Kanada senat on tõesõna, nagu pealkiri ütleb, iganenud nähtus, mis vaid inertsi tõttu eksisteerib. Määravat poliitilist rolli pole senatil kunagi olnud, eksistentsi saab vaid seletada sellega, et Briti impeeriumis jälgiti Londonis asuva kahe koja olemasolu eeskuju. Alamkojas – parlamendis, Inglismaal House of Commons – olid valitud rahvasaadikud, ja nagu nimigi ütleb, esindati seal lihtkodaniku huve. Ülemkoda, House of Lords, oli hoopis eliitklassi liivakast. Lordid teadagi olid jubagi jõukad, poliitika oli neile vaid ajaviide, põhjus paruka pähe panna ja vaielda tühiste asjade üle.

Kanada senat on taas luubi all. Mäletatavasti oli üks peaminister Harperi valimislubadusi senatireform. Peaminister määrab ametisse senaatore; teisisõnu valijatel pole sõna- ega hääleõigust. Seega onupojapoliitika, mitte demokraatia, kuna iga valitsuse huvides on ülemkotta saada enamus. USAs toimub see valijate otsusel, vahtralehemaal aga on teisiti. (Ka USA senat pole pahedest sugugi vaba, kahel nivool valitsemine pole tingimata lahenduseks.) Võimed, intelligents ning rahvaga suhtlemisoskus ei otsusta siin midagi, peamine tähtsus on parteikuuluvusel. Nii nagu ta eelkäijaidki, on Harper senati määranud konservatiive, selleks, et eelmiste liberaalide valitsuste poolt saavutatud enamust ületada. Plus ça change, rien ça change, reformilubadused olid vaid pelgad peibutised.

Maksumaksjal peaks olema kops üle maksa. Aastaid on paljastatud kuidas senaatorid, kellel antakse peaaegu eluaegne sinekuur, hästitasuv laisklemisamet, käivad harva parlamendimäel. Liberaalide aegne skandaal paljastas, et üks nende partei senaatoritest veetis suurema osa aastast Mehhikos, samas aga palka, kui seda saab selleks isegi nimetada, riigikukrust mõnuga vastu võttes.

Arusaadavalt, nii suures riigis nagu Kanada peaks poliitikutele kes kaugelt peavad Ottawasse tihti reisima ja seal pikemalt ööbima peaks neile korvatama nii reisikulud kui ka residentsiga seotud väljaminekud. Kunagine terav Ottawa kriitik teleajakirjanikuna, Mike Duffy, on nõudnud ja saanud kümneid tuhandeid seda jälgides. Ta peab oma Prince Edward Islandil asuva suvilat oma põhiresidentsiks. PEI on Duffy sünniprovints, mis aga pole kaua ta põhikoduks olnud. Naabrite sõnul on teda seal vaid suveti näha, sedagi harva. Kuid olemasolevate seaduste järgi sai ja saab ta oma Ottawa elamu väljaminekute eest raha.

Saskatchewani senaator Pamela Wallin – samuti endine teleajakirjanik, milline kokkusattumus – on Toronto Stari andmetel, laupäeval ilmunud pikemas artikklis, viimase kahe aasta jooksul esitanud $350 000 eest reisiarveid. Need hõlmavad ülekanadalisi reise kui ka rahvusvaheliseid. Sellest summast $29 000 on Wallin oma kodulinna, provintsi mida ta esindab, külastanud. Mis on lihtkodanikule kopsakas summa. Ei tea, miks senaator Wallin peab nii ohtralt reisima, ja mis riigikohustustega ta välismaadel tegeleb. Diplomaat ega minister ta pole. Ja kas pole huvitav, et mõlemad prominentsed ajakirjanik/ cum/senaatorid on konservatiivid? Kus on Harperi põhimõtted nüüd?

Majandusskandaale on olnud teisigi, see on lubamatu. Senat läheb aastas maksma umbes $400 miljonit, lisaks muidugi need hüvised. Kõrge palk kuni 75da eluaastani, siis magus pension otsa. Otsa, väga harva tuleb senaatoritel langetada otsuseid, pigem kinnitavad alamkojas vastu võetud seadusi pro forma.

Et ladina keeles veel rõhutada senati kui anakronistlikku insitutsiooni, Quod licet Jovi non licet bovi, ehk mis on lubatud Jupterile pole lubatud härjale. Tänases kontekstis on härg maksumaksja, Jupiter kas Lord, või nüüd riigipirukat mõnuga nosiv Kanada senaator.

Ladinakeelsed väljendused on meelega valitud, kuna esimene senat oli teadagi Vana-Rooma riigi impeeriumi tähtsaim riigiasutus. Ja ajaloost teame, kuidas toonases asutuses ohjeldamatult prassiti, sõna bakhanaal jõudis meie keelepruuki tänu esimestele, Rooma senaatoritele. Veel enamgi, teame, kuidas see ekstsessidele keskendunud korrumpeerunud impeerium lõppes. Kas Kanadas ootab senatit sama saatus? Kahtlemata on reform, mida Harper lubas, äärmiselt vajalik. Või nagu üks National Postis teisipäeval ilmunud lugejakiri soovitas, institutsiooni tuleks hoopis ära kaotada.

Sest isegi valitud senat ei tooks tulemusi. Kui praegu valitseb semupoliitika siis valitud senatisse püriksid vaid plutokraadid, demagoogid ning tuuletallajad, kui USA järgi otsustada. Huvitav, kas rahva kasvav rahulolematus Ottawas toimuvaga toob reaalseid ja positiivseid, tulevikkuvaatavaid tulemusi.

Märkmed: