Te olete hariduselt kirjandusteadlane. Kui palju on Ameerikas elades teie igapäevaelus eestikeelset kirjandust?
Ma ei kujutaks oma elu kunagi ette ilma emakeelse kirjanduseta. Kui reisin, on mul alati mõni eestikeelne raamat või kirjandusajakiri lugemiseks kaasas või siis loen oma iPadis Loomingut või teisi eesti ajakirju, mille tellija juba aastaid olen. Kui ma ligi 20 aastat tagasi, 2005. aastal püsivamalt USAsse elama tulin, kolisin koos kohvritäie armsaimate luulekogudega. Posti teel saatsin endale Ameerikasse ka olulisemad sõnaraamatud ja teatmeteosed.
Kuidas eestikeelsed raamatud teieni jõuavad? Millised raamatud teil hetkel pooleli on?
Igal suvel paar kuud Eestis olles ostan jälle uusi raamatuid ja tassin need rasketes kohvrites oma Ameerika koju. Nüüdseks on mul uuesti kogunenud üpris suur eestikeelne raamatukogu, kus on nii luulet, proosat, ajalooteoseid, mälestusi ja muud. Eestist lahkudes kinkisin küll oma 50 eluaasta jooksul kogutud väga mahuka raamatu- ja plaadikogu koos väärtuslike soome puitriiulitega Hoiuraamatukogule ja osa raamatuid andsin ka paari erakogusse, aga nüüd on mu ameeriklasest abikaasa veendunud, et minu missiooniks on tassida käe otsas Eestist Ameerikasse kõik eestikeelsed raamatud. Ei kinnita ega lükka ümber!
Tellin mitu korda aastas Eesti raamatupoest suure pakiga uusi raamatuid, aga kahjuks on see lõbu nii kalliks läinud, et pean hoolega valima. Saan seda luksust lubada endale palju harvemini, kui tahaksin.
Eestikeelsetest raamatutest lugesin äsja Mihkel Muti Mati Undi biograafiat "Liblikas, kes lendas liiga lähedale" ja Siim Kallase autobiograafiat "Mina". Hetkel on pooleli Helle Ajango Martini kakskeelne (eesti ja inglise keeles) luulekogu "Mu tuulemaa, mu luulemaa. Valik luuletusi. My Land of Songs. Selected poems." Teose autoriks on Võrus sündinud, kuid praegu Cincinnatis elav eestlanna, kes oli üks neist kümnetest tuhandetest eestlasest, kes põgenes koos perega 1944. aasta sügisel läheneva nõukogude okupatsiooni eest läände, algul Saksamaale ja hiljem Ameerikasse.
Lisaks sellele loeme koos abikaasaga iga päev pool tundi keeleõppe eesmärgil Eesti eksiilvalitsuse sõjaministri Jüri Toomepuuu, nüüd Floridas elava USA erusõjaväelase humoristlikku juturaamatut "Kahekõned Kalevipojaga". See tore raamat õpetab Jackile ühtaegu nii head eesti keelt kui ka Kalevipoja lugu.
Kas Ameerikas teie lähedal on ka mõni eestlaste kogukond? Kas kuulute sinna ka ise?
Elasime 17 aastat Lõuna-Dakota osariigis, kus elab ainult ca 900 000 inimest. Selles osariigis olin mina teadaolevalt ainus eestlane, kuigi kadunud Tõnu Parming, kes on koos kahe teise eestlase Jaan Pennari ja P. Peter Rebasega (nende ühine raamat kannab pealkirja "The Estonians in America 1627-1975. A Chronology & Fact Book") koos uurinud eesti asunduste ajalugu Ameerikas, väidab ühes uurimuses, et just Lõuna-Dakota osariiki Fort Pierre'i lähistele jõudsid tõenäoliselt esimesed eesti väljarändajad 19. sajandi lõpus 1894. aastal. See grupp eestlasi ei tulnud mitte Eestist, vaid Krimmi eesti külast. Nende juht oli John Meer (Johan Määr) ja neid oli kokku seitse peret, 36 hinge. Ka varasemast ajast, juba alates 17. sajandist on kuulda üksikuid teateid, et Ameerikasse oli seilanud üksikuid eestlasi, näiteks meremehi, oskustöölisi, arste, insenere, aga need olid üksikud inimesed, kes ei moodustanud nimetamisväärset eesti asustust.
