Patsientide omaosalust ei tohi suurendada. Juba praegu on Eesti täis hambutuid noori inimesi ning liiga paljud arstide määratud ravimid jäävad apteegist välja ostmata.
Täna istub koos kõrge komisjon ja kaardistab probleeme. Seda oleks muidugi tulnud teha juba ammu ning pidevalt. Aga parem hilja, kui üldse mitte. Kuigi arstide streigiplaanist oli kuulda juba 9 kuud tagasi, kipub mõni tippajakirjanik või suhtekorraldaja ikka kinnitama, et nemad ei saa aru, mida streigiga tahetakse. Oleks ajakirjanikud oma tööd korralikult teinud, oleksid nad mõistnud järgmist ahelat: valitsus - sotsiaalminister - haigekassa nõukogu – haigekassa juhatus - haigla - arst, õde, hooldaja. Ja kui riiklik lepitaja oleks selle endale selgeks teinud, siis poleks ta ka praegu hämamas streigi seaduslikkuse ja poliitilisuse üle.
On loomulik, et arstid-õed ja nende tööandjad ei saagi tegelikult milleski kokku leppida, sest haiglajuht, kelle kohus haiglat elus hoida, peab seda tegema parimal võimalikul viisil ehk majandama asutust rahast, mida saadakse haigekassalt vastavalt lepingule. See leping näeb ette patsientide arvu ja iga ravivõtte hinna. Lepingu kogusuuruseks ongi raviteenuste arv korrutatud nende hinnaga. Nii määrab mängu piirid raviteenuste hinnakiri, milles iga teenuse suhtes on lisaks muudele kuludele arvestatud ka meediku inimtööjõu kulu.
Kuigi seadus näeb ette, et raviasutuse kommunaalkulud peaks katma riik oma eelarvest, on ta selle lubaduse täitmata jätnud ning tegelikkuses kaetakse kõik – alates elektrist, lõpetades maamaksu ja kogu abistava teenistuse kuludega ikka sest samast ravimise eest saadud rahast. Hinnakirja kinnitab haigekassa 15-liikmeline nõukogu, kelle hulgas on 5 kõrgel tasemel poliitikut, sealhulgas ka rahandusminister ja sotsiaalminister.
Tahame või ei taha, ikka tuleb jõuda selleni, et määratleda, kes millise raviasutuse või raviteenuse tagamise eest peab vastutama. Tegelikult toimub üks suur vastutuse delegeerimine. Tegelikkuses on lahendus väga lihtne - esmatasandi arstiabi olgu kohaliku omavalitsuse tagada. See tähendab, et nende kohus olgu perearstile elu ja töötingimuste tagamine.
Üld- ja keskhaiglad olgu linnade-maakondade omad ja loomulikult peab omanik kandma ka haigla majandamiskulud. Ei vaja need raviasutused mingeid olulisi nõukogusid, mille vastu loeme kriitilisi sõnavõttusid. On ju olemas omavalitsus, kes tegelikult peakski oma valijaile arstiabi kättesaadavuse tagama. Kui ei suuda, siis pole asja ka võimule. Selleks, et oleks tagatud arstiabi, tuleb paratamatult eri haldusüksustes kasutada ka erinevaid meedikute motiveerimise võtteid, mis meelitaksid õdesid-arste nende juurde tööle asuma ning ka jääma.
Omaette probleemiks on kindlustus. Praegune olukord, kus sisuliselt kolmandiku Eestis elavate inimeste tööst saadud maksude arvelt kaetakse kõigi inimeste ravikindlustus, tundub küll ebaõiglasena. Kindlasti on aeg täpselt määratleda, kes ja kelle eest maksab. Töötute eest töötukassa, pensionäride eest pensionifond, laste, õppurite ja sõdurite eest riigikassa.
Kindlustuse (ravikindlustuse) roll olgu ravimiseks tehtud kulutuste kompenseerimine. Ravimine ei ole kindlustushüvitis, vaid see on teenus, mida tarbitakse. Hüvitis tähendab eesti keeles mingi kulutuse rahalist korvamist. Ühe või teise raviteenuse hüvitamise ulatus, mitte raviteenuse hind, olgu haigekassa nõukogu voli. Hind kujuneb igas haiglas ikkagi erinevaks. Taolise, diagnoosist sõltuva kompensatsiooni/hüvitise suuruse määratlemiseks on ju meie haigekassa juba aastaid valmistunud.
Mõned ideed on juba lendu lastud. Üpris jumekas on ajutise töövõimetuse hüvitise maksmise üleandmine töötukassale, kuid ega see ei vabasta valitsust talle seadusega pandud kohustusest tasuda haiglate kommunaalkulud.
Omaosalus ravimisel on niigi kõrge. Ilmselt tuleks taas võtta arutlusele, ehk ikka saaks teha tulumaksusoodustusi nende kulutuste osas, mis tehtud ravimisele. See oleks kindlasti soodus ka neile, kes on sunnitud ja suudavad end ravida eraarsti juures. Ning teisalt võimaldaks see üpris hõlpsalt jälgida arstide sissetulekuid. Riik ei kaotaks midagi.
Jutud haiglate liitmisest on esmapilgul küll vägagi progressiivsed. Kuid tegelikult on see taas võimuorganite vaikne kõrvalehiilimine oma kohustustest ja püüd kõige kibedamad mured lükata haiglate juhtide kanda. Midagi taolist on ju juba toimunud, kui haigekassale delegeeriti kogu arstiabi korraldus. Pealegi ega ravikohtade vähendamine ei vähenda haigete hulka. Väheneb abisaajate arv.
Külajutud haiglate võidurelvastumisest on muidugi häma. Me elame 21. sajandil, kus suure diagnostilise „kahuri“ töötulemused on tänu infotehnoloogiale üpris hästi kasutatavad. Seetõttu ei tohiks olla midagi selle vastu, kui Rakveres või Raplas on mõni kompuutertomograaf. Nendega tehtud uuringutulemusi saab suurepäraselt interpreteerida asjatundja Tartus või Tallinnas, päeval ja öösel. Aga loomulikult ühe või teise haigla kompetentsi piirid tuleb selgelt määratleda. Seejuures kerkivaid vastuolusid peavad lahendama poliitikud, mitte aga arstijad.
Püüdes taandada kogu streigitemaatika ainult palkadele ja lisaraha hankimisele ignoreerides streikijate teisi nõudmisi ei jõuta tegelikult kuhugi. Tegu on vaid pediküüriga, mida tehakse gangreenist puretud varvastele. Vaja on aga amputatsiooni.
Andres Ellamaa, neurokirurg