Repliik, 30.10.2019
Äsja helistas mulle keegi daam, aga võib-olla ka lihtsalt naisterahvas. Sain teada, et minuga räägib Eestis teada-tuntud “uuringufirma” (jutumärgid on meelega pandud, sest tõsiselt võetavaid ühiskonna-alaseid teaduslikke uuringuid meil ammu enam ei korraldata) esindaja ja tundis huvi mu poliitiliste eelistuste vastu. Mind huvitas hoopis muu – läbiviidava küsitluse metoodiline alus, lähtekoht jne.
https://uueduudised.ee/arvamus...
Küsimuse peale, “kas teate, kellele te üldse helistate, sain kiire vastuse: “Mul ükskõik, mul vaja arv täis saada.” Seega – ei mingeid fookusgruppe, kasutatava kõnepruugi kokkuleppeid, vanuselist ega soolist tsensust…
Üldiselt usaldusliku ja isegi meeldiva jutuajamise lõpul teatasin, et jätan oma eelistused enda teada ja küsisin juba vaat et sõbralikuks muutunud jutuajamise lõpuks, et “kas mingi enam-vähem tulemusemoodi asi peab ka lõpuks tulema” ja vastus ei olnud enam mingi üllatus. “Eks ta ikka ju nii ole ja see on ju normaalne – aga kuidas siis?!”
Siit edasi võib ainult spekuleerida, kuidas tekivad toetused ja vaadatavused, lemmikud ja vaenlased.
Sir Winston Churchillil oli ilmselt täiesti õigus, kui ta väitis, et pole olemas avalikku arvamust – on olemas ainult AVALDATUD arvamus.
Võib-olla nii luuaksegi sisseharjunud pilt ühiskonnas valitsevatest hoiakutest, mida otse loomulikult kinnitavad muuhulgas ka juba ammu mitte ühetaolised valimised, võib-olla on aga see mingi järjekordne luulu ja vandenõuteooria?
Andres Raid
ajakirjanik
