Torontost pärit eestlanna Lembi Veskimets (37) on alates 1997. aastast vioolamängija Cleveland Orchestra’s, mida peetakse sümfooniaorkestrite seas üheks maailma tipporkestriks. Orkester on kuulsa ja pika ajalooga; asutamisaastaks on 1918.
Lisaks on ta õppejõud Cleveland Institute of Music’us Clevelandis (kool, kus ta ise õppis) ja sel suvel on fakulteedi liige Green Mountain Festivalil Vermontis. Ta on edasi „Artist-Teacher“ algkoolide programmis „Learning through Music“.
Noor muusik on pälvinud palju tähelepanu ja tunnustust. Ta ei ole aga sugugi unustanud oma kodulinna Torontot, kust ta lahkus Ameerikasse õppima 1990. aastal, ja rahvuskaaslasi — Eesti muusikasõpradel on võimalik nautida tema soolokontserti 18. mail Tartu College’is.
Eesti Elu esitas Lembi Veskimetsale mõned küsimused, millele ta vastas e-maili teel, puhtas ja täiesti ilma vigadeta eesti keeles.
Palun räägi natuke oma lapsepõlvest. Kus sa kasvasid, õppisid?
Sündisin ja kasvasin Torontos. Õppisin prantsuse koolis „Gabrielle Roy“ ja siis prantsuse programmis Jarvise keskkoolis. Olin hea õpilane. Kui olin päris noor, tahtsin saada kunstnikuks, sest mulle meeldis joonistada. Minu ema õpetas mulle kuueaastaselt klaverit ja siis hakkasin vioolat mängima algkooli muusikaprogrammis umbes viiendas klassis.
Kas käisid ka eesti koolis? Kas rääkisite kodus ainult eesti keelt?
Jah, me rääkisime kodus ainult eesti keelt. Ma isegi proovisin meie (mitte-eestlaste) naabrilastele eesti keelt õpetada. Minu vanemate sõbrad olid enamasti ka eestlased ja mängisime õega nende lastega koos. Käisin eesti koolis (lõpetasin gümnaasiumi), Jõekääru ja Seedrioru laagrites, hellakestes, mängisin eesti võrkpallinaiskonnas ja ka Lyra Borealises (endine eestlaste poolt asutatud Toronto kammerorkester).
Miks valisid oma tööks just muusika?
Keskkoolis mind huvitas mitu ainet, aga kui mõtlesin, mida tahtsin teha tööks, siis kujutasin ette edasi vioolat mängida. Kui olin viimast aastat keskkoolis, võitsin Toronto Kiwanis Festivali keelpillide trofee, nii et mul oli lootust, et võin midagi muusikas saavutada.
Kuhu läksid õppima ülikooli ja missuguseks kujunes sinu muusikukarjäär?
Ma läksin alguses Michigani Ülikooli, Ann Arboris, et muusikat õppida. Sealt sain stipendiumi ja olin Banffi suvemuusika programmis kohanud selle vioolaõpetajat Yizhak Schotten’it. Ta soovitas mul eriti võistlustest osa võtta ja ma mängisin ka palju kammermuusikat. Ma nautisin ka U of M’i akadeemilisi kursuseid. Pärast kolme aastat ma vahetasin kooli ja läksin Cleveland Institute of Music’usse stipendiaadina õppima kuulsa vioolaõpetaja Robert Vernon’i juurde, kes on Clevelandi Orkestri esimene vioola. Teda olin ka kohanud Sarasota Music Festivalil.
Mängisin kohalikkudes orkestrites, et raha teenida (Ohio Chamber Orchestra ja Canton Symphony) ja koolis ning suviti ikka kammermuusikat (Aspen, Taos, Sarasota). Pärast kolme aastat vabanes koht Clevelandi Orkestri vioolarühmas (meie orkestris on 11 vioolamängijat) ja ma pakkusin ennast ettemängimisele, kus olin võitja. See on üks parimatest orkestritest maailmas, ja sinna ma olen jäänud! Õnneks on Cleveland ka küllaltki lähedane Torontole, nii et saan oma peret ja sõpru tihti näha. Lõpetasin CIM’is Bachelor ja Master of Music programmid.
Kuidas sattusid just maailmakuulsasse Clevelandi Orkestrisse?
Minu õpetajale Robert Vernon’ile oli tähtis, et tema õpilased hakkaksid end ette valmistama töö jaoks. See tähendab „excerpts“ õppima, mis on orkestri repertuaarist kõige raskemad lõigendid oma pillile, mida mängitakse üksi laval orkestrantide komitee ja dirigendi ees. Minu õpetaja õpilased on saanud kohti igas tähtsas orkestris Ameerikas, nii et ta pani rõhku õigetele ainetele. Oli lihtsalt õnn, et koht Clevelandis sai just vabaks sel ajal, kui ma hakkasin ennast ette valmistama ettemängimiste jaoks ja et mul läks sel päeval eriti hästi. (Cleveland Orchestra ettemängimine oli minu esimene, peale kohalikkude väiksemate orkestrite omade.) Muidugi, olin selle jaoks tohutult harjutanud.
