustanud.

Märkmed: