„Ilma mingi kahtluseta — shiiidi teoloogia on viimsepäeva usk, mis meeleldi ise talub ja laseb oma vaenlastele osaks saada kõige hirmsamaid (piinakambri) ekstsesse selleks, et täide viia oma eesmärki: Kaheteistkümnenda Imaami tagasitulekut inimkonda päästma... Kuid suur imaam naaseb alles siis, kui inimkond on viinud maailma apokalüptilisse seisundisse. Ja see on see koletu hädaoht, mille ees maailm nüüd seisab,“ seletab Washington Times'ile kauaaegsete Lähis-Ida kogemustega ajakirjanik-diplomaat John Thomson. (WT, 20. august.)
Nagu paljud teised vaatlejad, leiab ka Thomson, et Lähis-Idas tekkinud olukorras on kõige tähtsamaks ja kõige halvemini mõistetud elemendiks islami apokalüptiline aspekt (maailma lõplik häving), shiiitide (nende suurima usulahu) valmidus enesemõrvaks ja nende julm karistuskoodeks (sharia) „uskmatute“ trahvimiseks või likvideerimiseks. See on muide ka põhiline erinevus sõjaka islamismi ning kommunistliku maailma-revolutsiooni õpetuse vahel. Sest nii julm kui Stalini terrror N. Liidus ka oli, hoidus see avalikult õigustamast massimõrva revolutsiooni vahendina.
Tõele au andes peab möönma, et vene bolshevismi arengus oli siiski korraks mängus ka õpetus, mis lähedalt sarnanes shiiidi viimsepäevausuga — nimelt trotskism.
Leon Trotski kuulutas avalikult, et bolshevistlik maailma-revolutsioon saab toimuda alles siis, kui kõigi maade töölistest on saanud proletariaat (nagu shiiitidel, peab kõigis maades tekkima hävingu tahe). Trotski idee teatavasti ei klappinud Stalini pakilise võimuihaga. Tal oli tarvis keskendada kõik võim riigis omaenda kätesse ja nii kuulutas ta kommunismi võimalikuks ka ühesainsas riigis — st muidugi Venemaal. Lähis-Idas viivad nüüd islamistid ellu Trotski õpetust, ainult teiste nimede all; Trotski aga mõrvati Stalini käsul maapaos Mehhikos.
Õpetlik on võrrelda islamit nõukogude kommunismiga ka mitmes muus suhtes.
Sunni-moslemite eesmärgiks on teatavasti luua uus ülemaailmne kalifaat. Selle eesmärk ja ülesanne oleks enam-vahem sama mis N. Liidus oli Kremlil — kõrgeim võimukeskus, ilma mille heakskiiduta ei toimu ühtki sammu.
Igapäevases elus aga valitseks mõlemal oma usutunnistuse ainulubatav „pühakiri“ – islamil koraan, bolshevikel kurikuulus partei ajaloo lühikursus, üldtuntud „kratki kurs“, mille tsiteerimine kõigis publikatsioonides oli niisama hästi kui obligatoorne. Erinev on vaid koraani puudulik loogika. Seda illustreerivad Washington Times'i veterankolumnisti Cal Thomase märkmed jutuajamistelt islami ekspertidega. Thomase küsimusele: „Kas koraan lubab „uskmatute“ tapmist?“, vastab üks (ristiusku pöördunud) usutletu: „Koraanis ei leidu ühtainsatki värssi, mis kõneleks rahust mitte-moslemi, juudi või kristlasega,“ ... ja ta tsiteerib vastupidise tõestuseks koraanist järgmist värssi: „Löö pildikummardajad maha, kus iganes neid leida, ja võta nad vangi ja piira nad sisse, oota kannatlikult ja võida nad üllatusrünnakuga.“ (Sarah 9:5.) „Pildikummardaja“ tähistab siin „uskmatut“ ehk kristlast, kuna islam ei luba kummardada usulise sisuga pilte või kujusid.
Samas aga väidab Chicago Ameerika- Moslemi Nõukogu direktor Ali Khan: „Koraanis ei leidu minu teada ühtki värssi, mis nõuaks uskmatute tapmist.“
Ainult teoloogid võivad öelda, kust pärineb see koraani kahemõttelisus. Kuid see iseloomustab kogu kriisi Lähis-Idas. See väljendub nt ka vastakates kommentaarides 14. juulil ÜRO poolt sõdivatele pooltele (shiiidi relvaüksusele Hezbollah'le ja Iisraeli valitsusele) pealesunnitud relvarahu kohta.
Hezbollah ütleb: „Nõustume relvarahuga, kuid ei tunnusta Iisraeli. Meie võitsime.“
Iisrael: „Nõustume relvarahuga, kuid ei loobu iialgi end relvajõul kaitsmast. Meie võitsime.“
Neil tingimusil võime lõputult kõnelda Lähis-Ida kriisi rahumeelsest lahendusest.
Lõputult? — Jah, vähemalt kuni viimsepäeva laupäevani.
Ameerika päevikust: Viimsepäeva võlu
Arvamus
TRENDING
