“Rolling Estonians” automatk ümber maailma 2002-2004 peatus Torontos
REGIO kaart
Alles tegid eestlased maailmale tiiru peale. Aasta siis oli 1999 ja aluseks 13,5 m jaht “Lennuk”. Alles tiirles (lendas?) madrusena kaasa ajakirjanik ja endine peaministri nõunik Tiit Pruuli (36), kes nüüd end “elukutselise rändurina” tutvustab. Tagatipuks koostas mereseiklustest raamatu, kahasse kaasmadrus Kaido Kamaga. Nüüd on mõlema mehe nimed jälle seotud pika sõna ja teoga “ümbermaailmareis”; Pruuli suisa teise piloodina ja mitmeid ministrikohti pidanud Kama kui üks paljudest vahetuvatest roolimeestest/naistest.
Kolm Mercedes-Benz G-klassi (maastikutüüpi, ehk maasturi-) autot startisid Tallinnast 22. juunil 2002 ja jõuavad koju tagasi 2004. aasta alguses. Projekti juht ehk Tiidu sõnade kohaselt “kapten ja hing” on rallisõitja Raido Rüütel (50), 13-kordne Eesti meister autospordis, Kalevi autoklubi direktor ja endine N. Liidu rallikoondise liige. “200.000 kilomeetrit, 120 piiriületust ja 60 riiki” on Rüütli ja Pruuli elu järgmised poolteist aastat. Kanada on järjekordselt 27. või 28. (?!) riik.
Lisaks osaleb maailmareisi eri etappidel üle 90 ettevõtja, ajakirjaniku ja avaliku elu tegelase, nende seas näitlejad, lauljad ja ka üle kümne naise. Kõik peale Rüütli ja Pruuli vahetuvad mõnenädalaste etappide järel ja samas peavad kõigega hakkama saama: autovalvest marsruudi kokkupanekuni. Kõik on kokad.
Torontos liitus meeskonnaga (taas) Pruuli abikaasa Maris, kes on piki aastaid töötanud Kanada konsulaarbüroos Toompeal, kinnisvaraettevõtja ja hotelliomanik Toonart Rääsk ja Tallinna Sadama vene suhete direktor Parbo Juchnewitsch. Halifaxist algas sõiduetapp kaameramees Hendrik Laanjärvel, kes on mõistagi ka videole jäädvustaja.
Suvel läbiti Ida-Euroopa ja Lähis-Ida Põhja-Aafrikani. Gibraltarist suunduti otse põhja Liverpoolini, kus autod laeti laevale. Kui mersud Atlandi ületasid, oli meeskonnal üürike taastumishetk kodumaal, mille järel kohtuti sõidukitega taas Halifaxis. Ottawas oli “veerevatel eestlastel” vastas E.V. asjur Sulev Roostar ja järgmisel õhtul, kui Eesti sai kutse NATO-sse, veeresid eestlased Torontosse. Reede, 22. nov. õhtul korraldas nende auks piisavalt spontaanse vastuvõtu (rändurite saabumisaega oli raske täpsustada) Eestlaste Kesknõukogu Kanadas koos Eesti Aupeakonsulaadiga Torontos.
“Kaasasõitjaid ei valita poliitilise meelsuse või usutunnistuse järgi,” kinnitas Postimehele Tiit Pruuli. Küll aga on paljud ettevõtjatest kaasasõitjad ühtlasi reisi rahalised sponsorid. Nagu filmitähed ja miljonärid kosmosesse! Ainult et Rollingud tutvustavad maailmale Eestit.
Samas rõhutab ingliskeelse reisi tutvustava voldiku kaas hoopis eestlaste muu maailmaga tutvumise tähtsust. Külastades teiste rahvuste pühapaikasid, on eesti rändlastel soov viia reisipauna pistet’ teadmisi oma kodukülla tagasi. Äkki kuluks Eestil ka enam sallivust ära? Lendlehte lugedes selgub, et eestlaste seltsis veerevad ka venelased, ukrainlased, egiptlased, hiinlased ja kanadalased – kristlased, paganad, moslemid ja budistid. Soov on, reisikorraldajate enda sõnutsi, lapseliku heatahtega natukenegi mõjutada nii mitmeti kannatavat maailma ja rahvaid. Parimaks mõjuvahendiks osutus “the latest crazy Estonian endeavour.”
Torontos puhates ja ühele autole hoolduskuuri võimaldades pidasid Rollingud senikogetud ohtlikeks piirkondadeks Liibüat, Alzheeriat ja Süüriat, kus neid ei tahetud teatud trassidele lubada ja seega oli karta, et tuleb teha illegaalseid piiriületusi. Albaania mägedes olevat Tiidul olnud rakse Raidole järgi jõuda, samas saadi trahvi nii Türgis kui Bulgaarias kiiruse ületamise eest. Veel on Tiit ajakirjandusele pihtinud, et eelolevaist reisijärkudest võib sõit Andides ja Kagu-Aasia dzhunglites kohati olla päris ränk.
Konvoitroika maasturautod on kaetud rohkete toetajafirmade (neid on üle 20) logode ja eestikeelse tekstiga. Teedel on nad seetõttu palju huvi äratanud ja mitte vaid nende seas, kes mõistavad sõnumit “Annan teed. Võta eeskuju. Lase inimene üle tee.”, nagu teatab varurehvikilp. Automatka läbiviijaks on mittetulundusühing Via Estica ja kullerifirma TNT Eesti, otseseks koostööpartneriks ka Mercedes-Benz Eesti, kelle auks Raido kiidab, et “istmeid oskavad nad teha”.
Mercedese maasturites on tänu sponsoritele satelliit-telefonid ning -peilerid, GPS (global positioning system), sülearvutid ning kolmesageduslikud mobiiltelefonid. Kaart ei olevat petnud, kaardilugejad on petnud. Tiidu sõnul on kõik kordamööda saanud end topograafiliste idiootidena tunda. See kuulub asja juurde.
Soovitan kõigil külastada maailmareisi võrratut võrgulehekülge Internetis (www.rollingestonians.ee), kus saab lugeda meeskonna päevaraamatut, jälgida marsruuti ja sihtkohti, imetleda fotosid ja videoklippe, lugeda eesti ajakirjanduses ilmunud reisi kirjeldavaid artikleid ja tellida reisikirju lausa oma e-postkasti! See projekt on inspireeriv ja lained, mida ta lööma on hakanud, on mõtlemapanevad. Rahvuslikku uhkust, globaalset uudishimu ja üldinimlikkust genereerivad.
Selle lehe trükkimineku ajal üks viimastest sissekannetest Rollingute koduleheküljel oli järgmine: “Kuupäev: 23-11-2002. Lähim asustus: Espanola, Kanada. Käisime Niagara Falls'is, seda vetevoolu peab ju iga turist nägema. Õhtupoolikul, teel ida poole, sõitis meist mööda üks valge Volkswagen, kust lehvitati eestikeelset silti TERE TULEMAST. Oli nii üllatav kohtumine, et ei jõudnud reageeridagi enne, kui valge auto oli kiirteelt ära keeranud. Kui autosolijad peaks seda teadet lugema, võtku meiega meili teel ühendust. Tahame tänada ka Mart Simmi Torontost. Sinu kurgid ja angerjas kulusid eile õhtul enne külma telki ronimist suurepäraselt ära. Muust rääkimata. Õhtused paarsada kilomeetrit olid lumetuisus päris rängad sõita, kokku läbisime veidi üle 700 km.”
Naelkummid on Kanadas keelatud, aga NAEL KUMMI! soovin eesti seiklushimu saadikutele küll. Seda ka siinsete kaaseestlaste nimel, kes teie välkkiirele saabumisele ja lumetuisku haihtumisele lihtsalt reageerida ei jõudnud.
