Soostusin sellega, et tervishoid hõlmab nii hügieenilist meditsiini kui ravimeditsiini, milline arusaam oli nõukogulikus igapäevaelus sügavalt juurdunud, kuigi Kreutzwald tähistas tervishoiu mõistes hügieenilist meditsiini. Rahvatervise jagasin tervisedenduseks, tervisekaitseks ja ennetuseks. Tervishoius käsitleti sel ajal professionaalidena veel arste, niisiis arstide ettevalmistus ja nende erialad pidid kõiki põhivaldkondi katma. Vaidlesime kolleegidega ja ametnikega palju, kuid lõpuks erinevad komisjonid, Sotsiaalministeerium ja Riigikogu nõustusid eelkirjeldatud mõtteviisiga, tehes omapoolseid muudatusi seaduse tekstides. Suurim võit oli, et Riigikogu võttis kasutusele termini „rahvatervis“, mida soovitas mulle prof Mauri Isokoski soome „kansanterveys“ eeskujul. On lühike ja sisukas termin.
Paraku pidas see mõtteviis vastu 5-6 aastat, siis sotsiaalminister Eiki Nestor murdis terminil „rahvatervis“ kaela – kõrvaldas tervisekaitsearstid arstlike erialade nimekirjast. Ma ei eelda tema pahatahtlikkust, aga mittemeedikuna ta ei tajunud oma teo tagajärgi. Ja nõuandjad ilmselt ka ei tajunud ega tunnetanud tervisekaitse kui süsteemi vajalikkust. Siitpeale tuleb rääkida tervisekaitseteenistuse likvideerimisest Eestis. Aastal 2000 alustati Tartu Ülikoolis küll rahvatervishoiu magistriõppega (esimestel aastatel oli seal tervisekaitse eriala), kuid see ei toimunud enam arstiõppe alusel. Sotsiaalministeeriumi tookordset likvidaatorlust tuleks kvalifitseerida absoluutse asjatundmatuse või ametiseisundi kuritarvitamisena, kuid mõjukaid „rahvatervise“ spetsialiste ei olnud vabariigis juhtivatel kohtadel ja ka aeg oli epideemiavaene. Tegutses küll mittenakkuslike haiguste epidemioloogia, kuid sellest oli vähe abi. Professionaalsetest epidemioloogidest loobumise näol kõrvaldati üks oluline tõke tulevaste epideemiate teel.
Pärast seda fataalset sammu ilmus oma initsiatiiviga areenile justiitsministeerium, minister Rein Lang andis suve hakul 2006 Riigikogule üle „Karistusseadustiku ja selle muutmisega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu 931 SE“. Muide, kõik Karistusseadustiku versioonid on väga ebastabiilsed, nende muutlikkus on võrreldav koroonaviiruse omaga – peavad vastu vaid mõni kuu või nädal, siis tuleb uus muudatusettepanek, mille vastu on aitab ehk ainult hea advokaat, kes toimib ühiskonnas vaktsiinina.
Kasutagem seaduse seletuskirja teksti, mille juhatas kätte tänase justiitsministeeriumi lahke ametnik: „Kõige olulisemad muudatused eelnõus seisnevad kahe ametialase kuriteo üldkoosseisu, s.o ametiseisundi kuritarvitamine (KarS § 289) ning ametialane lohakus (KarS § 290), kehtetuks tunnistamises. Eelnõuga tehakse ettepanek asendada üldkoosseisud konkreetsete erikoosseisudega varavastaste, ametialaste, õigusemõistmisevastaste ja majandusalaste süütegude peatükkides. Nende koosseisude puhul on nii teoorias kui praktikas juhitud tähelepanu vastuolule põhiseaduses sisalduvate määratletuse ja õigusselguse põhimõtetega. Eesmärk saavutatakse nii olemasolevate süüteokoosseisude muutmise ja täiendamise kui ka täiesti uute koosseisude lisamise teel“.
Karistusseadustuku muudatus tundus siis olevat õige ning õilis tegu ja igati Põhiseadusega kooskõlas. Aga kas ikka oli? Lihtsustame seletuskirja teksti tavakeelde - üldkoosseis (paragrahv 290) pihustatakse ca 8-ks erikoosseisuks ja üldkoosseisu üldpreventiivne mõte lahustub – see muudetakse kehtetuks, st visatakse lihtsalt mittevajaliku prahina minema. Aga õiguslik ametnike vastutust välistav seadusemuudatus tekitati teadlikult ja tahtlikult ametnike endi poolt õigussüsteemi just ametnike naha päästmiseks tulevikus, alles jäi mingi hägune poliitiline vastutus ja seegi pole enam seaduses kirjas.
Mida see seadusemuudatus laiemalt kaasa tõi? Kõigepealt, et naeruvääristas nimetatud muudatus austatud õiguskantsler Allar Jõksi, kes aastal 2005 pakkus rahvale välja loetelu, millistel juhtudel võiks pöörduda õiguskantsleri poole. Nimekirjas oli kirjas ka ametialane lohakus, mis kadus 2007 algul karistusseadustiku uuendamisel. Naeruvääristas ka kohtuid. Kui justiitsministeeriumi enda statistikas oli ametialase lohakuse kriminaalasju kohtutes aastate kaupa: 2003 – 16 juhtu; 2004 – 27; 2005 - 25; 2006 – 15; 2007 - 4, ja siis kadus see kuriteokoosseis seadusest üldse . Pidanuks nagu tekkima tasakaal vana koosseisu ja uute erikoosseisude vahel uutes paragrahvide alusel, aga tegelikult hääbus võimalus meie õiguspraktikas ametnikke üldse kuritegeliku lohakuse-hooletuse korral kriminaalvastutusele võtta. Niisiis ei olnuks vajadust paragrahvi 290 käibest kõrvaldada, aga tegelikult toimus nagu mingi sobing seaduseelnõude koostajate, õiguskaitseorganite ja Riigikogu vahel.
Võtsin selle kohta vilunud juristi hinnangu: „Karistusseadustikust § 289 ja 290 väljavõtmine on sisuliselt põhistamata ehk siis tegemist on otsese Justiitsministeeriumi ametnike poolse ametiseisundi kuritarvitamisega tagamaks olukorda, kus ametnik pärast seaduse tühistamist teeb mida tahab, tõsi küll väikeste piirangutega teistes karistusseadustiku §-des. Siit saab alguse kogu riigivalitsemissüsteemi roiskumine, mis lõppude-lõpuks võib viia terve riigi ja ühiskonna kui mitte varalise, siis moraalse pankrotini“.
Teeme väikese kõrvalepõike ühe juriidilise termini kujunemisest, millel on ometi tugev seos meie teemaga. Venemaa kriminaalkoodeksis on mõiste, mis vastab meie kunagisele paragrahv 290-le, nimelt „halatnost“, mida tõlgitakse eesti keelde sõnadega „lohakus, hoolimatus, ükskõiksus, käegalöömine, minnalaskmine“. Kust see juriidiline termin alguse sai? Ilmneb, et vene mõisnikud ja ametnikud kasutasid koduses riietuses halatte, mis ühtlasi sümboliseeris mugavat ja laiska eluviisi. Väikeametnikud lugesid halatti oma paraadriietuseks. Võimalik, et halatt kui idamaades levinud riietusese toodi Venemaale tatari-mongoli ikke aastatel. (vt V.Dal, Vene keele seletussõnastik, Moskva, 1882, 4.kd. lk.541)
XIX sajandi neljakümnendatel aastatel omadussõnalisele „halatnõi“ lisandus kirjanike kaasabil negatiivne tähendusvarjund „kui hooletu, lohaka ja hoolimatu suhtumises oma töösse ja teenistusse“. Selle mõiste semantilises evolutsioonis on tähtis roll Nikolai Gogolil, kes andis sõnale iroonilise varjundi, mis seondub koduse rahu ja laiskusega. Muidugi oli sellisele sõnakasutusele ka vastuseisu, kuid lõpuks maandus sõna oma muutunud tähenduses seadusandluses. Nii sai mugavast ja süütust koduse ihukatte kandmisest õigustermin ja selle sisu avas vastav kriminaalkoodeksi paragrahv.
Lohakus on inimese halvem külg, mis teda kõikjal saadab. Lohakus reeglina avaldub tegevusetuses. Naiivne on loota, et selle sõna kõrvaldamine seaduskeelest lohakust vähendab. Lohakus on taunitav ja hukkamõistetav, aga ta taastab end ikka ja jälle nagu paeluss. Siiski andes meile lootust helgemale tulevikule, on seadusandja püüdnud lohakust vähemalt ametiisikutel ohjata ametnike distsiplinaarvastutuse kehtestamisega, samuti mõne erikoosseisu kehtestamisega Karistusseadustikus.
Luuletuses “Vaimsuse hoidmine elukohustusena” kirjutab Hando Runnel: “Mustus on isetekkeline, puhtust peame looma alatasa. Puhtuse loomist meis enestes, eriti meie hinges, nimetame vaimsuse hoidmiseks. Maailm on must, aga me kõik me oleme sündinud puhtusse”. Igatahes nii kergelt seda puhtust ei loo ega hoia, kui ametialase lohakus mõiste käibelt maha võtame. Paragrahv 290 kõrvaldamist tuleb hinnata ametiseisundi kuritarvitamisena. Kuivõrd ka paragrahv 289 „ametiseisundi kuritarvitamine“ on samuti seaduse tekstist kõrvaldatud, siis tuleks võimalikult ruttu seegi ennistada.
Tuleme nüüd koroonaepideemia juurde. Häda hõikas tulles, aga seda ei kuulatud ega kuuldud. Sest nüüdseks oli Eestis hävitatud nakkushaiguste ennetuse ja tervisekaitse eest vastutav teenistus. Õigemini, keegi ei pannudki tähele tema vaikset likvideerimist, sest olemasoleva spetsialistid hajutati ametite vahel. Täpselt sama loogikaga pihustati ametialane lohakus teiste paragrahvide vahel ja sõnaselget paragrahvi enam ei ole. Üks järeleandmine toob kaasa teise – tervisekaitsearstide väljaarvamine arstlike erialade nimekirjast tõi kaasa selle, et neid ei valmistatud enam ette Tartu Ülikoolis arstiõppe alusel. Uued spetsialistid ei saanud enam ettevalmistust - teadmisi inimorganismist, mida eeldab epidemioloogilise protsessi mõistmine.
Ei maksa arvata, et tugev epidemioloog kasvab isetekkeliselt nagu umbrohi põllul. Selleks, et saada mastimändi, peab olema mets. Ka väljaõppest ei piisa, vaid vaja on kogemust, mis kujuneb aastatepikkuses kutsetöös. Sellestki jääb veel väheseks, sest üksiku meediku-spetsialisti arvamus võidakse suruda ametnike poolt otsustusprotsessis tahaplaanile. Vaja on arstiteadusele kui kunstile anda riiklikus hierarhias vastav positsioon. Seda kõike on vaja kavandada täna, sest paraku uued epideemiad on reaalsus, mis meid ees võib oodata.
Võidakse vastu väita, et oli mis oli, aga me saame epideemiaga hakkama. Küsin vastu – hakkama saame, aga millise hinnaga? Raviarstid teevad oma tööd hästi, aga nende koorem võinuks üüratult väiksem olla, kui panustatud oleks enam iseseisvale tervisekaitseteenistusele. Kindlasti oleksid riigi majanduslikud kaotused oluliselt väiksemad, kui epideemiale oleks õigel ajal vastu astutud ja sellel piir pandud.
Terviseameti juhtivtöötajate võhikluse puhul tekib küsimus hoopis avaliku teenistuse tippjuhtide valiku komisjoni võhiklikes otsustes, kust kõik alguse saab. Tippjuhtide valikukomisjoni koosseisu määrab Vabariigi Valitsus. Vaat kuhu välja jõudsime! Kokkuvõttes, tänane valitsus näeb vaeva võitluses koroonaepideemiaga paraku endiste valitsuskoosseisude fataalsete vigade tõttu, mis tulid nüüd ilmsiks kriisisituatsioonis. Kodanike ja juristide kohus on aidata Valitsust uute vigade ennetuses.
Jaak Uibu, meditsiinidoktor
