Andres Raid
www.DELFI.ee
Vene revolutsiooni juht Lenin kirjutas kunagi töö „Euroopa Ühendriikide loosungist“. Kas asi tõesti nii lähebki? Selguse saamiseks on vahel üsna tulus vaadata tegelasi, kes seisavad selle loosungi taga ja on selle elluviimise nimel pingutanud.
Euroopa Liidu juht José Manuel Barroso andis 10. juulil 2007. aastal pressikonverentsil avalikult teada, et Euroopa Liit on impeerium. „Mõnikord mulle meeldib Euroopa Liitu kui moodustist võrrelda organisatsioonina impeeriumiga. Me anname impeeriumi mõõdu välja,“ mainis Barroso.
Euroopa Komisjoni president Barroso nimetas ELi ka "impeeriumita impeeriumiks", kinnitades, et see pole moodustatud jõuga, vaid vabatahtlikult............
Vene revolutsiooni juht Lenin kirjutas kunagi töö „Euroopa Ühendriikide loosungist“. Kas asi tõesti nii lähebki? Selguse saamiseks on vahel üsna tulus vaadata tegelasi, kes seisavad selle loosungi taga ja on selle elluviimise nimel pingutanud. Üks neist on kindlasti Aleksander Kožev ja jutu lõpetuseks võib proovida sellesse kontseptsiooni mahutada Eesti rahvusriigi.
Kes see Kožev siis ikkagi oli? Ta ei olnud rohkem ega vähem kui Euroopa Ühisturu loomise võtmefiguuridest selles Euroopa osas, kuhu nüüd kuulume ka meie ja mis meie silme all läheb konföderatsioonist üle föderatsiooniks. Lenini mitte just kõige silmapaistvam, kuid siiski oluline kirjutis „Euroopa Ühendriikide loosungist“ on selle otsene eellane ja seda kinnitab ka sündmuste kulg, iseasi on, kas see kellelegi sobib või mitte.
Prantsusmaa hall kardinal
Kožev võttis aktiivselt osa Prantsuse vastupanuliikumisest ja sakslased oleks teda arreteerimise momendil, kui ta oli parasjagu oma propagandamissioonil Krimmi tatarlaste üksuse keskel Prantsusmaa lõunaosas, peaaegu maha lasknud. Vahetult pärast sõda tegi talle üks tema endistest õpilastest ettepaneku valitsuse teenistusse astuda ning tema teadmised ja võimed ilmnesid üsna kohe – tast sai mees, kes hakkas kujundama Prantsusmaa väliskaubanduse strateegiat ja osaliselt ka riigi välissuhteid laiemalt.
Koževi tegevuse ümber hõljusid legendid ja üheks põhjuseks oli kindlasti see, et tema tegevuse tegelik sisu oli kuni viimaste aegadeni ja süvauurijate eest varjatud. Teda kutsuti valitsuse poliitika „halliks kardinaliks“ (éminence grise), kuid tema dokumendid jäid kättesaamatuks hetkeni, mil peaministriks sai end tema õpilaseks tituleerinud Raymond Barre. Too nõudis Koževi koostatud paberid välja „ametialaseks kasutamiseks“ ja nii sattus osa pabereist hiljem filosoofi lese kätte ja sealt juba ka uurijateni. Legend osutus tõeks – Kožev mängis üliolulist rolli läbirääkimistel tollide ja lõivude üle (nii Euroopa majandusühenduse loomise kui ka selle täiustamise ajal, sama käib GATTi lepingu (General Agreement on Tariffs and Trade) ettevalmistamise kohta), tal oli oluline osa poliitika ümberkujundamisel, mis puudutas „kolmandaid maid“. Prantsusmaa majanduspoliitikat tegidki toona kolm meest – Bernard Clappier, Olivier Wormser ja tema ise, Kožev.
Kord Washingtonis toimunud vastuvõtul tutvustas Prantsusmaa saadik Henry Kissingerile Clappier`d ja Wormseri nimetades neid nimedega Bouvard ja Pécuchet. (Flauberti lõpetamata teos) Kissinger osutas Koževile ja küsis, et kes siis too veel on? Ja sai ka vastuse – see on meie Flaubert. Clappier meenutas hiljem: „Raske on paremini hinnata hierarhiat selle kolmikus. Kožev oli selles nii leiutaja, kui soovite, siis ka hingestaja koos oma kahe täideviijaga“. Ametlikult ajasid asju läbirääkimistel igasugused kõrgete nimetustega ametnikud, tegelikult juhtis asja aga „leiutaja“ tagasihoidlikku positsiooni omav persoon Prantsusmaa valitsusest.
Koževi talenti teadsid ja tunnustasid ka tema oponendid ja paljude isikute mälestuses on otse öeldud, et teadmine Koževi osalemisest mingite asjade otsustamisel ajas nad sõna otseses mõttes paanikasse (tavaliselt olid nendeks kas USA või Suurbritannia esindajad). Ja ka halliks kardinaliks ei kutsutud teda ilmaasjata – näiteks Valéry Giscard d'Estaing olles minister ja just ette kandnud kõne, mille oli Kožev ette valmistanud, küsis viimaselt otse – noh, oled nüüd viimaks rahul?!
Euroopa Ühendriigid ja Jeanne d'Arc
Kožev ei olnud mitte ainult suurepärane läbirääkija ja strateeg. Tema tegevuse taga, mis oli suunatud Prantsusmaa ja Euroopa Ühinemise hea käekäigu tagamiseks oli tegelikult ajaloolis-filosoofiline kontseptsioon. Raymond Aroni mälestuste järgi selgitas Kožev talle 1946. aastal oma arusaama toimuva kohta – ajalugu lõpeb, ta on saavutanud regionaalimpeeriumide taseme, ühisturud on valmis.
See etapp eelneb universaalsele impeeriumile ja see sõltub sellest, kes seal regionaalimpeeriumidest parasjagu domineerib. Just selles faasis otsustas ta teenida Lääne-Euroopat, mis pidi saama alul ühisturuks ja hiljem föderatsiooniks. Toonased protokollid tõendavad, et Kožev oli inglaste ja ameeriklaste suhtes üsnagi negatiivselt meelestatud. Teises maailmasõjas maatasa tehtud Euroopast pidi saama majanduslikult ja kultuuriliselt iseseisev võim, mis astub vastu eeskätt ameerikaliku elulaadi vastu. Pole ime, et ta toetas de Gaulle`i, ehkki vene emigrandile oli prantsuse kindrali rahvuskultus vastumeelne.
Paljud tema kaasaegsed tuletasid meelde tema poolt toodud „Jeanne d`Arci argumenti“, mis andis hästi edasi tema ühise Euroopa teenimise ideed. Oludes, kus suurfeodaalid pidasid lakkamatuid sõdu, suutis Prantsusmaa ühendada sellest naisest innustatud kuningavõim. Seesama kuningavõim õiendas juba hiljem Richelieu ajal kõigi nende vabadikega arved ja kehtestas absolutismi. Kui feodaalid suutnuks kokku leppida ning luua ühise fiskaalse ja majandusruumi, ohverdades vaid pisut oma varadest, polnuks monarhia vältimatu.
Täna vaatab absolutism meile vastu kui kommunistlik impeerium, mis kasutab seda, et Lääne-Euroopa rahvad vaevlevad oma rahvusliku egoismi kütkes, röövivad kolooniaid ja valmistavad sellega ette kommunistlikke riigipöördeid ja revolutsioone. Üleminek Euroopa konföderatsioonilt föderatsioonile ja koloniaalpoliitika revideerimine – see on kaasaegne võti võitluseks absolutismiga. Oma kirjas sõbrale, tuntud konservatiivsele filosoofile Leo Straussile (kes oli tema üks järjekindlamaid oponente) kirjutas Kožev otse – kas Lääs läheb rahvusliku egoismi piiramisele või võidab tõepoolest Stalinlik impeerium selle hullemas kehastuses.
1999. aastal ilmus „Le Monde`is“ artikkel, kus väideti, et Kožev oli kolme aastakümne jooksul teinud aktiivset kaastööd NSVLiga, ehkki need algmaterjalid on üsna kahtlase väärtusega juba kasvõi seetõttu, et Kožev oli osa oma teadlikust elust pühendanud just sellise NSVLi vastu, mis sellest välja tuli. Ta on korduvalt rõhutanud, et NSVL oli riik, kus valitses katastroofiline sisepoliitika ja unistus klassideta ühiskonnast on lihtsalt naeruväärne. Samas lähtus Kožev just Lenini õpilase Stalini õpetusest ja imetles seda tegelast vägagi, saates diktaatori surma puhul sellise kirja, milles ülistustest puudust ei olnud. Kožev ülistas omamoodi stalinismi, tervitas igati NSVLi kui liitriigi loomist ja ei välistanud sugugi jõu ja isegi terrori kasutamist nende lõplike eesmärkide saavutamiseks.
Lisame omalt poolt siia vaid mõne nädala taguse katke Angela Merkeli sõnavõtust – igasugused rahvuslikud ideoloogiad on meie ühise ideoloogia takistuseks…
Kožev suri 4. juunil 1968. aastal vahetult pärast Euroopa Ühisturu istungit, mida ta ise juhatas.
