Ameerika unistus
02 Mar 2007 EE
AGO AMBRE
Oma maja ja oma auto. Loomulikult ka selleks piisav sissetulek. See on kokkuvõtlikult American Dream. Oli aeg, kus see jäigi suuremale osale inimestest unistuseks, oli ka aeg, kus unistus täitus. Tänapäeval usub ameeriklane, et unistuse realiseerumine on ikka võimalik. Kasvõi tänu lahkesti pakutavale krediidile.
Igal kodanikul on õigus töökohale, elamisväärsele palgale, korralikule kodule, tervishoiule, haridusele, pensionile. Niisugune oli president Franklin Delano Roosevelti nägemus õiglasest Ameerikast. Selle sotsialistliku visiooni hüüdnimi oli „The Second Bill of Rights”. Kaugemale see asi ei arenenud. Presidendi autoritaarsus ning sissetuleku ümberjagamise idee tekitas Kongressis piisavalt vastuseisu. Küll aga muutis USA arengut üpris kaugeleulatuvalt Servicemen’s Readjustment Act of 1944, tuntud kui G.I. Bill of Rights. Selle tagajärjed olid ootamatud. Ajalooliselt võrreldav oli Homestead Act (1862), mille alusel jagati vabalt maad, võimaldamaks USA läänealade asustamist.
Opositsioon oli tugev, põhimõtteline. Et valitsus massiivselt jagab ja määrab, ei saanud head tähendada. Kardeti panganduse ja ehitustegevuse destabiliseerimist. Massile kättesaadav kinnisvara võis ju olla viletsasti ehitatud, mis peatselt muutuks räpaseks aguliks. Arvati, et töölisklassil, kuhu kuulus enamik veterane, oleks mõistlikum eluaset üürida ja jätta keerulised majandamise mured kinnisvara investeerijate hooleks. Kardeti ka Esimese maailmasõja taustal majanduslikku tagasilööki, mis jätnuks paljakäsi majaomanikeks saanud veteranid töötuks ja maksuvõimetuks.
Ameerika ei saanud kiidelda veteranide kohtlemisega. Jänni jäeti revolutsiooni sõja veteranid, kodusõja veteranid ja maailmasõja veteranid. Nende olukord Suure Depressiooni taustal kujunes meeleheitlikuks, isegi mässuliseks. Euroopas muutusid demobiliseeritud sõjaväelased vastuvõtlikuks äärmuslikele maailmavaadetele. Kui USAs Teiseks maailmasõjaks mobiliseeritute arv tõusis 16 miljonile, kolm korda suuremaks kui maailmasõja aegne sõjavägi, siis tunnetasid poliitikud, et nii suurt osa elanikkonnast ei saa hätta jätta ilma riigi ja ühiskonna stabiilsust ohustamata. Üle noatera kehtestatud seadus andis ennekuulmatud eelised generatsioonile, keda tänapäeval ülistatakse kui the greatest. Seaduse autorid olid vanemast generatsioonist, kes mäletasid 1920ndate aastate ekstsesse ja 1930ndate viletsust.
Teise maailmasõja veteranidele anti õigus ülikooliharidusele. Nad võisid riigi kulul õppida igas koolis, mis neid kvalifikatsioonile vastavalt immatrikuleerisid. Veel enam, nad said ka äraelamist võimaldavat toetust. Mõte, et eliidile mõeldud haridus muutub massiliselt kättesaadavaks, ei mahtunud paljudele pähe. Ka mitte tolleaegsetele Harvardi ja Chicago ülikoolide presidentidele. Nende arvates sobinuks veteranidele ainult tööstus- ja kutsekoolid. Pooled veteranid, peaaegu 8 miljonit, kasutasid kõrghariduse ja elukutselise väljaõppe võimalusi.
Veelgi revolutsioonilisemad olid veteranidele määratud soodustused majade ostuks. Polnud tarvis sissemaksu ning hüpoteegi intressimäär oli ainult 4%. Enne Teist maailmasõda oli sissemaksuks tarvis 50% ostuhinnast ning ostulaen oli võrdlemisi lühiajaline. Ei kõrgharidus ega ka kinnisvara polnud keskmisele ameeriklasele tollal kättesaadav.
