ENDISI komparteilasi saab ühe nimetaja alla panna vaid pime
Andres Kollist, Tallinna ülikooli akadeemilise raamatukogu direktor (Keskerakond)
Ausa ja nähtustesse sisse vaatava Eesti NSV ajaloo kirjutamiseks on ajaline distants veel liiga lühike – mälestused liiga valusad ja lähedased ning takistavad sedaviisi objektiivset vaadet.
Isiklik osalus, korbi-, kamba- ja parteihuvid pimestavad ka arukaid. Teaduslik meetod annab teed olupoliitilisele kallutatusele.
Eestis oli enne taasiseseisvust üle 100 000 kompartei liikme ja neid kõiki saab ühe nimetaja alla seada küll vaid pime. Ühtviisi jabur on nii jutt, kuidas parteilased salaja rusikat taskus hoidsid ja saabuvast vabadusest unistasid, kui ka väited, nagu tulnuks vabadus tänu asjaolule, et mõni n-ö kindlameelne rahvuslane loobus iseennast parteisse pressimast, tõmbus kogunisti tagasi ja tegeles vabadusvõitlusega – näiteks kanakasvatuse vormis.
Kindlasti pole siin midagi erandlikku, kui ütlen, et juba päris noorukese poisina oli mulle selge, et see kommunismi ehitamise värk ei saa igavesti kesta. Ja nagu kõik impeeriumid, nii laguneb ka Nõukogude oma. Küsimus on vaid ajas. Eesti ellujäämise küsimus on, kas nad jõuavad meid enne pöördumatult venestada või mitte.
Venestamisoht
Tolleaegne elu õpetas inimese ja inimese vahel vahet tegema. Meie kooli direktor oli parteilane, aga enamik õpetajaid olid “eestiaegse kooli” inimesed. Haridust andsid nad tolle aja kohta parimal võimalikul viisil. Kui 1956–1957 tulid Siberist tagasi eesti poisid, kel kool oli lõpetamata jäänud, siis mitte igal pool ei tahetud neid jälle õppima võtta. Meie direktor võttis. Poisid said kooli lõpetatud ja kõik mõistsid veelgi paremini, et direktor on õige mees.
Propageerisin koolis arusaama, et valime komsorgiks kõige tuhmima. Tihti nii läkski. 1960-ndatel ülikoolis tulid teised tuuled. Ülikooli komsomolikomiteesse kuulumine muutus ootamatult auasjaks. Sinna kuulusid Jaak Allik, Sirje Endre, Siim Kallas, Marju Lauristin, Peeter Vihalemm jt. Arvan tänini, et nad ajasid seal tolle aja olusid arvestades igati õiget asja.
Tollane põhiküsimus oli: kas meid jõutakse venestada? Kui jah – on asi “mutt”. Või läheb siiski nii, et impeerium laguneb enne ja venestada ei jõuta. Väga oluline paistis, kes kommudest on Eestis konkreetselt “pumba” juures. Tundus, et Eestis sündinud, oma rahva hulgas kasvanud ja hariduse saanud inimene on kultuuri, maailmatunnetuse, rahvusliku kasvatuse kaudu hoopis teine tera kui mõni Venemaalt sissetoodud “jeestlane”.
Teadmata kõiki tagamaid arvan siiani, et Arnold Green, Arnold Rüütel, Gustav Tõnspoeg, Edgar Tõnurist, Vaino Väljas jt olid ikka teine tera kui imporditud “jeestlased” – suures plaanis muidugi. Tallalakkujaid oli ka “päris” eestlaste hulgas. Ja teisipidi, olgem ausad – eks ka “jeestlaste”, ”poluvernikute” ja “puhaste” venelaste hulgast osutusid paljud oma aja kohta päris mõistlikeks inimesteks. Üks omaaegseid Tartu ülikooli rektoreid on hiljem tunnistanud, et ta tuli ülikooli punaseks värvima, aga läks nii, et hoopis ülikool muutis tema enese värvi.
1960-ndate lõpus ja 1970-ndatel tekitas palju vaidlusi nn Leedu kogemus. Tuleb parteisse minna ja tegutseda n-ö seespool olles. Selles on muidugi palju konformismi, naiivsust ja kollaborantliku käitumisviisi õigustust, aga omajagu ka rehepapilikku ellujäämisfilosoofiat.
Leedus mindi parteisse rohkem ja neil on praegu oma riigis ca 90% leedulasi. Meie läksime vähem ja meil on ca 65% eestlasi. Asi pole muidugi kaugeltki nii lihtne, aga siiski. Oleksid kogu Vene aja “pumba” juures olnud just need kõige tuhmimad komsorgid ja Eestile võõrad importkommud, oleks meie asjad veel hullemad, kui nad praegu ongi. Igatahes on väga lihtne öelda, et parteisse mindi vaid karjääri pärast. Ja lootusest eripuhvetist viini vorsti ja mandariine osta. Parteilasigi oli päris mitut sorti – oli ausaid tõsiusklikke, oli kaasajooksikuid, oli karjeriste. Enamik aga elas lihtsalt oma elu ja tegutses antud oludes parimal võimalikul viisil.
Tavalised inimesed
Andres Langemets on viimases Sirbis sama teemat puudutades end korralikult üles kütnud: “/…/ eesti kommunistid ENSV-s olid eesti korruptsiooni seemnekartul /…/ sulaehtsad korruptandid, kes on tänaseni võimul /…/ korruptiivsed redised, kel pole ei au ega häbi. Seda pole sageli ka nende lastel ja sugulastel.”
Üldse paistab Langemetsal olema suur usk kohalike kommunistide lausa ajalookäiku määravasse rolli: “/.../ Pätsi-kirumine tekitab sellise fooni, et Lauristin-Barbarus-Ruus jt olid 1940. aastal nagu süütud lambukesed. Et ega nemad 1940. aasta augustis riiki maha müünud, vaid Päts ikka juba juunis.”
Armas nimekaim, mis müüjad need juunikommunistid ikka olid? Asja otsustasid siiski sellised onud nagu Hitler ja Stalin, hiljem ka Roosevelt ja Churchill. Pätsil oli varasemal ajal rohkem, lõpuks vähe valikuid, aga siiski oli. Ei Lauristin-Barbarus-Ruus ega teised sadakond tolleaegset Eesti kommunisti ei määranud protsesse ega ajaloo kulgu vähimalgi määral.
Muidugi on kommunistlik režiim, N Liit selles süüdi, et Eesti loomulik areng katkes.
Süüdi, et meie elu ei ole siin praegu niisugune nagu näiteks Soomes. Et meie haritus, keelteoskus, moraal, elatustase, ühiskonnakorraldus, omavahelised suhted, meie sisu pole see mis Skandinaavias. Ometi on lihtsakese mall süüdistada inimesi selle järgi, kas neil on vastava “klubi” pilet taskus olnud või ei. Kommud on süüdi, et olen nii õnnetu.
Minul on seda juttu mõnest endisest parteilasest ehk lihtsam kirjutada. “Tõupaberid” ikkagi korralikud – mõlemad vanaisad olnud Vabadussõjas. Ei ise, ei õde, ei ema-isa ega vanaisad-vanaemad pole kunagi komparteisse kuulunud. Tavalised eesti inimesed. Nagu ka enamik neid, kes siiski punavanakeste seltskonda kuulusid.
Andres Kollist, Tallinna ülikooli akadeemilise raamatukogu direktor (Keskerakond)
Samal teemal Päevalehes:
Marek Tamm “Mida teha kommunistidega?”, 29.9.
Marju Lauristin “Neljakümne esimene allkiri”, 1.10.
Lauri Vahtre “Mida siis ikkagi teha kommunistidega?”, 3.10.
Jaan Kaplinski “Meie vältimatud vastasseisud”, 4.10.
Jaak Aaviksoo “Tabudeta ühiskonna allakäik”, 5.10.
Jean-Pierre Minaudier “Kaks tõde viimasest ilmasõjast”, 10.10.
Rein Raud “Tabud ja vastutus”, 11.10.
Eesti Päevaleht
ANDRES KOLLIST: Kommarid ja inimesed EPLO (2)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Sarnane arutelu on ka ARVAMUSE rubriigis!
Kollist räägib tarka juttu. Meie seisukohalt on rahvuse püsimine number üks, ismid on viimase järgu tähtsusega. Põhimõttekindel antikommunism ja hoiak "ei mingit koostööd" oleks eestluse püsimise seisukohast olnud täiesti tarbetu. Sama tarbetu, nagu põhimõttest "ära tapa" tingimusteta kinnipidamine olukorras, kus keegi on hakanud selle põhimõtte eirajaid järjest maha nottima. Mis kasu oleks eesti rahvusele mälestusest iseendast, mida heietataks vene keeles?
Venestada on meid püütud ka ilma kommunismita (kusjuures enne kommunistide teket), samas näitasid venelaste poole trääsa kõigepealt kommunistlik Jugoslaavia, hiljem ka Rumeenia ja Hiina. Albaaniast me üldse ei räägigi - see riik elas hermeetilises kookonis, küpses omas mahlas ja oli sealjuures ülbe rahvusvahelisest abist keelduja.
Ei saa ühe puuga lüüa ka kogu nõukogude aega Eestis - ülejäänust tuleb selgelt eristada aastad 1940-41 ja 1944-1953 ning aeg alates 1988. aasta 16. juunist.
Ärgem unustagem ka seda, milline oli aastakümneid jõudude vahekord. See oli selge juba 1956. aastal, kui Ungari revolutsioon maha suruti, NL ohjeldamiseks aga midagi ette ei võetud. See muutis siinmail mõttetuks igasuguse metsavendluse; teisalt aga muutsid venestamine ja Moskva majandusalased lollused komparteilise karjääri tegemise igatpidi mõistlikuks.
Paraku said leedulased sellest palju paremini aru kui eestlased. Tulemus on see, et Leedus on muulasi vaid kümnendik, Eestis aga neljandik ning Lätis veel rohkem. Meie vabadusvõitlejate tegevus 70-ndatel ja 80-ndatel (Balti Apell jne) oli ka ju eelkõige suunatud okupatsiooni vastu ja ajaloolise õigluse taastamisele. Või ei olnud?
Siia lõppu võiks küsida -
kas Hjalmar Mäe ja Oskar Angelus oli oma sisult natsid? ja kõik need teised eestlased, kes Saksa ajal juhtivatel kohtadel töötasid?
Kas nad olid Eesti rahva reeturid, et selle režiimiga koostööd tegid? Kas neile meeldis plaan eestlased saksastada? jne...
Venestada on meid püütud ka ilma kommunismita (kusjuures enne kommunistide teket), samas näitasid venelaste poole trääsa kõigepealt kommunistlik Jugoslaavia, hiljem ka Rumeenia ja Hiina. Albaaniast me üldse ei räägigi - see riik elas hermeetilises kookonis, küpses omas mahlas ja oli sealjuures ülbe rahvusvahelisest abist keelduja.
Ei saa ühe puuga lüüa ka kogu nõukogude aega Eestis - ülejäänust tuleb selgelt eristada aastad 1940-41 ja 1944-1953 ning aeg alates 1988. aasta 16. juunist.
Ärgem unustagem ka seda, milline oli aastakümneid jõudude vahekord. See oli selge juba 1956. aastal, kui Ungari revolutsioon maha suruti, NL ohjeldamiseks aga midagi ette ei võetud. See muutis siinmail mõttetuks igasuguse metsavendluse; teisalt aga muutsid venestamine ja Moskva majandusalased lollused komparteilise karjääri tegemise igatpidi mõistlikuks.
Paraku said leedulased sellest palju paremini aru kui eestlased. Tulemus on see, et Leedus on muulasi vaid kümnendik, Eestis aga neljandik ning Lätis veel rohkem. Meie vabadusvõitlejate tegevus 70-ndatel ja 80-ndatel (Balti Apell jne) oli ka ju eelkõige suunatud okupatsiooni vastu ja ajaloolise õigluse taastamisele. Või ei olnud?
Siia lõppu võiks küsida -
kas Hjalmar Mäe ja Oskar Angelus oli oma sisult natsid? ja kõik need teised eestlased, kes Saksa ajal juhtivatel kohtadel töötasid?
Kas nad olid Eesti rahva reeturid, et selle režiimiga koostööd tegid? Kas neile meeldis plaan eestlased saksastada? jne...
Arvamus
TRENDING
