www.DELFI.ee
http://www.delfi.ee/news/paeva...
Enamiku riikide kriminaalkoodeks määratleb reetmise — täpsemat riigireetmise — kuriteona, mille eest on ette nähtud karm karistus. Ent reetmist tuleb ette nii poliitikas, igapäevaelus kui ka lähisuhetes. Kas keerata sel puhul ette teine põsk või küsida hoopis, mis on äraandja palk?
Kõik me teame ajaloost, kuidas Brutus reetis Julius Caesari ja Juudas hõbeseeklite eest Jeesuse roomlasele ära andis. Need kuulsad episoodid elavad edasi kõnekäändudes ja eri rahvaste alateadvuses, andes üha ainet kunstiteoste loomiseks.
Reetmise puhul saame alati rääkida kahest poolest: reetjatest ja reedetavatest. Hitlerile korraldatud ebaõnnestunud atentaat Teise maailmasõja keskel kvalifitseerub kahtlemata reetmiseks, kuid hea-halb-hinnangud osutuvad sellistest asjadest kõneldes primitiivseks.
Omaenese lähemast ajaloost mäletame, kuidas üks naaber teise varalise seisu venelastele ette kandis ja nõnda üleaedse küüditamisele kaasa aitas. Ega äraviidud inimeste nimekirjad tekkinud ju õhust või kellegi tühipaljast fantaasiast. Tihtilugu oli just kade naaber see, kes kaebas, kuigi mõne aja pärast võis ta ka ennast külmalt maalt leida.
Kas naaber, kes saatis oma üleaedse külmale maale — selle pärast, et tollel oli suurem talu, rohkem vilja ja heina aidas, tervemad kariloomad laudas — sai aru oma teo fataalsusest ja valust, mida põhjustas? Kuidas suutis ta otsa vaadata tuttavale, kes kaugelt maalt kõigele vaatamate eluga tagasi tuli? Või käib reetur hoopis siiamaani uhkelt ringi ja esitleb ennast vabadusvõitlejana?
Kuidas peaksime hindama endiseid kommunistlikke funktsionääre, kes praegu sinimustvalget märki rinnas kannavad ja ennast Eesti patrioodiks peavad? On nad üldse midagi kuulnud sirgest seljast? Vähesed on pidanud vajalikuks oma punaminevikust avalikult kõnelda.
Reetmise eest eraelus ei ole karistusi ette nähtud. On tõenäoline, et peaaegu igaüks meist kogeb vähemasti korra elus reetmist. Abielu rikkuvatel meestel ja naistel aga jagub vabandusi ette ja taha, kõik me kaldume ennast ilmeksimatuks pidama. Abielu ei ole enam ammugi püha, selle väärtuse oleme ammugi karistamatult prügimäele saatnud.
Piibel ütleb, et meid reetnud inimesele tuleb andestada — kui lüüakse, tuleb teine põsk ette keerata. Kui aga reetmised-petmised-alatused korduvad, siis ei jätku enam põski. Kui aga inimene, kes on teist petnud, ise sellest aru ei saa ega tahagi saada, kuidas siis peaks seda unustama?
Peetakse heaks ja õigeks, kui lahku minnes suudetakse sõpradeks jääda. Minu meelest on “Jääme sõpradeks” täiesti mõttetu lause. “Tänan, ei,” vastan mina selle peale. Kui usaldus on läinud, siis on ta jäägitult läinud. Seda ei saa remontida, tagasi osta ega ka tagasi võita. Kahjuks.
Petmine lähisuhetes, sahkerdamine äritegevuses ja valetamine poliitikas on tänapäeval nii harilikud, et neid ei peeta vajalikuks enam ei õigustada ega välja vabandada. Au ja väärikus on veel vaid mõisted, millega opereeritakse kohtusaalides. Kas nad veel ka päriselt olemas on, selleks võiksime kahelda.
Samuraid tunnistasid eksimust oma väikest sõrme ära lõigates, halvimal juhul seppuku (ehk harakiri, st auenesetapu) sooritamisega. Rüütlid lahendasid au- ja väärikuseküsimusi duellidel. Kuigi ma ei poolda vägivalda ei enese ega teiste suhtes, igatsen ometi taga aegu, mil au ja väärikus olid hinnas.
Kõik-müügiks-ajal võiksime kas või vahel harvagi eneselt küsida, kas oleme oma eksimusi tunnistanud, siiralt vabandanud nende ees, kellele oleme haiget teinud. Vahel räägitakse tahtmatult haigettegemisest, ent minu meelest eksivad tahtmatult vaid süüdimatuks või haigeks tunnistatud inimesed.
Millal nägime viimati teleekraanidel valijatelt oma eksimuse pärast vabandust paluvat poliitikut? Kas on mõni ärimees eales tunnistanud, et sai rikkaks pettusega? Ei, selle asemel tunnistame vaikivalt põhimõtet, et esimese miljoni päritolu kohta ei sobi küsimusi esitada. Või kas oleme kunagi võinud seltskonnaaajakirjanduse lugeda ilusatest, kuulsatest ja rikastest, kes avalikult mitut naist-meest pidades on oma perekonna hävitanud — ja selle pärast andestust paluvad?
Ajad, mil äraandja palgaks oli surm, peaksid möödas olema. Ent kas reetur väärib ikkagi andestust? Minu meelest tuleb kõigepealt andestada iseendale, siis aga siiralt tunnistada oma viga ka teiste ees ning paluda andestust neilt, kellele ollakse liiga tehtud.
Alles pärast seda, kui kahetsus tehtud vigade pärast on olnud mõlemapoolne, saab uuesti esitada küsimuse, kas on võimalik sõpradeks jääda. Ja võib leiduda juhtumeid, kus vastus on ikkagi eitav, sest reetmine on olnud liiga alatu ja liiga raskete tagajärgedega. Kõike siin ilmas ei saa andeks anda.