Valimised on läbi. Eesti parlamenti on jäänud alles sama palju erakondasid kui Vene Föderatsiooni Riigiduumasse. Eestile sageli eeskujuks toodavate naabermaade Soome ja Rootsi parlamentides on esindatud poole rohkem erakondasid, Lätis valimisblokkide kaudu veelgi enam. Parlamendis esindatud, aga ka üldse ametlikult registreeritud erakondade arv on Eestis tänaseks üks väiksemaid Euroopa Liidus. See jäine ja lumerohke maa, millele Eesti poliitiline süsteem üha enam sarnaneb, asub mitte põhjas või läänes, vaid hoopis idas.
Artikkel: http://www.syndikaat.ee/news.p...
Valimisaktiivsus oli Eestis nüüd kõrgem kui eelmisel aastal Kosovos, Lätis, Tšehhis, Slovakkias ja Transnistrias, aga madalam kui Belgias, Hollandis, Moldovas, Rootsis, Ungaris ja Suurbritannias. Ühtlasi ka oluliselt madalam kui 25. veebruaril Iirimaal toimunud parlamendivalimistel. Põhjamaadest jääme üldiselt veel kõvasti maha. Kõige lähedasem naaber on meile selles osas Vene Föderatsioon.
On äraütlemata irooniline, et parlamenti allesjäänud erakondadest oli nende valimiste sisuliselt ainsaks kaotajaks Keskerakond, mida seob koostööleping Ühtse Venemaaga, kuid samal ajal astus Eesti suure sammu edasi oma suveräänse demokraatia kapseldumise teel, võttes omaks sama dünaamika, mis on hakanud iseloomustama meie suurt idanaabrit.
2007. aastaga võrreldes tõusis küll veidi valimisaktiivsus, kuid samal ajal kahanes nende kodanike arv ja osakaal, kes on nüüd enda valitud erakonna kaudu esindatud parlamendis. Kui toona andis mõnele parlamenti pääsenud erakonnale hääle 59.3% valimisõiguslikest kodanikest, siis tänavu 56.4%. Enam kui seitseteist tuhat inimest vähem on neid, kelle valitud erakond pääses parlamenti. Parlamentaarse esindusdemokraatia kandepind on nüüd ühiskonnas sellevõrra väiksem, lähenedes vaikselt kriitilisele piirile.
Eeltoodust tulenevalt on roheliste ja Rahvaliidu valijatel minu meelest vähemalt moraalne õigus käsitleda valitud Riigikogu ebalegitiimsena ja rakendada selle vastu tänavapoliitikat, sest nende esindatus parlamendis on neilt põhiseadust riivava valimisseaduse abil sisuliselt varastatud. Nimetatud erakondadel ei jää nüüd samuti üle muud kui asuda oma valijate huve kaitsma tänavatel, meeleavalduste ja muude protestiaktsioonide abil, sest neid kahepeale kokku kuute kohta parlamendis, mis neile häälte proportsiooni arvestades kuuluma peaksid, neil ju ei ole.
Kui prognoosisin 2009. aasta sügisel Terve Mõistuse Sündikaadis, et pärast 2011. aasta valimisi jääb Riigikokku alles ainult neli erakonda, siis soovitasin poliitilise pluralismi säilitamiseks alandada valimiskünnist. "Valimiskünnise alandamine ei ole samuti imerohi. See oleks lihtsalt kiire hädaabi," kirjutasin toona. Ettepanek viia Riigikogu valimise seadus kooskõlla põhiseadusega sai hiljem Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimehelt negatiivse vastuse. Võimalus, et seda nüüd järgitakse läheneb ilmselt samuti nullile.
Asi ei ole ainult poliitilisse kartelli kuuluvate erakondlaste, vaid ka suure osa ajakirjanike, politoloogide ja õigusteadlaste suhtumises. Kui isegi presidendi õigusnõunik Ülle Madise ja muidu demokraatiast suuri sõnu teha armastav Iivi Anna Masso kasutavad oma avalikes sõnavõttudes kehtiva valimiskorra kaitsmiseks samalaadseid argumente, mida on kasutatud õigustamaks poliitilise konkurentsi hävitamist Venemaal, siis võib öelda, et probleem on märksa sügavam. Suur osa Eesti eliidist tegelikult umbusaldab rahvast, pooldades sisuliselt nn. juhitavat demokraatiat, isegi kui nad seda endale ise veel ei tunnista.
Ühtne Venemaa, kommunistid, sotsiaaldemokraatlik Õiglane Venemaa ja Žirinovski liberaaldemokraadid on kahtlemata palju mitmekesisem seltskond kui see, mis võtab nüüd koha sisse Riigikogus. Kuid see on potjomkinokraatia. Ühtne Venemaa on saavutanud valimistel nii suure edu paljuski siiski tänu sellele, et on jätnud valijad sisuliselt ilma tegelikust valikust. Erinevate protektsionistlike meetmete abil on tekitatud olukord, kus ühiskonna peavoolu kuuluvatel valijatel puudub alternatiiv Ühtsele Venemaale, sellel ei lasta lihtsalt tekkida. Midagi sarnast on juhtumas ka Eestis.
Reformierakonna esimees Andrus Ansip avaldas ühes valimisjärgses kommentaaris arvamust, et järgmisteks parlamendivalimisteks luuaks mõni uus erakond, kuid selle juhtumise tõenäosus on tegelikult peaaegu olematu. See on muudetud liiga keeruliseks ja olemasolevas olukorras mõttetuks, sest ennast riigieelarvest doteerivate erakondadega konkureerimine oleks nii kulukas, et keegi ei ole valmis seda tegema, juhul kui selleks puudub poliitilise ladviku varjatud toetus. Viimasel juhul loodakse aga lihtsalt üks uus bränd, millega lollitada neid valijaid, kes on pettunud vanades.
Väljavaade jõuda arenenud demokraatiate hulka on Eestis pärast möödunud valimisi kindlasti ähmasem kui varem. Kui keegi tahab elada lähiajal mõnes tõeliselt demokraatlikus riigis, kus poliitikas esineb reaalne arvamuste paljusus ja vaba konkurents, siis on parim soovitus, minu arvates, emigreeruda ja assimileeruda mõne teise rahva hulka. Aga elatakse ka Venemaal.
Üksikkandidaatidel, kes kogusid nüüd kokku ligi 16 tuhat häält (neist mitmed rohkem kui nii mõnigi parlamenti pääsenud tegelane), soovitan järgida Venemaa demokraatliku opositsiooni, Garri Kasparovi ning teiste selliste aktivistide eeskuju, moodustada liikumise Solidaarsus kohalik analoog, sest kui surve parlamendis esindatud erakondadele lakkab, siis unustatakse teie poolt tõstatatud teemad kiiremini kui kirp aevastab. Muutusi võib kutsuda esile ainult pressingu suurendamine. Seda seadusega lubatud piirides, loomulikult.