Riho Ühtegi, peastaabi infoosakonna ülem

Kui möödunud aasta 11. septembril mu arvuti uuest e-kirjast märku andis, ei olnud mul aimugi, et kätte on jõudnud päev, mis muudab maailma ajalugu. Kirja sisu oli lakooniliselt lühike: «Vaata CNNi!». Ka hetk hiljem, kui ma telerist põlevat WTC hoonet nägin, ei osanud ma midagi arvata. Samuti oli reporteri jutt segane ja vasturääkivusi täis.

Alles siis, kui otseülekande vahendusel teist kaubanduskeskuse torni rammivat lennukit nägin, taipasin, et nüüd see siis juhtus. Tegelikult juhtus ju tol hetkel see, mille eest juba aastaid oli hoiatatud, milleks oldi viimased aastad isegi valmistutud, kuid mida ikkagi keegi ei suutnud uskuda.

Millised siis on need muutused, mis said alguse juba enne 11. septembrit 2001 ja mida tol päeval toimunud terrorirünnak veelgi kiirendanud on?

Asümmeetriline oht

Asümmeetriline oht ja asümmeetrilised relvad on terminid, mida paljud kuulsid esimest korda alles pärast eelmise aasta 11. septembrit. Asümmeetria tähendab neil puhkudel ebaharilikku, ebatavalist, mittetraditsioonilist.

Asümmeetrilise ohu põhjustajaks ei ole selge ja konkreetne vaenlane, keda on võimalik tuvastada riigipiiride, rahvuse ja poliitilise korra järgi. Seepärast ei ole enamasti võimalik kindlaks määrata ka asümmeetrilise ohu allika tegevuse eesmärke ja sihtmärke. Kes või mis on asümmeetrilise ohu allikaks?

Maailmas pole kunagi nii palju terroriste olnud kui viimasel aastal. Mitte et neid poleks olnud, neile lihtsalt ei pööratud piisavalt tähelepanu. Samas pole terrorism ju midagi uut. Maailm tunneb terrorismi aastasadu, ehk isegi aastatuhandeid.

1930ndatel püüdis Rahvasteliit vastu võtta ühist seisukohta terrorismi kohta, kuid maailmaorganisatsioonis jõuti selleni alles 1963. aastal, kui ÜRO võttis vastu konventsiooni terrorismist. Möödunud kolmekümne aasta sisse oli mahtunud maailmasõda ja vähemalt kahe iseseisvunud riigi, Iisraeli ning Iirimaa iseseisvumisprotsessis olulist osa etendanud terrorism.

Mis on terrorism?

Kuigi tundub, et igaüks teab, mis asi on terrorism, ei saaks me kelleltki sellele terminile selget ja ühesugust definitsiooni. Terrorismi on püütud korduvalt defineerida, aga päris selget seletust sellele antud siiski ei ole. Tuntumaks on saanud rohkem kui kakssada definitsiooni, kuid ükski neist ei anna terrorismile lõplikku seletust.

Näiteks Briti akadeemik Paul Wilkinson on öelnud: «Terrorism on süstemaatiline viis kasutada mõrvu, vägivalda, hävitamist või nendega ähvardamist, et luua terrori õhkkond, tuua avalikkuse ette teo põhjused ja ähvardada suuremat objekti, et ta alluks terroristide eesmärkidele.»

Selle definitsiooni probleem seisneb asjaolus, et põhimõtteliselt sobib see ka täiesti sümmeetrilisele nähtusele, sõjale. USA valitsus on terrorismi kohta öelnud järgmist:

«Ette planeeritud, poliitiliste põhjustega vägivald, mis on suunatud mittesõjaliste objektide vastu rahvusgruppide või salajaste agentide poolt ning tavaliselt eesmärgiga mõjutada avalikkust.»

Selle definitsiooni puuduseks on keskendumine mittemilitaarsetele sihtmärkidele. Samas on ajaloost teada juhtumeid, kus terroriaktid on suunatud sõjaväe vastu. Omamoodi kompromisslahenduseks võib pidada 1999. aastal ÜRO poolt vastu võetud terroristide finantseerimise konventsioonis antud seletust, mis ütleb:

«Terrorism on iga tegu, mis on kavandatud põhjustama surma või tõsiseid kehavigastusi tsiviilisikule, aga ka mõnele teisele isikule, kes ei osale otseselt sõjalises konfliktis, kui sellise teo eesmärgid oma loomult või sisult on ähvardada elanikkonda, sundida valitsust või mõnda rahvusvahelist organisatsiooni toime panema mingit tegu või vastupidi, takistama teo toimepanemist.»

Selle definitsiooni eelis on keskendumine teole, mitte teo toimepanijale, mis muudab selgituse lihtsamaks.

Terrorirelvad

Asümmeetrilisi relvi kirjeldada on veelgi raskem. Sellisteks relvadeks võivad olla täis kütusepaakidega reisilennukid, nagu seda olid eelmise aasta 11. septembril Maailmakaubanduskeskust ja Pentagoni ramminud lennukid (kuigi vaevalt terroristid ise oskasid arvata, kui tõhusalt hävitab põlev lennukikütus moodsa kõrghoone teraskarkassi, mis peab vastu pidama kõigile maailmahädadele), aga selliseks relvaks võib olla ka ümbrik, mis kannab endas niinimetatud sõjalist sisu - lõhkeainet või siberi katku baktereid.

Samas ei nimeta me jahipüssi asümmeetriliseks relvaks, isegi kui temast tapetakse inimene. Ometigi pole ta ette nähtud sõjaliseks kasutamiseks.

Liigitamisraskused

Võiks tuua kolm olulisemat tunnust, mis on asümmeetrilise relva puhul välja kujunenud: tegemist ei ole tüüpilise relvaga, relv on suunatud üldjuhul tsiviilelanike vastu, kasutajaks on asümmeetrilise ohu allikas. Samas ei pea ka need tunnused alati paika. Toon vaid ühe näite.

Tuumarelva kasutamine sõjalistel eesmärkidel ei ole suunatud vaid sõjaliste sihtmärkide vastu. Suure tõenäosusega kannatab kõige enam tsiviilelanikkond (kas või seepärast, et sõjaväel on kaitsevahendid). Seega on tegu küll sümmeetrilise relvaga, mis aga rikub põhilist sõjaõiguse printsiipi - säästa tsiviilelanikkonda.

Kui tuumarelva kasutaks terroristlik organisatsioon (seega asümmeetrilise ohu allikas), oleks tegu ikkagi sümmeetrilise relva kasutamisega ja ka rünnak poleks asümmeetriline.

Kui aga terroristid kasutaksid tuumarelva komponente, et rünnata tsiviil- või sõjalisi objekte (näiteks kasutaksid tavalist lõhkelaengut, et paisata laiali radioaktiivset ainet), oleks tegu asümmeetrilise rünnakuga.

Ilmselt tekiks raskusi ka tuumakohvriks kutsutava miniatuurse tuumapommi kasutamise liigitamisega. Militaaroperatsiooni korral oleks see ilmselt sümmeetriline relv, terroristide kasutuses asümmeetriline. Kuid ma pole päris kindel, et see kõik nii lihtne on. Seepärast öelgem vaid, et asümmeetriline relv on vahend, millega pannakse toime ebaharilik rünnak. Samas asümmeetrilise rünnaku toimepanemiseks ei ole ilmtingimata vaja asümmeetrilist relva.

Ameerika akadeemik professor Martin van Creveld tunnistas 1990ndate keskpaigas, kui ta töötas merejalaväe akadeemias, et sõjaväelaste professionaalsete teadmiste omandamine algab vale ajastu sõjapidamisreeglitest.

Levée en mass, mis töötati välja Frederick Suure ajal ja mida võib nimetada jõud jõu vastu (force-on-force) ja riik riigi vastu suunatud traditsioonilise ohu esmaesitluseks, hõlmates endas struktureeritud armeede kasutamist, valitses sõjatandritel kuni Teise maailmasõja lõpuni. Tänaseks on sõjapidamise põhimõtted taas muutunud.

Sellesama van Creveld’i arvates tuleks õpetamist alustada keskaegsetest klannide, jõukude ja muude mitteriiklike moodustite omavahelistest sõdadest, seega mittetraditsioonilisest ohust. Nimelt on kaasaegne konflikt kõike muud kui traditsiooniline force-on-force- operatsioon.

NATO uus missioon

Kui NSV Liit 1990ndate alguses kokku varises, elas ka NATO läbi tõsise kriisi. Ülesanne, milleks organisatsioon oli loodud - «hoida ameeriklasi sees, sakslasi madalal ja venelasi väljas (Euroopa julgeolekusüsteemis - autori märkus)» - kaotas oma mõtte.

Aastakümnete jooksul lihvitud militaarsüsteemidele tuli leida rakendus äkkisaabunud rahu ajal. Ja seda mitte ainult NATOs. Kõikjal maailmas oli vaja leida «äkki» tegevuseta jäänud sõjavägedele rakendust. Lahendus tuli rahuoperatsioonide näol. Just 90ndatel kasvas nende arv oluliselt.

Viimase kümne aasta jooksul on olnud kokku rohkem rahuoperatsioone kui sellele eelnenud neljakümne viie aasta jooksul. Just rahuoperatsiooni käigus jõudsid esimest korda 1996. aastal ühise juhtimise alla senised vaenlased Venemaa ja NATO.

Tänu uutele ülesannetele on sõnastatud ka NATO uus missioon, milleks on rahu ja stabiilsuse tagamine maailmas. Seda on organisatsioon viimastel aastatel ka agaralt teinud. 11. september 2001 vaid kinnitas, et missiooni valik on olnud õige.

Rahuoperatsioonid

Rahuoperatsioonid on kõigutanud oluliselt sõjaliste põhimõtete alustalasid ja seda kahes põhilises valdkonnas. Kõigepealt põhimõte, et tsiviilisikud tuleb «ukse taha jätta», kui jutt on sõjalise operatsiooni läbiviimisest.

Ükski rahuoperatsioon ei saa enam toimuda ilma tsiviil-militaarse koostööta, veelgi enam - tihti püstitavad hoopis tsiviilisikud ja -organisatsioonid sõjaväeüksustele tegevuseesmärke.

Kuna see tähendab suure tõenäosusega ka mittesõjaliste ülesannete püstitamist, jõuamegi välja teise sõjalise põhimõtte rikkumiseni - sõjalisi üksusi, mis on ette valmistatud hävitama, kasutatakse sellistel tsiviileesmärkidel, milleks võib olla kohaliku elanikkonna varustamine, sisekorra tagamine ja infrastruktuuri rajamine.

Miks valiti militaarsüsteem sedalaadi operatsioonide tarvis, on vist ütlematagi selge - oma lihvitud juhtimisstruktuuriga ja kõigi vahenditega iseseisvaks funktsioneerimiseks ette valmistatud sõjavägi on enamasti efektiivseim vahend tundmatus ja ekstreemses olukorras tegutsema. Seoses uute ülesannete täitmisega võime öelda, et sõjaväe kasutamisala on oluliselt laienenud.

Kuna USA mängib maailmapoliitikas esimest viiulit, sõltub selle riigi välispoliitikast ka ülejäänud maailma välispoliitika. George W. Bush ütles eelmisel aastal pärast terroristide rünnakut: «Me suuname kõik ressursid, mis meie käsutuses on - iga diplomaatia võimaluse, iga luurevahendi, iga seadusest tuleneva võimaluse ja kõik vajalikud relvad - globaalse terroristide võrgu hävitamiseks ja võitmiseks… Te olete kas meie või terroristide poolel.»

See avaldus sisaldas endas kahte sõnumit. Kõigepealt näitas ta näpuga Ühendriikide vaenlasele, milleks on terroristide võrk, ning teiseks jagas ta maailma must-valgeks - te olete kas meie poolt või meie vastu - kolmandat võimalust jätmata.

