Andrese jututuba
Tulge kuulma Vahimeest!
Kohaliku väikelinna koguduse jumalateenistusel paar kuud tagasi hakkas vaimulik kohe jutluse algusel rääkima vahimehest, mis kohalikus keeles on ,,watchman”. Haarasin taskust pastaka ning märkmiku ja hakkasin üht-teist kirja panema. Mul on selline komme ja loodan, et ma mõnd tähepanelikumat õpetajat, kelle silmad hetkeks ka koguduseliikmeil, närvi ei aja.
Lõin jutluse jooksul vaimse ühenduse eesti nõudliku meeskoorilauluga, mis kannabki nime ,,Vahimees”. (Vahepeal olen oma märkmed ära kaotanud.)
Kantaat ,,Vahimees”, kusjuures heli on Roman Toilt, tuleb pärast pikemat ajavahemikku taas esitusele eeloleval Toronto Meeskoori kontserdil 7. mail. Kontsert ise on ajaloolise hõnguga, kusjuures tunduvalt üle poole lauludest püüab kajastada meeskoori 65 a pikkust muusikalist teekonda pärast asutamist 1950. Võiks julgelt öelda, et kantaat ,,Vahimees” oli TEMi kui mitte helilooja tegevuse esimese vaatuse võimas lõppakord, aga samuti uue loomingulise ajastu algus.
Aastal 1969 tähistasid ülemaailmsed eestlased esimese laulupeo sajandat aastapäeva. Enne suurpidustusi Kanada suurlinnas toimus Toronto ülikooli aulas kõrgel tasemel kontsert, milles mängis olulist rolli ka dr. Taavo Virkhaus. Tema kaudu osales kontserdil Rochesteri ülikooli sümfooniaorkester, mis tema taktikepi all saatis Toronto Eesti Meeskoori, kui tuli esiettekandele Roman Toi dramaatiline helitöö ,,Vahimees”.
Heidame pilgu aga veelgi kaugemale. Kuidas sündis ,,Vahimees”? Vaatamata põgenikeajastu vintsutustele, suutis luuletaja Henrik Visnapuu end väljendada värsis, nii et sõjajärgne pagulaskond Rootsis ja Saksamaal kohe peegeldas seda ajakirjanduses ja luulekogudes. Aastal 1948 ilmus ,,Mare Balticum”, millest Roman Toi, küll hiljem Kanadas, leidis luuletuse ,,Vahimees, ons ikka veel öö?”
See polnud aga kaugeltki esimene kord, kui Visnapuu-Toi nimed nägid end kooskõlastatud kujundil eesti koorilaulu pealkirja all. Olles 1946. a. ilmunud luulekogus ,,Esivanemate hauad”, kujunes luulest ,,Pea vastu!” aasta hiljem koorilaul, mis kandis 30-aastase Roman Toi renomee plahvatuslikult üle Saksamaal paiknevate laulupidude/-päevade kontsertlavade.
Taas ,,Vahimehe” juurde. Kes oli meie esimene vahimees, kes valli pealt, ütleme Convocation Hall’i kontsertlava äärelt, meile vastas, kui küsisime ,,Ons ikka veel öö?”
Aasta enne kontserti oli Avo Kittask naasnud muusikaõpingutelt USAs ja liitunud järelõppijana Toronto ülikooli muusikafakulteedi ooperiosakonnaga. Noore baritoni soolo osa kõlas jõuliselt üle ülikooli aula. Esiettekandelt kandub ligi pool sajandit hiljem sama kantaat, sama soolo 7. mail Toronto Eesti Maja suurde saali.
Sellel lool on ka põimuv subtekst, kuna tollest noorest vallipealsest valvurist kujunes mitmeks aastaks Eestlaste Kesknõukogu Kanadas esimees, st eesti ühiskonna vahimees.
Lugu pole veel lõppenud, sest vastamata on küsimus: kust Visnapuu selle Vahimehe leidis? Vastus leidub käesoleva loo esimeses lõigus, mida täiendas kaugekõne õhtul enne nende ridade paigaldamist. Selgitajaks oli minu eesti koguduse hingekarjane, kes suunas tähelepanu Pühakirjale, nimelt Jesaja 21- 11, milles paiknebki Visnapuult edastatud küsimus.
Hoiatavaid ning samas lootust andvaid vahimehi on eesti rahval olnud üle sajandite. Hiljuti küsisin ka Roman Toilt, keda tema peab vahimeheks? Vastus üllatas mind hetkeks: “Me kõik oleme vahimehed!”
Huvitav, et see oligi väikelinna vaimuliku jutluse sisu, kui ma siin kirja pandud teemale paar kuud tagasi mõtlema hakkasin.
Igatahes, tulge kuulma Vahimeest. Laupäeval, 7. mail Toronto Eesti Majas.
