Mart Laari kirjast Andres Taulile, 5. novembril 2008 Sellel aastal, mil möödub kakskümmend aastat muinsuskaitseliikumise kõrgajast, on hea meenutada inimesi, kes selle liikumise sünni juures Eestis seisid. Kui 1988. aastal oli rahvas okupatsiooni nõidusunest juba massiliselt ärganud, siis seda enam tuleb tunnustada inimesi, kes esimestena sellega liitusid.
Nende seas oli ka noor Räpina kirikuõpetaja, praegune peapiiskop
Andres Põder. Ta kuulus Eestis nende kirikuõpetajate hulka, kelle eesmärgiks oli kirik võimude kontrolli alt vabastada, seetõttu oli tema liitumine muinsuskaitseliikumisega loomulik. Samas tuleb tunnistada, et tollal, mil polnud veel sugugi teada, millega kõik see lõpeb, oli selline enda meelsuse osutamine suurt julgust nõudev samm.
Andres Põderi kodu võeti julgeoleku järelvalve alla. Seda oli võimalik mul endal kogeda, kui ühel ilusal kevadõhtul teda Räpinas külatades, akna alt põõsast julgeoleku nuhi avastasime, kes väledaid jalgu omades meie käest põgenes ootavasse autosse ning sellega minema kihutas. Meile tegi see asi üsna palju nalja.
Andres Põder jäi nii tollaste kui hilisemate tegemiste juures heaks kristlaseks ja veendunud rahvuslaseks, kelle töö Eesti kiriku ülesehitamisel on olnud kulda väärt.