Ühest Triinust olin teadlik juba aastakümneid, kui olin noormees, aga tundsin end kuidagi eemale tõugatuna. Ma vist ei meeldinud talle. Oli tol ajal kuidagi uhke ja ülinõudlik noor naisterahvas.
Ei, jutu aluseks pole siiski õnnetu armastus. Kõnelen hoopis ajakirjast, millest oskasin küll lugu pidada juba nooremas eas, aga minu jaoks oli see liiga eksklusiivne. Toimetajad - ja suurem osa kaastöölistest - olid naised, kellel elust ja ajaloost rohkem aimu kui minul. Mulle meeldis sport ja muusika. Sport tõukas mind ka lõpuks eemale, kuna ei osanud õigesti suruda. Jäi siis muusika ja selle kõrval töö, mis mind samuti lõbustas. Tegelesin mõnusa õppeala juures aina rohkem ja rohkem noortega (jäädes oletatavasti ise järjekindlalt vanemaks.) Unustasin Triinu.
Aga nimi tõmbas end taas fookusesse, kui saabuski Triinu. Tuli Eestist. Oli akadeemik. Tahtis teada eesti koorilaulust Torontos. Paariaastane uuring, milles saadi minu lühimälestusi ka veidi elustada ja tekkis 400-leheküljeline raamat. Kui lihtsalt sellel Triinul asjad käisid. Tänutäheks korraldasin Triinu raamatule piduliku esitluse. Taastus oma elu.
Siis aga tuli tagasi see vana Triinu.
Tädipoeg läänerannikult hakkab memuaare kirjutama. Kasvab uudishimu mitmegi teema vastu. Et kas ma saaksin leida sellist lugu, mis ilmus kunagi Triinus. Jah, selles eksklusiivses ajakirjas, mille juures ka minu ema olevat teinud kaastööd. No sellest ma teadsin, aga polnud enam aimu kuhu, see kaastöö kõik läinud.
Hakkasin otsima. Nüüdsel ajal on ka lihtinimene nagu mina, harjunud uuringuid tegema – peamiselt internetis. See aga innustab minna ka mööda paberirada.
Avastasin ühe korrashoitud raamatukogu Eesti Kodus. Kõik Triinud paigal.
Organiseeritud moel. Avastasin mitte ainult tädipoja soovitud artikli, vaid kõik minu ema kirjutised, eriti Miina Härmast, kes oli mu vanaema tuttav ja suvitas meie talus. Hakkasin tundma, et äkki olen minagi Triinu vääriline.