Vähe on massiteabes pühendatud tähelepanu ookeanide strateegilisele tähtsusele võrreldes kuivamaa võitlustandritega. Peatähelepanu on juba aastaid koondunud terrorismi sigitavale Lähis-Idale. Seda ajal, mil mitmes demokraatiale pürgivas Kaug-Ida riigis on toimunud rezhiimide üleminek (või vähemalt lähenemine) autokraatialt õigusriigi korrale. See areng hõlmab Jaapanit, Indiat, Hiinat, Indoneesiat, Filipiine jt, niisiis tõenäoliselt enamust meie planeedi elanikkonnast. Kuid olulisem on, et need riigid moodustavad otsustava jõu Vaikse ookeani ruumis, kus ekspertide ennustuste kohaselt rullub lahti meie sajandi suurim majanduslik buum.
Mängus on Ida-Aasia rahvaste sõltumatus ning majanduslik ja poliitiline vabadus. Teisisõnu: nende vabadus anda oma panus ja osaleda selle hiiglasliku majandusruumi õitsengus. Ehk nagu ütleb Georgetown'i ülikooli professor, endine USA valitsuse julgeolekunõukogu direktor Michael Green – vabadus otsustada, kas Vaiksest ookeanist saab Hiina sisejärv või mitte.
Siinkohal ei ole ülearune meenutada, et see nn kollase hädaohu kartus pärineb juba 1930ndaist aastaist. Euroopa suurriigid vaatasid tollal hirmuga, kuidas Jaapan oli asunud tõkestama oma piiratud pindalaga saarekeste ülerahvustumist – nimelt: oma rahvastiku eksportimise teel Vaikse ookeani teistele rannamaadele. Kümned tuhanded jaapanlased meelitati ümber asuma Ladina-Ameerika riikidesse (mida tunnistab muide veel tänapäeval paljude jaapanipäraste nimedega kodanike osa nt Peruu rahvastikus – president Fujimori, kirjanik Fukuyama jt).
II maailmasõja ajaks oli Jaapan jõudnud koondada rea Vaikse ookeni rannikuriike oma nn. Kagu-Aasia ühisjõukuse piirkonnaks (st. oma impeeriumiks), kuid sõja kaotamisega varises see kokku koos „kollase hädaohuga“. Nüüd aga kardavad mõnedki Ida-Aasia riigid midagi analoogilist Hiina poolt. Michael Green loetleb Washington Post'is rea arenguid, mis tunnistavad nende rannariikide soovi kuuluda demokraatlike maade leeri ning hüljata Hiina kommunistlike „inimõiguste“ mudel. Green selgitab: „Kuigi Hiina võib olla võtmepositsioonis selle piirkonna majandusliku dünaamika välja-arendamisel, on piirkonna juhtide poolt üha enam soositavaks, pikaajalist edu tagavaks poliitiliseks eeskujuks Ühendriikide mudel.“ (WP, 13. veebr.)
Teatavasti algatas Hiina kaks aastat tagasi omaenda „Kagu-Aasia tippkonverentsi“, kutsudes kokku valiku piirkonnariike. Jaanuaris toimus Filipiinidel, Cebu saarel teine selline „tippkonverents“, aga alles pärast seda, kui Jaapani ja Singapuri – piirkonna kahe edukama demokraatia – nõudmisel kutsus Hiina osalema ka India, Austraalia ja Uus-Meremaa. Samal ajal sõlmisid Singapur ja Indoneesia USA-ga kahepoolsed lepped riigikaitse ning Vietnamiga usuvabduse alal.
Need sammud viitavad niivõrd selgesti Ida-Aasia rahvastikus toimunud demokratiseerumise protsessile, et endine riikliku julgeoleku nõukogu direktor Green kirjutab: „Kui Kagu-Aasia Riikide Assotsiatsioon (ASEAN) a. 1967 loodi, olid kõigi viie asutajaliikme presidendid kas autokraadid või diktaatorid. Nende tollane deviis oli ’mitte sekkuda teise riigi siseasjusse’, mis tegelikult tähendas, et nad ei tunnistanud universaalseid inimõigusi. Nüüd on ASEAN-il 16 liikmesriiki ja „mittesekkumisest“ räägib ainult Hiina; kõik teised on liitunud inimõiguste ja turuvabaduse kaitseliiniga. „See areng on Ameerika suurim võit maailmapoliitikas,“ rõhutab Michael Green, lisades: “See Aasia üleminek demokraatiale on Ameeerika mõjuvõimu (soft power) suurimaks allikaks Aasias.“ (WP, 13. veebr.)
Tuleb rõhutada, et see üleminek on olnud täiesti vabatahtlik, st. ilma Ameerika surveta, ning tohiks olla soodsaks eelduseks Vaikse ookeani elanikkonna kujunemisele demokraatlikuks rahvastepereks.
Ameerika päevikust: Võitlus mere pärast
Arvamus
TRENDING
