Kaire Kenk

Ehkki lauluväljakule pääsemiseks tuli umbes tund aega mitmesugustes järjekordades seista, ununesid tagasihoidlikult kaunist lavakujundust nähes kõik vintsutused. Ka ilm soosis laupäeva õhtul nii artiste kui ka kuulajaid - ei tulnud vihmapiiskagi, terve esimese kontserdipoole võis lauluväljakul lisaks muusikale nautida ka loojuvat päikest.
Kõik tähtsad kuulajad eesotsas president Arnold Rüütli, Läti peaministri Einars Repše ja meie Juhan Partsiga on õigel ajal kohal, kuid järjest saabuvate hilinejate pärast algab kontsert 25 minutit hiljem.

Bocelli haarab juba oma esimese lauluga «En Aranjuez con Tu Amor» publiku jäägitult. Helivõimendus on väga hea. Isegi kaugel lauluväljaku nõlval võib näiteks «Occhi di Fata» tenori ja viiulite omapärast kahekõnet kuulata niisama selgelt, nagu otse lava ees istudes.

Iga esitatud muusikapala järel tundub Bocelli hääl üha kandvamaks ja võimsamaks muutuvat. Kontserdi üheks kõrghetkeks on kindlasti Bocelli ja Annely Peebo lauldud Wertheri ja Charlotte duett Massenet´ ooperist «Werther». Millised tunded! Milline dramaatika! Ja pea järgmisena esitab Bocelli Franz Schuberti imekauni hällilaulu «Mille Cherubini in Coro», mis on veelgi lummavam, veelgi kaunim.

Kui Bocelli alustab ühe oma lemmikhelilooja, Francesco Paolo Tosti «La Serenatat» puhkeb juba laulu esimeste taktide ajal spontaanne aplaus.

Napoli laulud tunduvad Bocelli pehmele registrile eriti hästi sobivat. «O Sole Mio» koos Annely Peeboga paneb plaksutama ka kõik kontserdile vägisi kaasa veetud mehed. Koos lastekooriga on ettekanne lihtsalt nii võrratult ilus. Ning Bocelli omapärane kergelt kassilik naeratus, millega ta publikut tänab, võlub kõiki kuulajaid.

Soliidne publik

Bocelli koduleheküljelt uurides selgub, et staar ei anna kunagi ühesuguse kavaga kontserte. Õnneks oli Tallinna kontserdil magusat itaalia sanremolikku poppi väga vähe, põhirõhk oli tuntud ooperi- ja operetimeloodiatel. Ja õigustatult - ei leidunud vist kuulajat, kes poleks nautinud võluvat duetti «Lõbusast lesest» või siis «Traviatast» pärit kuulsat nn. joogilaulu «Brindisi».

Solistidele lisaks andsid oma panuse kontserdi õnnestumisse Eesti Riiklik Sümfooniaorkester Bocelli kauaaegse koostööpartneri dirigent Marcello Rota juhatusel ja Lii Leitmaa lastekoor.

Kindlasti õnnestus kontsert ka tänu soliidsele ja väljapeetud kuulajaskonnale, nii erinevale tavalisest suvetuuripublikust. Lauluväljaku nõlval valitses kontserdisaali pidulik atmosfäär - ei seistud õllesabades, ei longitud ringi. Muusikapalade ajal kõndisid mööda lavaesist vaid mõned vipipääsmetega hilinejad.

Turistid plaksutasid Eesti hümnile

Kuna tegemist oli Andrea Bocelli esimese kontserdiga Skandinaavia riikides üldse, oli rohkearvulise publiku seas palju meie põhja- ja lõunanaabreid. Seda oli ka kontserdil kuulda - Eesti hümni mängimise järel puhkes päris tugev aplaus.

Järgmine võimalus Andrea Bocellit meie lähinaabruses kuulata on 16. oktoobril Stockholmis.

Korraldajad on varem öelnud, et Bocelli kontserdi tutvustamiseks tehtud võimas reklaamikampaania - nii tele-, trüki-, raadio- kui ka välireklaam - läks maksma kolm miljonit krooni. «Bocelli kui artisti hinnaklass on Elton Johni tasemel, reklaamime kontserti umbes samas mahus kui promoti Tina Turneri Tallinna-esinemist,» ütles kontserdikorraldaja Alari Kasemaa.




Korraldajate apsud häirisid sadade inimeste muusikaelamust

«See on täiesti ennekuulmatu!» pahandasid sajad inimesed Tallinna Lauluväljaku värava ees, kui pärast pikas järjekorras seismist selgus, et kontserdipaika vihmavarjuga ei lubata, vihmavarju hoiule andmise eest tuleb aga maksta 25 krooni.

«Selline rahaahnus ajab kopsu üle maksa,» pahandas pensionärist muusikasõber Leena (70). «Miks seda siis näiteks raadios ei öeldud, et vihmavarjuga sisse ei lasta? Sellest nõudmisest ei olnud mitte kusagil varem mingit teadet. Minu jaoks on 25 krooni suur raha.»

Ka pensionäridest sõbrannad Mai ja Leaanika olid vihased. «Tulime täpselt nii, nagu raadios soovitati - juba enne kella seitset. Ootasime sissepääsujärjekorras pool tundi ja nüüd oleme vihmavarjude äraandmiseks juba kakskümmend minutit seisnud. Kuhu me nüüd istume, kõik paremad kohad on ära võetud?!»

Eriti tigedaks muutusid järjekordades seisnud inimesed siis, kui kell 19.50 teatati, et vihmavarjudega siiski võib kontserdiplatsile minna.

Suurt pahameelt tekitasid kuulajate hulgas ka hiigelpikad WC-järjekorrad. «Ma maksin piletite eest ligi 1500 krooni ja nüüd pean selle asemel, et vaheajal jalutada ja ilusat vaadet nautida, seisma sabas, et osta kolmekroonine peldikupilet. Ja 20 000-le võimalikule hädalisele müüb peldikupileteid kaks tädi! WC-saba ise ei olegi, see on kunstlikult tekitatud järjekord!» pahandas pereisa Ants (40).

«Kahju, et mingitki kava müügil ei ole, ja muusikapalasid üldse ei teadustata,» kurtsid paljud külastajad. «Sellisel kontserdil oleks pidanud küll konferansjee olema.»

Märkmed: