Tänavused poliitilised võitlused nii Euroopas kui Ameerikas on silma paistnud selle poolest, kuivõrd sageli ja sihilikult on kuritarvitatud mitmeid demokraatia põhinomenklatuuri kuuluvaid mõisteid. Mõned neist on nüüd paraku käibel oma algsele mõttele otse vastupidises tähenduses. Eelkõige tuleb siin nimetada kolme: „kapitalism“, „liberalism“ ja „föderalism“.

Sõna „kapital“ tähendas algselt ja peaks ka praegu tähendama jõukuse mitmesuguseid esinemisvorme loovas majandusprotsessis (raha, väärtpaberid, oskusteave, haridus, leidlikkus), kuid Karl Marxil õnnestus sellele anda negatiivne tähendus. Oma teosega „Das Kapital“ (1867) „tõestas“ Marx, et kapitali kogumine on röövimine ning et kogu majandusprotsess seisneb vaid klassivõitluses „saajate“ ja „ilmajäänute“ vahel. Clintoni asepresident Al Gore ekspluateeris seda kontseptsiooni alles kaks aastat tagasi („nemad meie vastu“ — „them versus us“) nii agaralt, et isegi tema enda parteikaaslased süüdistasid teda klassivõitluse õhutamises.

„Liberalismiga“ on toimunud vastupidine moonutus. Ta ei ole kaotanud oma algset, positiivset tähendust kui õpetus vabaturumajandusest, nii nagu selle põhistas shoti filosoof Adam Smith oma teoses „The Wealth of Nations“ (1776). Kuid ta on anastatud vabaturu vastaste poolt, kes kasutavad terminit „liberaalne“ vasakpoolsete ideede maskeerimiseks — USAs nt. mitmed kirdeosariikide senaatorid ja kongresmenid nagu Edward Kennedy või Patrick Leahy.

Ainult mõned vähetuntud parteid nagu saksa „Freie Deutsche Partei“ on suutnud säilitada liberalismi algse tähenduse. Ameerikas vastavad sellele nn. libertaarid (libertarians), kelle platvorm sisepoliitikas vastab täiesti Adam Smithile, kuid kes välispoliitikas kalduvad isolatsionismi.

Kui mõelda, mis on toimunud terminiga „föderalism“, peab möönma, et tegu on sõna tõsises mõttes mõistete prostitueerimisega. Olen korduvalt sellele tähelepanu juhtinud siinselgi veerul, viimati vestes „Peterselli saar ja semantilised segadused“.

Oma nooruse „tormi- ja tungi-aastatel“ kuulusin Rootsis rühmitusse „Eesti Vabadusmeelsed Föderalistid“, mis oli ainus Eesti eksiilvalitsuse poolt tunnustust leidnud väliseesti partei. Meie unistuseks oli suveräänsete Ida- ja Kesk-Euroopa riikide lülitamine föderaalsesse Euroopasse. Nüüd, kus Euroopas toimub ajalooline integreerumisprotsess, ilmneb järsku, et Euroliidus taotletakse hoopis mingit sotsialistlikku impeeriumi, mitte aga suveräänsete riikide föderatsiooni.

Selle üle kaebas suvel juba Riigikogu asespiiker ja Eesti esindaja Euroopa tulevikukonvendis Tunne Kelam. Nüüd on tema kriitikaga liitunud Uno Silberg, kes hiljuti Iirimaal kõneldes nimetas Euroliidu laiendamist „föderaalse sotsialismi“ ülesehitamiseks ning võrdles ELi sõnaselgelt endise Nõukogude Liiduga.

Uno Silbergil pidi Iirimaal olema vastuvõtlik kuulajaskond, sest aasta tagasi püüdis EL sundida iirlasi oma makse tõstma (!) — ja seda ilmsesti täiesti teadlikuna sellest, et Iiri majanduskasv on Euroopa edukaim just tänu oma madalatele maksudele. Silbergi kaebus, et käimasolev „föderaalse sotsialismi“ ülesehitamine Euroopas „ei jäta väikeriikidele hingamisruumi“ võiks olla hoiatuseks kõigile Ida- ja Kesk-Euroopa rahvastele, kes tõttavad ELiga ühinema.

„Ära osta põrsast kotis,“ ütleb eesti vanasõna. Niisama hästi võib öelda: „Ära tõtta liituma föderatsiooniga, mis võib osutuda impeeriumiks!“

Märkmed: