Juba mõnda aega ringleb Põhja-Ameerika eesti kogukonnas kuuldus, et keegi ameeriklane teeb laulvast revolutsioonist filmi.


Minu tutvus filmi autori James Tustyga algas tema laulva revolutsiooni filmi koduleheküjelt www.singingrevolution.com. Filmi alapealkiri on „Kuidas Eesti vägivallatu vabadusvõitlus mängis juhtrolli Nõukogude Liidu kokkukukkumisel”. Koduleheküljelt leiab huvitavaid fakte Eesti laulva revolutsiooni kohta, mis tõepoolest kuuluvad maailma ajaloo pärlite hulka või siis vähemalt Guinnessi rekordite raamatusse. Näiteks see, kuidas 1989. aastaks oli 860.000 eestlast avalikult oma allkirjaga tunnistanud end Eesti Vabariigi kodanikuks, öeldes sümboolselt lahti Nõukogude Liidust ja seda kehtiva okupatsiooni tingimustes.

Väga selge sõnumiga lehekülg. Väikese Eesti vägivallatu võitluse lugu saab üldinimliku sügavuse, kandes lihtsat ja väärtuslikku sõnumit iga inimolendi jaoks – iga tegu, ka kõige väiksem, võib viia suurte muutusteni.

Aga miks peaks ameeriklane tegema filmi eesti laulvast revolutsiooonist? Ja vastuküsimus võiks olla – ja miks eestlased ise sellest filmi ei tee?

James Tusty arvab, et vahel ongi sündmuste objektiivseks hindamiseks vaja kedagi, kes tuleks väljastpoolt. „Võib isegi öelda, et see film pole ainult Eestist. See on film inimese vääramatust ihast vabaduse ja enesemääramise järele.”

Tegelikult on James Tusty isa poolt eestlane. Tema isa Julius Tusti lahkus Eestist Ameerikasse 1924.a. 10-aastase poisikesena. Ta abiellus ameeriklannaga ja sulandus kohalikku kultuuri, kasvatades oma kahest lapsest ameeriklased, kes küll – nagu James Tusty ise ütleb – olid neid väheseid lapsi New York City’s, kes teadsid, kus Eesti asub. Jutustades oma lastele Eestist, ei mõelnud Julius Tusti, et ta ise võiks kunagi sinna tagasi sattuda. Kuid 1986.a. võttis terve pere ette reisi Eestisse ja sealt algas ka noorema Tusty suhe oma isade maaga.

James Tusty on rahvusvaheliselt tuntud filmitegija, teinud sadu filme, TV-saateid, reklaame ja interaktiivseid kommunikatsiooniprogramme ning tema töid on pärjatud rohkem kui 100 rahvusliku ja rahvusvahelise auhinnaga. Ta on MountainView Productions president ja ühingu The International Quorum of Motion Picture Producers president. 1990ndate aastate lõpus sattus ta koos oma naise Maureen Castle’iga Tallinna Concordia kolledzhisse filmitegemist õpetama. Vabal ajal sõitsid Tustyd mööda Eestit ringi ja otsisid taga Tusti klavereid – nimelt oli Jimi vanaisal kunagi Eestis klaverivabrik olnud. Nendel reisidel kohtusid filmitegijad paljude inimestega ja kuulasid lugusid sellest, kuidas vaid mõned aastad tagasi tehti selles väikeses riigis Euroopa ja maailma ajalugu. Kuidas tundmatust Nõukogude Liidu pisiosast sai taas iseseisev riik ja seda vägivallatul moel, jonni, visaduse ja lauluga — see hakkas Jimi ja Maureen’i peas aina rohkem filmi kuju võtma. Algul jäi see ainult unistuseks, sest ameerika filmitegijatel pole kerge rattast välja astuda ja selle töö asemel, mis sind toidab, hakata tegema seda, mille poole süda kutsub. Kuid seeme oli idanema pandud ja materjali kogunes aina rohkem. Tustyd käisid raamatukogudes, lugesid, uurisid, pärisid, kuni lõpuks aastal 2003 said nad aru, et aeg on leida raha ja tõsiselt tööle hakata, sest järgmisel aastal toimub Eestis taas üldlaulupidu, mida nad kindlasti filmis kasutada tahtsid. Gustav Ernesaksa laul „Mu isamaa on minu arm“, mis esimest korda kõlas üldlaulupeol 1947.a ja mida sest ajast alati laulupidudel viimasena lauldi, ühendas eestlasi Eestis kõik need vaikivad okupatsiooniaastad. Sellest sai Eesti tõeline hümn, mida eestlased iga viie aasta järel laulsid, pisarad kurgus.

Film keskendub Eestile, räägib vaid sellest, mis juhtus siin aastatel 1939—1991, nähtuna nende inimeste silmade läbi, kes siin elasid ja kes oma lugu jutustavad. Filmis ei räägi ainult liidrid või poliitikud, sõna saavad ka tavalised inimesed.

„Me plaanisime algul lühifilmi aastatest 1987-1991, kuid nüüdseks on sellest välja kasvanud eepos, mis võtab suure osa meie elust”, räägivad Tustyd. Filmi uueks pikkuseks on planeeritud 90 min või koguni 2 tundi. Nad on palju vaeva näinud, et saavutada tasakaalustatud pilt, nii palju kui see meie subjektiivses maailmas üldse võimalik on. Kokku on materjali filmitud 80 tundi, 10 tundi arhiivimaterjali ning kogutud umbes 400 fotot. „Filmis ei ole negatiivseid tegelasi, on vaid erinevad vaated,” ütleb James. Ta mõistab seda, mida on raske alla neelata paljudel Põhja-Ameerika eestlastel, et hoolimata parteilisest kuuluvusest ühendas tollal kõiki Eesti eestlasi võitlus oma maa ja vabaduse eest, lihtsalt erinevad liikumised nägid selleks erinevaid võimalusi.

„Eestis on põnev see, et see riik on nii väike. Siin on peaaegu võimalik jutustada kogu lugu. Suurte riikide ja suurte sündmuste puhul oleks see võimatu. Siin on tükike 20. sajandi ajalugu, millest Läänes keegi midagi ei tea. Kuidas see tilluke riik seljatas sellise koljati nagu Nõukogude Liit,” räägib Jim Tusty vaimustunult oma tillukeses büroos New Yorgi kesklinnas.

Ta näitab mulle klippe intervjuudest ja eelmise aasta laulupeost, kus temal ainsana peale Eesti TV oli lubatud filmida laval ja vahetult enne laulupeo algust teha helikopteriga õhuvõtteid. ETV-ga oli Singing Revolution’i meeskonnal väga hea koostöö, ETV arhiivist ja Rahvuslikust Filmiarhiivist saadi tundide kaupa hindamatuid arhiivikaadreid filmis kasutamiseks. Tänuks selle eest saab ETV filmi näitamisõigused oma kanalil.

Ameerikas on filmi näitamisõigused WLIW-l, seda näidatakse New Yorgi televisioonis ja levitatakse PBS kaudu üleriigiliselt. Kuid Tusty’del on auahnemad plaanid. „Me oleme selle filmi kallal töötanud 4 aastat, teinud väga palju uurimistööd. Selle filmi kvaliteet on väga hea, formaat sobiv ning me loodame, et seda hakatakse näitama ka kinodes.” Ja kuigi Jim ise eesti keelt ei oska – asi, mida talle filmitegemisel muidugi eestlaste poolt ette heidetakse – võttis ta aega mitu nädalat, et lasta ära tõlkida kogu eestikeelne taust, ka hõiked ja hüüded miitingutel, et mõista, mis siis ikka toimus ja saavutada seda mitmetasandilisust ka oma filmis.

Film puudutab paljusid eestlaste valupunkte, millest „poliitiliselt korrektses” Ameerikas on raske rääkida – küüditamine, venestamine, okupatsioon. Praegu kui kogu maailm tõttab Moskvasse II MS lõpu 60. juubelit tähistama, on eestlastel eriti valus kuulata, kuidas meie okupeerijaid ja meie rahva hävitajaid vabastajateks kutsutakse. Ja nagu ütleb Jim Tusty, ei näe ka Ameerika filmis eriti hea välja, sest anti ju II MS lõpus palju katteta lubadusi ja tehti salajasi kokkuleppeid, mille avalikustamine tekitab piinlikke momente.

Nüüdseks on võtted läbi ja film monteerimisjärgus. Tegijad loodavad leida lähitulevikus raha, et filmi lõpetada. Rikkaks nad selle filmiga saada ei looda.

Seni on projekti rahastanud kaks suursponsorit, Steve Jurvetson ja perekond Kistler ning veel paarkümmend eraisikut. Õla on projektile alla pannud US-Baltic Foundation, kes näitab katkendit filmist ka balti pidustustel 5.märtsil Washingtonis.

New Yorgis on võimalik filmikatkendit näha ja filmi loojatega kohtuda igakevadiste kultuuripäevade raames.

Üks on kindel, sellise ulatusega ja sellisel tasemel filmi pole Eestist kunagi tehtud ja vaevalt, et kunagi ka tehakse. Kui see tõepoolest Ameerika ja Euroopa kinodes ringlema hakkab, on see meie jaoks ainulaadne võimalus näidata maailmale, mis tegelikult juhtus.

Kultuur

TRENDING