www.DELFI.ee
Artikkel DELFIs koos kommentaariumiga: http://www.delfi.ee/news/paeva...
Ühest vastust sellele küsimusele ilmselt pole ega saagi olla. Eestlastel kipub oma kultuuris olema vähemalt kaks nähtust, millega peab püstitatud küsimusele vastust otsides arvestama ja kumbki pole meie kirjasõnas kuigi laialt käsitletud.
Neist esimese kohaselt võib väita, et ehkki on räägitud haugi (seega lühikesest) mälust, puudub see sageli üldse ja millest räägitakse, on mälestused ja need on alati subjektiivsed. Ühest ja samast kunagisest korteri või ühikalabrakast, autoavariist või kaklusest on tavaliselt just niipalju erinevaid pilte, kuipalju on mäletajaid ja neil igalühel on oma mälestus.
Mälu all aga pean siin silmas klassikalist suuremat pilti koos kirjelduste, kausaalsete ja funktsionaalsete seoste, analüüside, alternatiivide ja erinevate sõna otseses mõttes teaduslike käsitlustega sellega kohta, et kes, mis, miks, mida see kaasa tõi lühemas ja kaugemas perspektiivis jne.
Teine on enesekohase süü kui kontseptsiooni puudumine üleüldse. Mitmel pool maailmas nähakse ülimuslikuna harmooniat ja selles elamist – see on ka näiteks ameerika põlisrahvaste maailmapildi alus. Meil võib inimene küll end küll kohtus süüdi tunnistada, kuid sisemise äratundmiseni, et ta teise paljaks on varastanud või kellegi kaudses või otseses mõttes laiaks litsunud – sellest ta aru ei saagi ja seda ei saa talle ka ju ette heita tingimustes, kus moraalitus ongi moraal. Neis tingimustes tekib vajadus iga asi koos karistus(t)ega kirja panna – olgu see eetikakoodeks või karistusseadustik, sest ilma ei saa.
Pole ka ENSV-sse ühest suhtumist, ehkki selle korra ajal elanud (ma ei räägi nomenklatuurist) sositavad tasa laias laastus kahte asja – inimsuhted olid südamlikumad ja otsesemad, sest reeglina valitses konkurentsi asemel koostöö, jagada oli vähem või üldse mitte midagi peale seltskonna ja tuleviku suhtes polnud suuri ootusi, kuid polnud ka hirmu ja teadmatust, mis rõhub vaat et enamgi. Leidlikkus, peen huumor ja ridade vahelt lugemine oli arenenud täiuslikkuseni ja sabotaaži ning riigivargust peeti loomulikuks ja selles mõttes erineb suur osa praeguse aja noori oma esivanematest oluliselt.
Muide, praeguste poliitikute, suuresti tollesama kirutud okupatsioonirežiimi kantslitest mahahüütav ja noortele omistatav must-valge suhtumine ENSV-sse on samuti feldübungitel („väliõppustel“) saadud tähelepanekute alusel üdini vildakas, sest sellist ühest (kaastundvat – haletsevat) suhtumist oma esivanematesse pole ka olemas. Pigem on tegemist mingi holograafilise ja vaat, et romantilise ajajärguga, kus kõik kuidagiviisi abstraktselt kannatasid, nüüd teevad seda edasi, ainult et oma riigis ja mõnes mõttes paras neile. Siis ei saanud aga mujale laia ilma ei kooli ega tööle, nüüd peetakse seda loomulikuks nagu sedagi, et mujalt tagasi enam ei rutata.
Asja juures on veel üks seik, mida ei saa eirata. Kes kognitiivse dissonantsiga pisut kursis, see teab, et oma vigu ja eksiarvamusi on raske tunnistada. Sellel nähtusel pikemalt peatumata on aga selge, et neil, kes vabanemist südamest ja pisarsilmis ootasid, on inimlikult on üliraske tunnistada, et seda, mida oodati, ei tulnud.
Tuli midagi muud, kus sõpradest said äripartnerid või konkurendid, kus efektne pettus muutus auasjaks ja sõnad, nagu kunagistel parteipleenumitel, enam tegelikkusega kokku ei käinud. Siis sisendatakse endale ja teistele, et kõik on korras, tehakse sita mängu juures head nägu ja luuakse tegelikkuse asemel näilisust ja seda mängu on noortel juba raskem nii taibata kui ka taluda. Kui kõik ümberringi mängivad, siis ilmselt on kõige tõsisemaltvõetav paik me ümber just teater, sest seal mängivad ju profid, kes oma ala armastavad ja tegelikkusega reeglina seost ei kaota.
Poliitbroilerluse kõige jubedam külg ongi pigem just see, et too kunagine nomenklatuur kasvatab endale end kopeeriva ja jäägitult ustava klooni ja vähegi intellektuaalsemate võimetega ülla noorhinge tõukab see eemale ja ilma võib-olla just tollesama ENSV karastuseta abituriendi soov on lihtne - siit ära. Ta kinnitab ka endale, et vaid korraks, kas kooli või tööle, kuid selle, et midagi on siin võltsi, hammustab noor reeglina läbi, kasvõi vaistlikult.
Ja läinud ta ongi…
Andres Raid: Kas ENSV-aja mäletamine tuleks meile kasuks? (1)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
1940. aasta 21. juulist oli Rahvasteliidu liikmeks Nõukogude Eesti...
Arvamus
TRENDING
