Paremäärmusluse uurija Andres Kasekamp valiti eelmisel nädalal Tartu ülikooli Balti poliitika korraliseks professoriks.
— Miks kipub paremäärmuslus pead tõstma viletsates majandusoludes ja kas te näete sama tendentsi ka tänapäeva Euroopas?
— Üks asi on paremäärmuslaste tõus, teine asi aga nende pääs valitsusse. See viimane on juhtunud Euroopas ainult siis (isegi 1930-ndatel), kui valitsevad erakonnad on neid sinna kaasanud, lootes sellega oma nõrgenenud positsiooni tugevdada. Pärast Hitleri võimule tulekut ei pääsenud enam ükski fašistlik partei ühegi valitsuse etteotsa. Enamasti juhtus sama, mis Eestis ja Lätis 1934. aastal: konservatiivne eliit koondas ennetavalt enda kätte kogu võimukülluse. Need paremäärmuslased, kes on viimasel ajal Euroopas valitsustesse jõudnud (Itaalias, Šveitsis ja Austrias), on püüdnud näidata ennast vastutusväärsetena. Tulemus on enamjuhtudel see, et nad kaotavad toetust.
— Äärmuslased on muidugi alati ohtlikud. Aga kas ja miks peaksime kartma paremäärmuslasi?
— Arvan, et pigem on vaja muretseda nende mõju pärast poliitilisele diskursusele ja peavoolu erakondade seisukohtade kujundamisele. Prantsusmaa Rahvusrinne pole parlamendis esindatud, aga tal on rahva seas umbes 15% toetust. Nende pooldajad kardavad globaliseerumist ja pelgavad, et idaeurooplaste hordid võtavad üle nende töökohad. Selline laialt levinud hoiak viis selleni, et prantslased blokeerisid Euroopa Liidus teenuste vaba liikumist, mis riivab otseselt eestlaste huvisid.
— Kas Eestis on paremäärmuslust ja mis kujul see esineb? Millega seda seletada?
— Mõtlemisviisina on paremäärmuslus laialt levinud, aga erilist poliitilist väljundit pole ta senini leidnud. 1990-ndatel olid mõned üksikud üritajad: Jüri Toomepuu (Eesti Kodanike Liit) ja Tiit Madisson (Eesti Rahvuslaste Keskliit). Tinglikult võiks praegustest erakondadest liigitada nende hulka Iseseisvuspartei.
Paremäärmuslaste ebaedul on mitmeid põhjuseid: karismaatilise liidri, tõhusa organisatsiooni ja usutava programmi puudumine ja institutsioonilised tegurid. Ka valimissüsteem ja erakondade rahastamise süsteem ei soosi neid. Pealegi on kogu Eesti poliitiline maastik võrreldes teiste Euroopa riikidega tugevasti paremal, alles mõne aasta eest julgesid Mõõdukad muuta oma nime Sotsiaaldemokraatideks.
— Te olete 1930-ndate Eestist ja vabadussõdalaste liikumisest juba raamatu kirjutanud. Kas on veel raamatuid tulemas?
— Äsja lõpetasin ingliskeelse Balti riikide lähiajaloo raamatu kirjutamise („A History of the Baltic States”), mille annab välja Palgrave Macmillan Inglismaal. Ma ei oota, et sellest saab bestseller, ent kuna tegemist on maailma ühe juhtiva kirjastusega, siis vähemalt tagab see raamatu jõudmise korralikumate ülikoolide raamatukogudesse Ameerikast Uus-Meremaani. Loodetavasti aitab see pisut parandada teadmisi meie saatusest.
— Miks Balti riigid ja mitte ainult Eesti?
— Väljastpoolt vaadates kuuluvad Eesti, Läti ja Leedu ikkagi ühte patta, kuigi enne 20. sajandit oli Leedu arengul palju rohkem ühisjooni Poolaga. Minu jaoks oligi suurim väljakutse, kuidas põimida Leedu ajaloo sündmusi sujuvalt kokku Eesti ja Läti omadega, mis on omavahel palju sarnasemad. Siiski arvan, et selline võrdlev lähenemine on igati kasulik ja aitab meil paremini mõista enda ajaloo keerdkäike. Kas või näiteks see, et otsida põhjuseid, miks 1940-ndatel oli leedulaste koostöö sakslastega tunduvalt tagasihoidlikum ja vastupanu Nõukogude võimule märkimisväärselt agaram.
Eesti meedia on aastaid kahetsusväärselt vähe vahendanud uudiseid meie lõunanaabritelt. Nüüd, kui majanduskriis on käes ja toimuvad tänavarahutused, on lõpuks pööratud tähelepanu Läti ja Leedu sündmustele.
— Kui Euroopa paremäärmuslikud jõud suutsid kahe aasta eest europarlamendis ühineda ja moodustada fraktsiooni, siis tunti muret, et Euroopasse tulevad tagasi 1930. aastad. Kas hirm oli põhjendatud?
— See fraktsioon on juba lõhki läinud. Suurte egodega ja kiiksudega marurahvuslaste vahel on raske koostööd saavutada. Ei kujuta ette Euroopa parlamendi fraktsiooni, mille lipukiri oleks „Kõigi maade rahvuslased, ühinege!”.
— Kas maailmas saab enam rääkida selgelt eristuvatest poliitilistest ideoloogiatest? Kas või seesama paremäärmuslus pole ju enam agressiivne marurahvuslus, vaid pigem ülikonservatiivne poliitika näiteks migratsiooniküsimuses.
— Rassism ja ksenofoobia elavad Euroopas edasi, aga see pole bioloogiline ega „teaduslik” nagu natside puhul, vaid kultuuriline. Paradoksaalselt on vanamoeline agressiivne fašism kõige elujõulisem Venemaal. Aga see on hoopis pikem teema.
Kui vaadata oma koduõue, siis on halenaljakas, kui palju ärevust on tekitanud selline tühine teema nagu Tallinna mošee rajamine.
Mis on loomulikum, kui kohaliku kogukonna soov omada palvekoda?
Kes ta on?
Andres Kasekamp
Sündinud 7. detsembril 1966 Kanadas Torontos
Tegevus
Balti poliitika professor, Tartu ülikool
Eesti välispoliitika instituudi juhataja
Haridus
•• Lõpetanud Toronto ülikooli ajaloo erialal 1989
•• PhD (ajalugu) Londoni ülikoolist 1996
•• Peamised uurimisvaldkonnad:
•• fašism ja paremäärmuslus
•• Eesti ja Euroopa Liidu välispoliitika
•• Balti riikide lähiajalugu
Muu
•• Teaduslikke publikatsioone 70
•• Eksperdina esinenud Euroopa Parlamendi väliskomisjonis, riigikogu väliskomisjonis ja Balti assamblees
•• 2006–2008 Avatud Eesti Fondi nõukogu esimees
•• 2002–2005 Journal of Baltic Studiesi peatoimetaja