Millistes riikides oled sa orkestriga esinenud? Kas pikad tööreisid on väsitavad?
Olen esinenud Hiinas, Jaapanis, Inglismaal, Iirimaal, Shotimaal, Prantsusmaal, Hispaanias, Kanaari saartel, Luxembourgis, Saksamaal, Shveitsis, Austrias, Ungaris ja Itaalias. Orkester käib iga aasta Euroopas (viimase suve arvustused olid muide väga head), iga teine aasta oleme „in residence“ Musikvereinis Viinis ja iga aasta mängime New Yorgi Carnegie Hall’is. Hiljuti oleme ka olnud kolm nädalat aastas „in residence“ Miamis. Oleme teinud ka ringreise Ameerika läänerannikul, Kesk-Läänes, idarannikul ja Floridas. Reisime kokku umbes kaks kuud aastas. Oktoobris tuleme Torontosse esinema, enne kui lendame Euroopasse.
Tööreisid on nüüd väsitavamad, sest et reisime (minu abikaasaga, kes on klarnetimängija samas orkestris) koos oma kaheaastase pojaga. Väike Rein on tubli reisija ning on harjunud ja vaimustatud lennukitest, rongidest ja bussidest, kuid on vaja hästi ette plaanida, et oleks mähkmeid, juua, süüa ja lõbu igal päeval ringreisi jooksul. Mulle on alati meeldinud reisida, nii et külastada uusi ja juba tuttavaid kohti teistes maades on minu jaoks põnev ja nauditav.
Kuidas oled suutnud ühendada professionaalse ja isikliku elu?
Juhtus nii, et abiellusin sama orkestri klarnetimängija Daniel McKelway’ga, nii et meie professionaalne elu on küll ühendatud. Abiellusime Moot järve ääres Muskokas. Peale orkestris mängimise õpetame me mõlemad ka noori muusikuid.
Olen kuulnud, et õpetad oma väikesele pojale tublisti eesti keelt. Kas on raske seda teha, kui pole ümber eesti ühiskonda?
Minu poeg Rein Erik McKelway, kes saab kolmeaastaseks juulikuus, räägib väga tublisti eesti keelt. See ei ole sugugi kerge, kui isa, lapsehoidja, ühiskond ja varsti ka kool on kõik ingliskeelsed, kuid lapsed on tõesti andekad ja õpivad kõike nii kiiresti. Meie räägime omavahel eesti keeles ja loeme palju eesti raamatuid, mida sugulased on toonud Eestist või mida olen ise tellinud. Kuulame eesti lasteplaate ja isegi eesti raadiot. Clevelandis on väga vahva, kuid väike ja laiali asuv eesti ühiskond. Liikmed organiseerivad suurepäraseid üritusi, näiteks jõuludeks ja vabariigi aastapäevaks, kuid igapäevast kontakti ei ole. Minu pere, eriti ema tulevad aga tihti mulle külla ja mina käin ka Torontos, kus saan kokku teiste väikeste laste emadega nii palju kui võimalik.
Millal tuled esinema Toronto eestlastele?
Esmaspäeval, 18. mail kell 6 p.l. esinen soolokontserdiga Tartu College’is. Mind saadab suurepärane klaverimängija ja sõbranna Oklahomast, Hyunsoon Whang. Mängin mõned virtuooslikud palad vioolale (Weber ja Vieuxtemps) ja siis muusikat Eesti heliloojatelt (Eller, Oja, Tubin ja Pärt).
Palju edu ja jõudu sulle!
Vioolamängija Lembi Veskimets ja klaverisaatja Hyunsoon Whang. Maikuus saavad muusikahuvilised nautida nende esinemist Tartu College'is. Foto erakogust
Lembi, Rein ja Daniel Mt. Mansfieldi mäe tipus Vermonti osariigis eelmisel suvel. Perekonnale meeldib väga koos matkamas käia. Enne Reinu sündimist ronisid Lembi ja Daniel Mt. Whitney mäe tippu (kõige kõrgem mägi Ameerikas, kui mitte kaasa arvata Alaska osariiki) ja Mt. Kilimanjaro mäe tippu, mis on kõige kõrgem mägi Aafrikas. Isegi Rein on juba kolm korda Alpides tippu jõudnud (isa seljas muidugi). Foto erakogust