Niisugune äärmuslik seisukoht on tingitud omakorda kahest põhjusest. Esiteks poliitiline vajadus saada võimalikult lai toetus edasisele tegevusele, sest avaldus ei jäta erapooletuseks võimalust ja enamikul riikidel ei jää lihtsalt muud üle kui toetada USAd, sest terroristide poolel ei taha ka keegi olla.

Varjusõdalased

Teine põhjus on militaarsest vaatenurgast hoopis huvitavam. Nimelt ei ole lihtne sõdida nn varjusõdalastega, see on üksustega, keda pole tegelikult olemaski. Kuna sõjaväelist korraldust ei saa muuta üleöö, oleme ikka veel seisus, kus tänaste sõjaliste võimalustega on edu võimalik saavutada vaid konkreetse vaenlase vastu sõdides. Selleks saab olla riik, süsteem, millel on selged piirjooned.

Afganistanis al-Quaida vastu läbi viidud operatsioon meenutab küll teerulliga sitika lömastamist, aga mingisugust sõjalist edu võis loota ainult sellisest operatsioonist. USA ja tema liitlased pidid näitama, et kurjus ei jää karistamata, neile oli vaja kiiret ja edukat sõda. Seda Afganistani operatsioon üldjoontes ju ka oli.

Tegelikult toimub suure operatsiooni varjus alati hulk väikseid operatsioone, mis peavad jääma suurema varju, sest nende edu või ebaedu ei tohi mõjutada üldist poliitilist ja rahvusvahelist suhtumist. Nii et me tegelikult ei tea, kui palju ja keda varjatud operatsioonide käigus taga aeti.

11. septembri terroristlik rünnak näitas tsiviliseeritud maailma nõrkust ennast kaitsta. Me oleme lahanud eespool pikalt, miks see juhtus, kuid me pole seni vaadanud, miks seda ei suudetud ära hoida. Ma ei hakka siinkohal analüüsima tehtud vigu, kirjeldan vaid järeldusi, mis on tehtud ja mille põhjal on juba toimunud muutusi.

Kõige enam räägitakse viimase aasta jooksul luure puudulikkusest. Sõjaväelastel on vana irooniline kõnekäänd, et kui lahingus läheb kõik hästi, on see lahinguplaneerijate teene, kui aga operatsioon ebaõnnestub, on selles süüdi luure.

Ja kuigi luureteenistused on püüdnud ennast pärast eelmise aasta sündmusi õigustada, et nad hoiatasid USA valitsust terrorirünnaku võimalikkusest, on fakt, et rünnak tuli ootamatult ja luuretegevuses esines lünki. Miks siis?

Koos tehnoloogia arenguga hakati Teise maailmasõja järgsel perioodil üha suuremat rõhku pöörama tehnilise luure arendamisele, mis vähendas nii inimluurega kaasnevat riski kui ka inimlikke vigu.

Peale selle avardusid tehnilise luure arenedes aina uued informatsioonikogumise võimalused ja valdkonnad. Paraku oli tehnilisel luurel ka puudusi.

Kuigi see on efektiivne vastase suhtes, kes on fikseeritud ja selgepiiriline, kes käitub kindlate reeglite ja põhimõtete järgi, peab arvestama, et ebaselge, piirideta ja raskelt tabatava ohu puhul jääb vaieldamatult inimene tehnikale peale, seda just oma võimega tajuda tausta, omada muljet ja toetuda oma kogemustele. Just sellise probleemiga satuti vastakuti.

Aasta jooksul, mis lahutab tänast päeva terrorirünnakust USAs, on enamik maailma riike pööranud suurt tähelepanu oma luureorganisatsioonide tõhustamisele ning julgeolekuabinõude karmistamisele.

Teisena tuleb märkida eriüksuste rolli uut tüüpi operatsioonides. Eespool kirjeldatud katte all toimunud operatsioonid terroristide jõukude tabamiseks, aga niisamuti õhurünnakute sihtmärkide valik on eriüksuste põhitöö. Et lennukilt välja lastud rakett tabaks võimalikult täpselt, on vaja seda maa pealt suunata. Luuresatelliidi foto võib kätte näidata küll silla, aga kas see ka tegelikult sild on või on ta hoopis peibutis, seda satelliit ei ütle.