Lõuna-Dakota osariigis elades võtsin peatselt kontakti mulle geograafiliselt lähima eesti seltsiga, mis asus meist põhja pool Minneapolises, Minnesota osariigis. Ühe korra käisime nende juhtidel külas, aga sisuline kontakt Minneapolise eestlastega jäi siiski põgusaks, elasime lihtsalt liiga kaugel – kuue autosõidu tunni kaugusel.
Aga ma leidsin teise viisi oma eestluse kirge rahuldada. Kui osalesin 2010. aastal Seattles AABSi konverentsil, kohtasin seal vana ülikoolikaaslast, tookord Toronto ülikooli külalisprofessorit Jüri Kivimäed, kes süstis minusse mõtte võtta kontakti Kanada eestlaste kuulsa eestlust väärtustava haridusinstitutsiooni Kotkajärve Metsaülikooliga. Nad kutsusidki mind kohe 2011. aasta suvel pidama loenguid Kotkajärvel, Ontario provintsis. Ja sealtpeale kuulungi kogu hingega sinna sooja ja armsasse Põhja-Ameerika tõelise eestluse kodusse. Minust sai iga-aastane eesti kirjanduse ja keele lektor Kotkajärvel. Olen Kotkajärvel ja Torontos Tartu Kolledžis pidanud loenguid, seminare ja raamaturinge. Oleme rääkinud Marie Underist, Ivar Ivaskist, Juhan Viidingust, eesti kirjandusrühmitustest läbi aegade, eesti keelatud kirjandusest, eesti isamaaluulest, 40 kirja loost, uuemast eesti kirjandusest, koostanud luulekavu, aga juhtinud ka poliitikapaneele ja arutelusid tänase Eesti probleeme. Kuulun mitmendat aastat ka Kotkajärve Metsaülikooli juhatusse ning aitan õppeprogramme koostada ja uusi lektoreid leida. 2012. aastal anti mulle Kotkajärve Metsaülikooli audoktori tiitel, mille eest olen südamest tänulik. Kotkajärve ja Toronto Tartu Kolledži rahvast sai minu pikkadeks Põhja-Ameerika-aastateks lausa teine Eesti.
Kuna olin aastaid kirjutanud regulaarselt arvamusartikleid väliseesti lehtedele, algul New Yorgis ilmuvale Vaba Eesti Sõnale, peatselt ka Torontos ilmuvale Eesti Elule, seejärel ka Austraalia, Rootsi, Saksamaa, Venemaa ja teistele eesti lehtedele, oli mu nimi saanud Uues Ilmas tasapisi küllalt tuntuks, et mind hakati veenma, et kandideeriksin Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides komiteesse, mille liikmed valitakse iga nelja aasta tagant. USA eestlaste esindusorganisatsioon loodi 1952. aastal, et tegeleda eesti keele ja kultuuri arendamisega USAs. Niisama oluline on praegu ka poliitiline lobitöö Washingtonis Eesti julgeoleku tagamiseks, nagu oli võitlus Eesti vabastamise eest nõukogude okupatsioonist eelmisel sajandil.
