Züleyxa Izmailova, Kaspar Erik Lind
Kurb ja õpetlik lugu sanktsioneeritud riiklikust julmusest Eestis, mis lõppes invaliidi surmaga. Riigivõimu hingetu ja masinliku kalkuse valguses tekivad vägisi seosed Franz Kafka romaanides kirjeldatud maailmaga: bürokraatlik hakklihamasin, mida lugupidavalt kutsutakse õiguskaitsesüsteemiks. Andres Grafi traagilise juhtumi valguses kõlab see mõiste peene irooniana.
Andrese surm
Oktoobri algul kustus ootamatult ühe tubli ja targa eesti mehe, vabariigi kodaniku, maksumaksja, lapsevanema, hinnatud spetsialisti eluküünal. Tema nimi oli Andres Graf ja ta oli 41 aastane. Andres oli invaliid, kelle neerud ei töötanud ja kes pidi seetõttu käima nädalas 3 korda hemodialüüsis. Septembri lõpus pidi ta sõitma Saksamaale, et saada ühelt sealselt arstilt kanepipõhise ravimi retsept. Eesti arstid keeldusid sellist ravimit talle hoolimata korduvatest palvetest välja kirjutamast. Kui Andres seetõttu oma vaevuste leevendamiseks ise ravikanepit kasvatas, alustas riik tema suhtes kriminaalasja. Invaliidist ja patsiendist sai kurjategija, tänu teatud ametkondade agarusele. Kohut ei jõudnud Andres enam ära oodata.
Saksamaal õnnestus Andresel saada kanepipõhise ravimi SATIVEX retsept kohe esimesel visiidil. Selle väljastas dr Eva Milz seoses Andrese tervisliku seisundiga. Dr Milz oli esimene arst, kes otsustas valida sobiva raviviisi koostöös Andresega, kuulates ka teda.
Andrese surma põhjuseks sai tõenäoliselt (seda arvas tema perearst) kurnav lennusõit ja hemodialüüsi ärajäämine, mis tõi ilmselt kaasa saatuslikud tagajärjed. Jäägu iga lugeja hinnata, kui õiglane ja inimlik see on, et fataalselt haige patsient peab minema Saksamaale ravimi järele, mis tõhusalt leevendab ta piinu. Kodumaal ähvardas teda kriminaalkaristus. Inimese soov täiesti legaalse ravimi järele, mida Eesti arstid keeldusid välja kirjutamast, maksis talle elu.
Traagilise elukäigu jätk videotega http://nihilist.fm/andres-graf...