Andres Anvelt
www.DELFI.eehttp://www.postimees.ee/481960...Sellist lähenemist ei tahaks meie üliliberaalsetelt võimuliidult küll oodata vastuseks USA valitsuse väljaantava rahvusvahelise inimkaubanduse aruandele, mis asetas meid ühte ritta Nigeeria, Afganistani, Bangladeshi ja Kasahstani „saavutustega“.
Kindlasti on vabandavaks abimeheks ka seekord kuiv statistika, kus tuuakse välja, et orjastamise osas on avastatud faktid kasvu teel ning asjaga tegeletakse jõuliselt. Lubage utreerida! Kas sama jõuliselt kui Nigeerias näiteks? Välismaine raport ja USA saatkonna selgitused annavad sellisele minu väitele toekat alust.
Inimkaubandust kui tegevuste ahelat kirjeldavat kuriteokoosseisu meil ei ole. Seega ei ole meil ka täitevvõimu otsest kohustust selle nähtusega tegeleda. Väited, et meil on olemas muud sätted nagu orjastamine, dokumentide võltsimine, prostitutsiooni vahendamine ja sellest aitab, ei pea vett, kuna on sama „kõlavad“ nagu meie ühe endise justiitsministri väitega perevägivalla kohta – vahet ei ole, kus pekstakse või kakeldakse, kas kõrtsis või kodus – vägivalla paragrahvid on ju olemas.
Lubage selles kõiges kahelda. Karistusseadustiku eesmärk ei ole mitte statistika rahustamine ning võimuerakondade soodsas valguses näitamine, vaid reaalselt eksisteerivate probleemsete inimkäitumiste või ühiskonnaohtlike tegevuste ära hoidmine ning nende viljelemise eest karistamine. Seda esmajärjekorras meie kõigi huvides ja mitte välismaale raporteerimiseks.
Kogu maailm on teadvustanud endale, et inimkaubandus on rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse üks tulusamaid sissetulekuallikaid. Eesti osa selles on kindlasti kübemeke, kuid kui me leiame äramärkimist, siis võib eeldada, et negatiivse uudise tavapärane võimendamine meedias tuhmistab kindlasti meie majanduskriisist väljumise edulugu. Eesti ei saa olla saareke maailmas, kus tähtsamail kohal on fiskaalpoliitika aga kõik teised kodanikuühiskonna põhiväärtused on alles teisel ja kolmandal kohal.
Mis ja milleks peab siis tegema?
Karistusseadustik vajab täiendamist reaalselt eksisteeriva kooseisuga, millel on lihtne nimetus – inimkaubandus. Prostitutsiooni vahendamine või orjastamine on vägagi konkreetsed kuriteod, kuid nende kaudu on väga raske uurida kogu inimkaubanduse kui kuritegeliku tegevuse laia mõõdet. Juriidiline sein tuleb ette lihtsalt. Samuti nagu meie seadus näeb ette näiteks karistuse riigireetmise eest, mis hõlmab endas terve rea erinevaid tegevusi ja karistab kokkuvõttes nende eest kogumis ja täie rauaga, peab ka inimkaubanduse, mistahes lülist osavõtt olema karistatud või siis karistusehirmuga ära hoitud.
Teiseks peaks meie siseminister mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes asuma võitlema organiseeritud kuritegevusega, mis naudib meie liberaalset „õigusriiki“, kus seadus kaitseb esmajärjekorras riiki, jättes lihtkodaniku omavoli kätte nagu ahvi seadusedžunglisse. Heaks näiteks inimkaubanduse kõrval on siin jälle perevägivald, mis on sisuliselt samastatud kõrtsikaklusega samal ajal kui rünne politseiniku, kohtuniku või prokuröri suhtes on karistatav kui üks raskemaid kuritegusid. Selleks, et see võitlus organiseeritud kuritegevusega poleks üks tühi sõnakõlks, peavad olema vastavad politseiüksused ning –uurijad, kes on võimelised tegelema nii eeltöö, kriminaalluure, kui kuritegude avastamisega. Seda vahest kuid ja aastaid, vahest ilma kohese tulemuseta, kuid teadmisega, et homme ei pea nad aru andma mitu „kriminaalasja tunnis“ on nad võimelised kohtusse saatma.
Kolmandaks ja vahest üheks olulisemaks tegevuseks on aga kodanikuühiskonna ja – algatuste sihipärane toetamine. Eesmärgiks inimeste teadlikkuse tõstmine, ohvrite „tagasimaandumise“ pehmendamine ning kaaskodanikesse usu taastamine. Liberaalne riik ei peagi ise nende asjadega tegelema, kuid peab toetama sellistes tegevustes kodanikke- ja nende ühendusi. Seda kõike pikaajalistele ja reaalsetele tegevuskavadele tuginedes. KOdanikuühendused ei pea hingitsema pidevas hirmus, et mis saab, kui riigi raamatupidamispoliitikud äkki teisiti mõtlevad.
Jälle ja taas jõuan ma tõdemuseni, et meie riik ja võim tahab ilustada oma sisu just väljapoole, lööb nurru, kui mõne teise riigi peaminister meie suurt rahandustarkust kiidab aga muutub tõrksaks kui keegi julgeb kritiseerida. Kohe on olemas lauasahtlist võtta sobilik statistika, mis tõendab, et meil on parem kui kuskil mujal või, et välismaa eksperdid ei jaga mõhkugi meie kohalikust elust-olust. Ärgu jagagu ja vahest eksigugi, kuid järeldusi võiksime me ikka teha ning algatuseks kasvõi inimkaubanduse vastase seaduse vastu võtta. Riigikogus see opositsiooni taha küll ei jää, kuid tahtmine sõltub teist, lugupeetud võimulolijad.
Andres Anvelt on SDE riigikogu fraktsiooni liige.
