Külm Kalifornia talv oli viimasedki närilised meie majast eemale peletanud, vähemasti ei olnud mina liimilõksuga soovimatuid üürnikke enam mitu kuud välja tõstnud.
Seekord ...ärkasin kell pool kaksteist öösel üles hirmsa lärmi peale.
Plekikolin. Nii…
Uus hiir on avastanud omale pesa meie gaasipliidi manuaalide paneelis (viimaste hiirte viimne elupaik).
Sealt viib köögikappide juurde otsetee.
Tõenäoliselt tiris uuselanik oma pessa ühte shokolaadikommi, mis seisis kapil vaagnal. Komm pidi jõudma plekist gaasipliidi sisemusse, müra järgi tegin kindlaks.
Teate, ma olen põhimõtteliselt uudishimulik.
Olin nädalapäevad tagasi toonud Eestist 2000 krooni väärtuses „Kalevi“ magusatooteid, kahe suure kohvriga.
Chicago lennujaama tollis pidin oma kohvrid avama ja tõestama, et see shokolaad on minu ostetud minu oma tarbeks.
Eesti kommid olidki peaaegu otsa saanud, tänaseks päevaks.
Ainult ämma saadetud ukraina, leedu ja slaavi kommid ilutsesid suures enamuses vaagnal, puutumata.
Eesti kommid meeldisid mu laste koolikaaslastele, kellest enamus mehhiklased, väga. Isegi õpetajad ütlesid, et nad pole iialgi komme lihtsalt söönud ja söönud, ilma vahetpidamata, seni kuni kõik otsas.
Mõni üksik eesti komm vaid peituski selles meie tuttavas vaagnas.
Minu küsimus hiirele on: „Kas sa valisid ikka Eesti „Kalevi“ kommi või… midagi muud?“
Kui oled eestlane, siis Eesti Vabariigi 90. aastapäeva puhul annan sulle armu.
J.P.
11. veebr. 2008.
L.A.