Andres Raid, ajakirjanik
www.DELFI.ee
Oma silm on ikkagi kuningas. Reis Utah'sse, Eesti Energia põlevkivimaardla juurde pakkus eelaimdustele vaatamata üllatusi ning tekitas terve sülemi vastuseta küsimusi.
Hiljuti käisin Utah'i osariigis, Vernali linnas, kus asub Eesti Energia tütarettevõtte Enefit American Oil (EAO) kontor. Terve nädala jooksul oli kontor inimtühi ja kuigi uksel oli silt, mis palus lahkesti lisatud numbrile helistada, polnud sellest eriti tolku, sest automaatvastaja pole suurem asi vestluspartner.
Kohalikud teadsid juhatada, et EAO tegevjuhi Rikki Hrenko kontor olevat hoopis kohaliku ülikooli peahoones. Sealt öeldi meile, et kunagi olevat Hrenko tõesti ruumi üürinud, kuid sellest on juba tükk aega, kui teda seal viimati nähti.
Aga olgu, kui inimesi pole kontoris, siis on nad kindlasti objektil, antud juhul siis kaevanduses. See asub Vernalist paari tunni autosõidu kaugusel, kuid kaevanduseks võib seda kutsuda märkimisväärsete mööndustega.
Kohale jõudes oli näha, et mäe serva on natuke uuristatud ja ka mingeid proove on sealt võetud, aga ei enamat. Kuulu järgi on seal kaevandatu viidud Saksamaal asuvatesse laboritesse, kuid midagi paljulubavat pole selgunud.
Puhas ja vaikne tehas...
Sealtsamast augu kõrvalt kaevandas ka maa-ala eelmine omanik OSEC. OSEC saatis toona oma proovid Kanadasse, kuid tulemused olid kõike muud kui rahuldavad.
Kohalikud on Enefiti plaanidega kursis. Presentatsioonide põhjal on nad kuulnud, et Enefit on tehnoloogia, kus vett vaja polegi, see on puhas ja loob piirkonnas 2500 töökohta. Mingeid teaduslikke tõestusi tehnoloogiate kohta nad näinud ei ole ning seda kinnitas ka Utah' kuberneri energeetikanõunik Stewart Cody.
Enefit olla aga ettevõte, millel reklaamide järgi on 30-aastane kogemus (väide on vist siiski kunstiline liialdus, sest 1984. aastal valitses veel Gosplan koos Karl Vainoga). Kõige selle tõestus on edukalt töötav Enefit 280 tehas Auveres. See on aga juba otsene pettus, sest teatavasti tehas ei tööta ja spetsialistide arvamuse järgi praegusel kujul tööle ei hakkagi.
Muide, hiljuti toodi ameeriklased ka kohalikku tehast oma silmaga kaema. Üks daam oli sellest esialgu vaimustuses - vaikus, puhtus ja külaskäik oli nii pidulik sündmus, et töölistele oli antud suisa puhkepäev. Hiljem, juba kodus, sai ta aru, et ega see tehas vist päriselt töötanudki!
Miljonid on kulutatud
Mis seal siis ikkagi toimub? Vähemalt 100 miljonit on juba kulunud. Dokumentide järgi makstakse maksu omandatud maa pealt, nagu oleks selle turuväärtus kaks ja pool miljonit. Igasugused soovid Eesti Energialt täpsustusi või selgitusi saada põrkuvad vastu otsest eitust - ei seleta me siin midagi!
Nagu ka Eesti Päevaleht kirjutab, siis ettevõtteid on sinna loodud suisa seitse, kuid millega nad tegelevad, on arusaamatu. Tuletame siinjuures meelde, et tegemist on riigiettevõttega Eesti Energia, mille ainus ja püha eesmärk peaks olema oma rahva varustamine taskukohase energiaga.
Tänaseks on Eesti Energia liigutatud rahandusministeeriumi haldusalasse ja Jürgen Ligile on ilmselt põhjust kaasa tunda. Ametlik järelepärimine tõi rahandusministeeriumist säärase vastuse: „Eesti Energia Utah' projektis on meile teadaolevalt pooleli ettevalmistusprotsess, seega on tasuvuse kohta hinnangu andmine enneaegne." Seega nendib ministeerium, et tasuvust tuleb hakata uurima kunagi hiljem, ehkki sama asutus on korduvalt toonitanud, kuidas kõik peab rangelt põhinema analüüsidel ja riskide võtmine peab olema välistatud.
Sõda vee pärast
Tulles tagasi Utah's valitsevate olude juurde, siis tundub suurim sõda käivat seal hoopis vee pärast, mida Eesti vesistes oludes võib olla raske mõista. Kogu veemajanduse aluseks on Colorado River Compact ehk seaduste kogu 20. sajandi algusest. Vett on seal vähe ning Colorado jõgikonnast sõltuvad Colorado, Utah, Nevada, California ja Arizona.
Eesti Energiaga samas piirkonnas ja samal alal askeldav Red Leaf (selle taga on suur kütusefirma TOTAL ise) on veeõigused ostnud kelleltki, kel olid need olemas aastast 1959, seega seda vaidlustada on raske.
Eesti Energia on veeõigused omandanud aastal 2013 ja koguses, mille piltlikult joovad ära kümme janust kaevurit tunniga. Võrdlusena - Eestis räägime me veevajadusest 200 000 kuupmeetrit ööpäevas. EAO pressiesindaja Brian Wilkinson pole aga veeloa mahu kohta ka kohalikele suutnud midagi selgitada.
Segasevõitu lugu, kas pole? Kõige selle taustal on Eesti Energia firma, mille reitingut alandas Moody's aastal 2011, kui firma võlg oli 300 miljonit. Reiting alanes hiljuti jälle, ainult et eelmise aasta kolmandas kvartalis oli laene juba 743,5 miljoni euro jagu.
Äkki ei peagi aga imestama - sama ala haldav majandus- ja kommunikatsiooniministeerium tahtis alles hiljaaegu tellida Soomest jäälõhkujat, mis „lõhuks 8 meetri paksust jääd ühe hooga kiirusel 14 sõlme ja läbiks samas jäämägesid, mis kuni 13 meetrit kõrged". Merd näinud inimesed kaotasid hetkeks pea - sellist asja ei saa olla! Aga oli küll ja selle imelooma projekteerimiseks anti üllatunud soomlastele isegi miljon ettemaksu. Sellest oleme tänaseks muidugi ilma, aga miks ei võiks selle USA projektiga sama loogika toimida?
Andres Raid: Eesti Energia ärid Utah's - 100 miljonit kõrbes?
Eestlased USAs | 17 Feb 2014 | EWR
Eestlased USAs
TRENDING