2018. aastal otsustasingi kandideerida ja osutusin valituks mitte ainult komiteesse, vaid kohe ka juhatusse. Nüüdseks olen osalenud ERKÜ tegevuses aktiivselt üle kuue aasta, teenin seal juba teist valimisperioodi järjest. Minu algatusel taastasime ERKÜ Henrik Visnapuu nimelise kultuuripreemia, mida oleme nüüd kahel korral välja andnud – 2022 ja 2024. Olen ERKÜ Visnapuu auhinna toimkonna esimees. Samuti olen osalenud mitmes Ukraina abistamise projektis alates militaar- ja meditsiinivarustuse saatmisest ja lõpetades Ukrainat toetavate mitmekeelsete rahvusvaheliste kultuurivideote organiseerimisega.
Neli aastat (2018-2022) osalesin ERKÜ esindajana ka Üleilmse Eesti Kesknõukogu juhatuse töös, samuti kuulusin paar aastat ERKÜ esindajana üleilmse eestluse valitsuskomisjoni, kus valmistasime ette praegu päris hästi toimivat Eesti valitsuse üleilmse eestluse koostööprogrammi.
Kui palju te teiste eestlastega suhtlete? Kas teil on ühiseid traditsioone, tähistate koos näiteks tähtpäevi?
2022. aasta sügisel kolisime Floridasse, kust on minu abikaasa pärit. Siin 23 miljoni elanikuga rahvarohkes osariigis on olemas lausa mitu aktiivset eesti seltsi. Liitusime mullu meile lähima eesti seltsiga, milleks on Kesk Florida Eesti Selts. Oleme mitmel korral koos abikaasaga osalenud selle seltsi toredatel igakuistel koosviibimistel. Olen võtnud seal sõna sisulistes aruteludes.
Äsja, 18. veebruaril toimunud Eesti Vabariigi 106. sünnipäeva aktusel Clearwatersis oli mul au pidada üks peokõnedest ERKÜ esindajana. Selles seltsis ootasid mind ees mitmed tuttavad, sest olen ka varasematel aastatel käinud Florida eestlaste üritustel lektorina esinemas.
Kui oluline roll on teie menüüs eesti toidul? Kuidas eesti toit teie lauale jõuab?
Ikka on oluline. Eesti rukkileiba, Kalevi komme ning šokolaadi tellin regulaarselt New Yorgist Amestfoods`ist, kus hea inimene Eve Saar-Kiil paneb kauaoodatud kodused pakid postiga teele. Eestist naastes toon üht-teist eesti asja kaasa, näiteks kanget eesti sinepit, taimeteesid, murakamoosi, külmkuivatatud metsamarju, sprotte, riia kohukesi. Kohupiima (USA nimega farmers chees) ostan nn Euroopa delikatessipoodidest. Sioux Fallsis pidas sellist poodi üks armeenlane, Spring Hillis, kus nüüd elame, leidub üks tore pisike poola toidupood (restoran Cracovia juures), kust saab halvaad, kapsarulle, hapukapsast, tatratangu, külmutatud punaseid sõstraid, pelmeene ja muud tuttavamat kraami. Ükski neist pole küll Eestis toodetud, sest Eesti kaupa pole ma USAs elades praktiliselt üldse kohanud, välja arvatud üks kord, kui nimetatud armeenlase poes leidus üks kõvaks kuivanud ja ammu oma tähtaja ületanud vana Kalevi šokolaaditahvel. Ja Madisoni väikelinnas olid ükskord müügil Eestist pärit tulehakatuse puuliistud!
Ameeriklasest abikaasa armastab eesti kringlit. Ta õppis isegi kord aastate eest ära, kuidas seda ise teha! Vahel küpsetan eesti moodi liha- ja või viineripirukaid, teen kohupiimakooki. Ka verivorstide järele igatsesin hullupööra mitu aastat, kuni üks Facebooki sõber juhatas mind Los Angelese eestlase Mall Arusaluni. Nemad teevad tavaliselt juba novembris suure laari verivorste ja neid saab külmutatult tellida. Nii olengi nüüd juba kolmel aastal saanud nautida ka verivorsti. Abikaasa keeldub küll nii verivorsti kui sülti söömast, aga tema 8-aastasele tütrepojale maitses nii verivorst kui meie kange sinep.
Mis on teie lemmikud eestimaised pidupäevaroad? Näiteks mida plaanite vabariigi aastapäeva lauale panna?
Ikka kringel, uhke kook, eesti kommid. Heiskame majale Eesti lipu. Õhtul läheme tavaliselt kahekesi pidulikult välja sööma, hommikupoole vaatan eesti televisioonist aastapäeva üritusi, kontserti ja presidendi vastuvõttu. Madisonis tegin sõpradele Eesti Vabariigi aastapäeva paiku väiksed magusad kingipakid koos mõne sinimustvalge pisimeenega. Sel aastal ostsin Amestfoods`ist mitu suurt Eestis valmistatud kooki (Napoleoni kook, meekook, mustika-vaarikakook ja tosca koogid) ning kinkisin Jacki pereliikmetele ja paarile sõbrale eesti koogikomplektid, et neil oleks ka Eesti Vabariigi sünnipäeva puhul elu magus!
Kui oluline on teie jaoks Ameerikas elades eestluse hoidmine? Millistes tegevustes see veel väljendub?
Väga oluline. Kõik ülal kirjeldatu ja palju enamatki veel. Olen ju kogu elu eesti kirjandusteadlasena uurinud ja väärtustanud eesti kirjandust ja keelt. Pean seda oma elu missiooniks, sõltumata sellest, kus riigis ma parajasti elan. Olen eesti keeles kirjutanud, koostanud ja avaldanud paarkümmend raamatut, kirjutan ka praegu mitut raamatut korraga. Kõik see töö toimub eesti keeles ja minu raamatud ilmuvad Eestis. Paar raamatut on küll tõlgitud ka soome ja vene keelde, mu suur Marie Underi biograafia ilmub loodetavasti peatselt ka inglise keeles, kuid mina kirjutan ikkagi alati eelkõige Eesti lugejale. Minu vaimne kodu oli, on ja jääb olema Eesti.
Mis on Ameerikas elades osutunud suurimaks väljakutseks? Mis aga suurimaks rõõmuks?
Uue elu alustamine elu teises pooles. Olin 55-aastane lesk, kui USAs uude ellu astusin ja 57-aastane, kui siin abiellusin. Uue kodu rajasime täiesti teistsuguses kontinentaalses kliimas (kuumad suved, karmid lumerohked talved) ja väga teistsuguses kultuuris. Kohanemine teineteisega ja kõige selle uuega võttis vähemalt esimesed paar aastat, söandan täna optimistlikult hinnata. Oma lilleaia kujundamine kontinentaalses kliimas võttis vähemalt kümmekond aastat, aga sellest sai ka näidisaed.
Nüüd alustan kõike taas uuesti otsast peale. Praegu alles õpin Florida subtroopikas tundma taimi, lilli, puid ja ka uusi inimesi. Uue aia rajamise plaanid on juba olemas.
Kõige raskem on olnud nii kaua eemal olla oma pojast ja pojapojast, lähedastest sõpradest, Eestist üleüldse. Seda alatist igatsust on aidanud leevendada ühismeedia, videokõned ja zoomid, sõnumid ja õhtuti mitmete Eesti raadiosaadete järelkuulamine (Kuula rändajat, Loetud ja kirjutatud, Keskpäevatund, Olukorrast riigis jt). Aktuaalset Kaamerat jälgin pea igal keskpäeval kell kaks, Floridas on Eestiga seitse tundi ajavahet, Lõuna-Dakotas oli ajavahe Eestiga kaheksa tundi taga.
Kõige paremini leevendab Eesti-igatsust iga-aastane Eestis käimine ja olemine – ikka pikalt ja põhjalikult, vähemalt paariks kuuks. See ongi suurim rõõm, kui saan jälle Eestisse. Või teistpidi – suurim rõõm oli, kui poeg ja pojapoeg Eestist meile külla tulid!