Veteranide seast, kes kasutasid vaba kõrghariduse võimalust, kerkis esile 14 Nobeli laureaati, kolm Ülemkohtu kohtunikku, kolm presidenti, tosin senaatorit, kaks tosinat Pulitzeri auhinna võitjat, 238.000 õpetajat, 91.000 teadlast, 67.000 arsti, 450.000 inseneri, 22.000 hambaarsti, 17.000 ajakirjanikku, üle miljoni teise professionaali nagu advokaadid, halastajaõed, piloodid, kunstnikud, kirjanikud, näitlejad jne. Kongressi majanduskomitee analüüsis tulemusi majanduslikust küljest aastal 1988. Inflatsiooni arvestades maksis Teise maailmasõja veteranide haridusprogramm $52 miljardit. Nende sissetulek osutus $260 miljardit kõrgemaks kui nendel, kes selles programmis ei osalenud. Ja nad maksid $93 miljardit rohkem tulumaksu. Niisiis iga haridusse investeeritud dollar tasus end seitsmekordselt. Veelgi olulisem oli nende veteranide panus Ameerika tehnilisele, majanduslikule ja kultuurilisele arengule 1950ndatel ja 1960ndatel aastatel.
Poliitikud, kes veteranidena hariduse said, kiidavad seda programmi. Näiteks senaator Robert Dole, tuntud kui fiskaalne konservatiiv, tunnustab, et G.I. Bill’ita polnuks tal mingit karjääri. “It was a pretty good little law, maybe we need something like it again,” arvab Dole.
Veteranidele ülimalt soodsate tingimustega võimaldatud hüpoteeklaenud tähendasid valitsuse poolt varanduse ülekannet veteranidele. Seadus võimaldas neil kapitali omandada ilma kapitali investeeringuta, s.t. ilma sissemaksuta. Föderaalvalitsus garanteeris laenud ning muutis kardinaalselt laenutingimusi. Ameerikas levinud arusaam, et majaomanikest koosnev elanikkond on põhiliselt konservatiivne, aitas G.I. Bill’i kodulaenu korraldusele leida toetust ka Kongressi parempoolsetelt. Edaspidiste sotsialistlike meetmete levi tõkkeks sobis väga hästi tohutu suur annus sotsialismi. Aja jooksul andis see soovitud tulemuse. Eeslinnade elanikud muutusid konservatiivsemaks ning vaatasid üha skeptilisemalt valitsuse osalusele ühiskondlike probleemide lahendamisel. President Reagani humoorikas märkus, et kõige hirmuäratavam lause on “I’m from the Government and I’m here to help” leidis piisavalt poolehoidjaid. Isegi veteranid, kes said vaba hariduse ning võimaluse osta maja ilma sissemaksuta, odavamalt kui olnuks üürida korterit, ei tajunud, et see oli valitsuse toetus — maksumaksjate kulul — mida paljud nendest põhimõtteliselt vihkasid.
Eramuehitus arenes tohutu kiirusega. Kui 1944.a. ehitati üks maja 1000 elaniku kohta, siis 1950.a. ehitati 12 maja 1000 kohta, rekordiline 2 miljonit elamut. Kolmveerand uutest majadest kerkis täiesti uutesse asulatesse. Veteran William Levitt, kes nägi mereväe ehituspataljonis, kuidas rakendada jooksva lindi süsteemi ning standarddetaile, oli esimene, kes tabas suure ärivõimaluse. Vajadus majutada miljoneid veterane, lisaks ülisoodsad laenutingimused ning masstoodangu meetodid andsid võimaluse muutuda tagasihoidlikust ehitajast suurettevõtjaks, olla developer. Ehitati mitte ainult kvartali tasemel, püstitati ka uusi linnu. Ehitustegevus arendas nõudlust mitmel rindel — ehitusmaterjalid, autod, kodumasinad, teedeehitus jne. Üldise majandusbuumi vaibumist vältis nõudluse tõus, millele aitas kaasa nii külm sõda kui ka tulised sõjad. Majanduslikust vaatevinklist oli Teisele maailmasõjale järgnev veerandsajand Ameerika „kuldne” ajastu.
Olgugi, et G.I. Bill oli massiivne ühiskondliku heaolu programm, mis toimis hästi ja tasus end mitmekordselt, ei usu paljud poliitikud, et taoline programm korduks. Laialt levinud arvamus on, et G.I. Bill sai teoks tänu ainulaadsele olukorrale: tagapõhjaks sügav ülemaailmne majanduskriis, millele järgnes Teine maailmasõda, mis tõi kaasa Ameerika majanduses suure tõusu ajal, kui teised suurriigid oma ressurssid ammendasid.
Märkmed: