Mõistes möödunud aastal hukka Keskerakonna varjatud rahastamise katse märkis president Toomas Hendrik Ilves täiesti õigustatult, et iga katse rahastada erakonda varjatult on ohtlik põhiseaduslikule korrale, demokraatiale, sest iga selline rahastamine eeldab vastuteeneid. Ilves oli sunnitud möönma, et Edgar Savisaare tegevuses ei olnud (Eesti seadusandluse erakordse liberaalsuse tõttu) midagi otseselt kriminaalset, kuid ta rõhutas, et valijad peavad andma tema käitumisele eetilise hinnangu. See on seisukoht, millega tuleks kahtlemata nõustuda.
Artikkel:
http://www.syndikaat.ee/news.p...Paraku on ka president Ilvese isik see, mille tõttu paljud Keskerakonna toetajad ei ole seda teinud. Temast ei ole saanud ka nende presidenti, nad ei ole võtnud teda omaks. Ta ei oma nende silmis mingit autoriteeti. Savimätsingu skandaal omas Keskerakonna reitingule vaid tagasihoidlikku mõju, kinnistades üldiselt inimestes juba varasemalt väljakujunenud suhtumist Keskerakonda ja selle juhti.
Savisaare poolehoidjad said enda usule kinnitust kindlasti ka nendest WikiLeaksi kaudu ajakirjandusse jõudnud Tallinnas asuvast USA saatkonnast 2006. aastal Washingtoni lähetatud ettekannetest, millest kirjutas eelmisel nädalal Postimees.
"Jälgides skandaalikest Ilvese ja WikiLeaksi ümber, mõtlesin sellele, milline hüsteerika puhkeks Eesti meedias, kui Savisaar läheks Vene saatkonda kohvile, valades seal mudaga üle Eesti poliitilise eliidi ja olukorra riigis," kommenteeris tehtud paljastusi Deniss Boroditš, üks savimätsingu skandaali tegelastest.
"Aga kui seda tegi (või teeb) Ilves USA saatkonnas, siis ei näe keegi selles midagi laiduväärset," lisas ta samas. "Kui riigipea või sellele ametikohale kandideerija jagab välisriigi esindajale salvavaid kommentaare oma riigi poliitikute kohta, siis tuleks tal vaadata peeglisse ja küsida endalt, kas ta on selle vääriline, et olla kogu riigi juht või on ta lihtsalt teatud poliitiliste ringkondade marionett?"
See on õigustatud küsimus. Laiduväärne on olnud mitte üksnes Savisaare, vaid ka Ilvese käitumine. Ka see väärib hukkamõistu. Ja tõstatab mitmeid küsimusi.
2006. aastal presidendivalimiste eel USA saatkonda külastades pihtis Ilves, et ta ei tahagi tegelikult Eesti presidendiks saada, aga põlgab ametisolevat presidenti Arnold Rüütlit ega suuda taluda võimalust, et Rüütel ning tema "kolhoosiesimehe mentaliteet" jääb püsima veel viieks aastaks. Ennast pidas ta ainsaks isikuks, kellel on lootust Rüütel kukutada.
Rüütel hoidus nüüd taktitundeliselt nende avalduste kommenteerimisest, kuid need väärivad siiski tõsist tähelepanu. Kui ajakirjanik Argo Ideon küsis hiljuti Postimehes avaldatud intervjuus Ilvese käest, miks ta tahab saada valitud ka teiseks ametiajaks, siis vastas meie president: "Ma ütlesin ainult, et kandideerin, mitte seda, et tahan saada tagasi valitud."
Tema tegevust, intervjuusid ja sõnavõtte jälgides on selgesti näha, et Ilves täidab oma tänast rolli vastumeelselt, resigneerunult. Ta kandideeris presidendiks põlgusest Rüütli vastu, kuid ei taha seda tegelikult olla. Milleks piinata teda siis veel teise ametiajaga?
Ilvesel endal puudub hea ettekääne, millele tuginedes sellest keelduda, mistõttu ongi ta nüüd sunnitud taas kandideerima, aga kui leiduks sobiv vastaskandidaat, kes oskab seda ametikohta vääriliselt hinnata, siis annaks ta oma ametijärje kindlasti rõõmuga üle. Erakondade ülesanne on selline kandidaat leida.
Reformierakond teatas juba ammu, et toetab Ilvese jätkamist. Sama on kinnitanud ka sotsid. Neile see sobib. Reformierakond saab sellega kindlustunde, et Ilves on eest ära kõrvalises kohas ega hakka ohustama oravate positsioone mujal, tõelise võimu juures. Sotsid saavad aga ajada oma rinna uhkelt kummi tänu sellele, et tegemist on ikkagi nende erakonna endise juhiga. Ta küll nimetas oma kunagisi kolleege Euroopa Parlamendi sotsiaaldemokraatide fraktsioonist, nagu nüüd selgus, USA diplomaatidega vesteldes "ogarateks vasakpoolseteks", aga vaevalt kohalike sotside innukus selle tõttu raugeb.
Jääb seega üle ainult Isamaa ja Res Publica Liit, mille jaoks Ilvesele korraliku vastaskandidaadi leidmine oleks poliitiliselt kasulik (Keskerakond on sellest mängust täna nii või teisiti väljas ja väiksemad jõud ei oma piisavat kaalu selleks, et nende sõna selles osas midagi tähendaks). Alternatiiviks on veel viis aastat sellist presidenti, kes kandideeris presidendiks üksnes seetõttu, et ta põlgas eelmist presidenti.
USA saatkonna ettekandes märgiti, et Ilves kavatseb kasutada oma ametit Eestis selleks, et ohjeldada neid poliitikuid, näiteks Savisaart ja Rahvaliidu toonast juhti Villu Reiljani, keda ta nii selgelt põlgab. Nüüd on ta juba enne Riigikogu uue koosseisu valimist kuulutanud, et oma ametivannet täites ei saa ta lubada Keskerakonna kaasamist valitsusse, sest see ei ole veel tauninud enda varjatud rahastamise katset ega öelnud lahti nendest inimestest, kes olid sellega seotud. Täiesti õige suhtumine, õige lähenemine, kuid on üks probleem. Presidendi käitumine erakondade suhtes peaks mitte üksnes olema, vaid ka näima kodanikele erapooletu. Praegu see paljudele sellisena ei näi ning WikiLeaksi paljastused on seda muljet rahva hulgas kahtlemata süvendanud.
Samuti ei saa vaadata mööda sellest, millist mõju lähedased suhted ameeriklastega on avaldanud Ilvese käitumisele Eesti Vabariigi presidendina. Tema vankumatu surve internatsionaalse kohuse täitmiseks USA sõdades Iraagis ja Afganistanis jätan siinkohale kõrvale, sest see on omaette pikk teema.
2006. aasta sügisel tõusis Ilves presidendiks antikommunistliku retoorika najal, lubades lüüa platsi puhtaks endistest, nõukogude jäänukitest, kuid juba järgnenud talvel asus ta võitlema selle eest, et pronkssõdur jääks Tõnismäelt sõjaväekalmistule teisaldamata.
"Hirmu ja eelarvamusi on me pilgus rohkem kui uhkust ja avatust. Me justkui võitleme oma mõttes edasi Teist maailmasõda, me võitleme edasi okupatsioonidega," ahastas Ilves 2007. aasta veebruaris Tartu rahu aastapäeval Estonia kontserdisaalis peetud kõnes. "Me räägime ebaõiglusest, sellest, kuidas Eestit absurdsete argumentidega süüdistatakse. Ebaõiglane on ka see, kui Eesti poliitikud annavad järele kiusatusele saada lisahääli ja kasutavad ajalugu pigem malaka kui õpikuna."
Ilves teatas, et kõigil on õigus tähistada oma võite ja mälestada oma kaotusi, manitses "mälestusmärkidega sõdimise" eest ning leidis, et oleme jõudmas olukorda, kus Eesti ise jagab oma oponentidele padruneid meie enda pihta tulistamiseks. "Me ei pea reageerima solvangutele ja jaburustele, me võime sellest kõigest üle olla," seletas ta siis nähtavasti siiralt. "Samuti ei pea me üle tähtsustama neid Eesti vastu suunatud meeleavaldusi ja ähvardusi, mis lähtuvad meie naaberriigist."
Selline jutt vastas ameeriklaste soovitustele. Daniel Fried, USA asevälisminister Euroopa ja Euraasia küsimustes, rääkis sama aasta mais Moskvas oma Vene kolleegile, nagu WikiLeaksi saadud dokumentidest nähtub, et ameeriklased ütlesid eestlastele, et pronkssõduri teisaldamine ei oleks, nende arvates, arukas. Kui see sai aga juba tehtud, siis suhtusid nad sellesse mõistvalt ja toetasid Eesti suveräänsust taoliste otsuste langetamisel. Sama tegi ka Ilves.
Aga kui see olnuks toona ameeriklaste teha, siis jäänuks pronkssõdur Tõnismäele ja tramburai selle ümber kestaks veel tänagi. Ilves eksis, ameeriklased eksisid. Ansipil oli õigus. Pronkssõduri teisaldamine oli pragmaatiline otsus, mida ei saanud enam edasi lükata.
Järgnenud aastatel Tartu rahu aastapäeval peetud kõnedes on Ilves ikka ja jälle korrutanud, et see ei oma enam mingit tähtsust, kas Venemaa seda rahulepingut tunnistab või mitte. Ilvese jutu kohaselt on "Eestile võtmelise tähtsusega vabaneda kinnismõtetest, oma traumadest pungil ajaloo hirmudest", sest "mõttestampidesse kinnijäämine paneb arengu seisma. Kui teine inimene või teine riik suudab stampidest väljuda, siis liigub ta sinust mööda." President leiab, et Riigikogu peaks loobuma Eesti-Vene piirilepingu ratifitseerimise seaduses Tartu rahule viitamisest, sest Kremlile see ei meeldi.
Aga seda on soovitanud Eestile ka ameeriklased, kes tahavad, et piirileping lihtsalt sõlmitud saaks. Ilvese väljaütlemised vastavad nende seisukohtadele. Üritades parandada selliseid soovitusi järgides Eesti suhteid Venemaaga lendas ta eelmise aasta 9. mail isegi Võidupüha paraadile Moskvasse, kerjates selleks eelnevalt kutse meedia vahendusel.
Viis aastat varem oli president Rüütel jätnud sinna minemata, märkides Vene Föderatsiooni toonase presidendi Vladimir Putini kutsele eitavalt vastamist selgitades, et "kahjuks ei saanud Eesti ka pärast Teist maailmasõda oma tulevikku vabalt valida. Me ei saa sulgeda silmi tõsiasja ees, et eesti rahvalt võeti jõuga võimalus taastada Saksa okupatsiooni lõppedes oma riik. Meie rahva saatust jäi veel aastakümneteks määrama Stalini poolt juhitud Nõukogude Liidu ja fašistliku Saksamaa vahel 23. augustil 1939 sõlmitud sobing.
Sõjas rängalt kannatanud rahvana tuli meil ka rahu tingimustes üle elada tuhandete inimeste hukkamine, küüditamine ja tagakiusamine. Need kannatused puudutasid peaaegu igat perekonda Eestimaal. Juba stalinistliku režiimi esimesel aastal hukati kavakindlalt või saadeti vangilaagritesse kogu Eesti kõrgem ohvitserkond, valitsuse liikmed ja paljud teised ühiskonnaelu juhtivad tegelased. Stalini hirmuvalitsus lõhkus peresid ja jättis lapsi vanemateta. Kümned tuhanded inimesed pidid põgenedes maha jätma oma lähedased inimesed ja põlised kodud.
Molotovi-Ribbentropi pakti tagajärjed ulatuvad ka Eesti tänasesse päeva. Kümnete tuhandete süütute Siberisse küüditatud põliselanike asemele saabus Eestisse massiliselt võõrkeelset elanikkonda kõikjalt Nõukogude Liidust. Nende protsesside mõjule Eesti praeguses rahvastikustruktuuris on oma äsjases pöördumises ÜRO Peaassamblee, Euroopa Parlamendi ja Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee poole osutanud Eesti kultuuritegelased.
/---/
Ajalugu on sageli valiv ja unustav. Juba mõnda aega on toimunud ulatuslik avalik arutelu Eesti võimalikust osalemisest käesoleva aasta 9. mai pidustustel Moskvas. Selle ümber on toimunud nii poliitikute kui tavakodanike tasandil laiaulatuslik diskussioon, mis on tugevdanud meie riigi toimimist kodanikuühiskonnana. Tänan kõiki inimesi selles mõttevahetuses osalemise eest, samuti sellel teemal mulle saadetud paljude kirjade eest.
Nendes kaaskodanike arvamusavaldustes, nagu ka Euroopa Parlamendi liikmete kirjas maailma riikide liidritele, on rõhutatud, et Teise maailmasõja lõpp tõi fašismi üle saavutatud võidu kõrval kaasa ka nõukogude totalitaarrežiimi kinnistumise Eestis.
Teises maailmasõjas ja sellele järgnenud aastatel eestimaalastele osaks saanud kannatused ei ole rahva mälust kustunud, kuid me usume parema tuleviku ja vaba arengutee vääramatusse. Riigipeana lasub mul kohustus ja vastutus toetada oma rahva usku, mida saan teha kõige paremini siis, kui olen sellel päeval koos oma rahvaga."
Ilves ei pidanud enda poolt põlatud Rüütli eeskuju järgmist vajalikuks ega võtnud kriitikat kuulda. Ta teatas üleolevalt, et läheb Moskvasse kui "eurooplane", aga kui ta kohale jõudis, siis olid seal peamiselt nende riikide presidendid, mis jäid Teise maailmasõja järel Moskva mõjusfääri, ja sõjas purustatud Saksamaa liidukantsler Angela Merkel. Valdav osa ülejäänud Euroopa riigijuhtidest pidas vajalikuks olla sel päeval kusagil mujal, näiteks Leedu president Dalia Grybauskaitė külastas Iirimaad. Euroopa Parlamendi president Jerzy Buzek viibis aga samal ajal Schumani deklaratsiooni 60. aastapäeva pidustustel Strasbourgis. Eurooplasena pidanuks ka Ilves olema pigem seal, mitte Punasel väljakul.
Ilves nägi Moskvas välja nagu viies ratas vankri all, ei sobitunud seltskonda, aga ta oli seal, sest ameeriklased õhutavad Ida-Euroopas endale lähedasi poliitikuid seadma sisse paremaid suhteid Kremliga, et saavutada seda kaudu suuremat mõju ka venelaste juures. Nende jaoks ei ole Tartu rahu oluline, aga meie jaoks on siiski tähtis, et Venemaa tunnistaks dokumenti, millega loobuti igaveseks ajaks kõigist õigustest Eesti maa ja rahva üle. Kui meie suur idanaaber seda kunagi tõepoolest siiralt teeks, siis ei oleks Eesti jaoks tegelikult ju oluline, kas Ameerika on üldse olemas või mitte.
Olukorras, kus võõrväed on Eesti pinnalt lahkunud ja me ei loe ennast enam ühegi teise riigi mõjusfääri kuuluvaks, vaid peame Eestit iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks, ei saa pidada vastuvõetavaks riigijuhtide sellist käitumist, mis on väga paljude kodanike silmis Eesti rahvast alandav. Ei ole enam aasta 1984!
WikiLeaksi käsutuses olevatest dokumentidest nähtub, et Ilves ei ole USA agent, aga ta mõtleb nagu ameeriklane. USA ja Eesti huvid ei ole alati samad ning mõnikord on raske öelda, kas meie president suudab neil ikka vahet teha. Ta on päritolult rootsieestlane, kuid kasvanud siiski ameeriklasena ning seda tõsiasja kajastavad ka tema usalduslikud suhted USA diplomaatidega. 2006. aastal ametisse astudes ütles ta, et "Eesti rahvas peab aduma, et riik on nende oma". Loodetavasti saabub kunagi päev, mil ta hakkab ka ennast meie hulka kuuluvaks lugema ega kasuta Eesti rahva kohta enam sõna "nemad". Ja oleks muidugi parem, kui meie president oskaks eesti keeles korralikult rääkida (nii nagu USA president Barack Obama teeb seda inglise keeles), et tema jutt oleks rahvale kergesti arusaadav ega tekitaks võõristust.