Tegelikult on omamoodi sümboolne, et sõjaväe eriüksuste tähtsuse langus sai alguse 1970ndate lõpus Afganistanis kaotusterohke presidendipalee vallutamise operatsiooniga ja nende tähtsuse uus tõus kakskümmend aastat hiljem sealsamas. Võib ju Afganistani-operatsiooni nimetada eriüksuste sõjaks, oli neid seal ju lihtsalt nii palju.

Sõjaväelase rolli muutus

Tähelepanuväärne on ka sõjaväelaste rolli muutus sõjalistes operatsioonides. Nüüdisaegses operatsioonis pööratakse tohutut rõhku avalikele suhetele ja infosõjale.

Oma üksuste reputatsiooni hoidmine on väga oluline, samas toimub sõjategevus nii keerulisel poliitilisel ja sotsiaalsel maastikul, kus osapooli ei ole ainult kaks vastast, et iga komandör peab olema väga hea diplomaat, kaupmees ja shamaan, et olukorda enda kasuks pöörata. Samas tuleb vastane üle kallata nii paksu süüdistusekoormaga kui võimalik.

Selle aasta aprillis juhtus Afganistanis õnnetus, kus USA piloot pommitas ekslikult oma vägede positsioone ja tappis neli ning haavas kaheksat Kanada sõdurit.

Tänapäeva konfliktides osalevad paljurahvuselised üksused ja selleks, et selliseid vahejuhtumeid ei oleks, peab üksuste omavahelist tegevust koordineerima võimalikult täpselt. Siit ka vajadus korraliku kommunikatsioonivõrgu järele.

Tundub uskumatuna, aga paljude üksuste suhtlemine on missioonidel tõsiselt raskendatud, sest kasutatavad raadiovõrgud ei ühti. Nüüd tegeldakse aktiivselt selle probleemi lahendamisega, aga see läheb riikidele maksma korraliku summa.

Kiireid lahendusi pole

Elame muutuste ajal ning uut tüüpi oht sunnib meid välja töötama uusi teid, et sellele vastu seista. Kõik pole veel selge, mida teha tuleb, aga muutused juba toimuvad. Isegi militaarsüsteemid muutuvad paindlikumaks, et kohaneda uue olukorraga.

Viimase kümne aastaga on sõjalised põhimõtted muutunud rohkem kui neljakümne aasta jooksul enne seda. Ebaselge ohuallika tõttu otsitakse koostöövõimalusi kõigil tasanditel ja kõigiga, kes on selleks valmis (siit ka meie järsult suurenenud võimalus NATOsse kutse saada).

Ilmselt USA valitsus mõistab, et terrorismi kiire hävitamine ei tule kõne allagi. Ilmselt mõistab ta sedagi, et edu võib olla ajutine ja ees võib seista ka läbikukkumisi või tegusid, mis võivad jõuda kohtusse.

Sellepärast ongi Ameerika valitsus alustanud rahvusvahelist kampaaniat, et sõduritele eristaatust taotleda. Sellest on viimasel ajal palju räägitud ja ilmselt nad selles üksmeelset toetust ei saa.

Militaarstruktuuride roll terrorismivastases võitluses on oluliselt kasvanud, võib isegi öelda, et sõjaväeorganisatsioonid mängivad selles võitluses tähtsaimat rolli, täites endale võetud ülesannet, luues rahu ja stabiilsust maailmas. Neil on selleks ka head eeldused autonoomse ja korralikult funktsioneeriva süsteemi näol ning rahutagamise operatsioonide kogemuse näol. Ja ometigi - sõda, mis aasta tagasi algas, tõotab tulla pikk ja raske.

Riho Ühtegi, peastaabi infoosakonna ülem

Riho Ühtegi õpib hetkel Balti Kaitsekolledzhis

Märkmed: