Eile kell 5:27 · FB-st
Maie Meedia , Toomas Kümmel
Tänases Sirbis kirjutab emeriitprofessor Mati Hint raamatust "Andrus Ansip - halva iseloomuga tark poiss" ja enda mõtetest, mis teda lugemise järel valdasid.
http://www.sirp.ee/index.php?o...
Tsiteerigem Hinti: "Ansip ise ja ustavad reformierakondlased on autoreid pidanud vaenlasteks ja pole nendega koostööd teinud. „Vaenlased” on Andrus Ansipit käsitlenud küll mitte just armastusväärsusega, kuid soliidselt, mõnitusteta. Ansipi positiivseid iseloomujooni tunnustatakse: ta ei priiska, kuid pole kitsi, on distsiplineeritud ja täpne. Raamatu poolesaja foto hulgas pole ühtegi, millel peategelane oleks ebameeldivas või piinlikus poosis."
Kuna Sirbi artikleid ei saa FB kaudu jagada, siis kopeerisime selle siia:
Pilk Eesti poliitika peeglisse
MATI HINT 31.07.2014
Kadri Paas, Katariina Krjutškova: Andrus Ansip – halva iseloomuga tark poiss. Vaba Kiri 2014. 351 lk.
Iga ühiskond vajab põhimõttelisi diskussioone. Kas need kuhugi välja jõuavad, see polegi nii tähtis kui teemade orbiidil hoidmine. Muidu alustatakse ikka ja jälle liivakastis Nokia otsimist (mõni Eesti Nokia – näiteks Saaremaa süvasadam või Estonian Airi Soome väikelinnadele orienteeritud äriplaan – on üsna palju maksma läinud). Diskussiooni käivitajaks sobib ühiskonda kõnetav raamat väga hästi. Valdur Mikita „Lingvistiline mets” päästis valla arutluse elu ja maailma üle. Üha ärevamaks muutuvas ajas võiks Kadri Paasi ja Katariina Krjutškova „Andrus Ansip – halva iseloomuga tark poiss” vallandada Eesti poliitika põhimõtete või põhimõttelageduse („väärtuste”) arutelu, mis läheks raamatu tiitlitegelasest kaugemale.
Eesti aeg praegu
Dokumentaalne poliitpõnevik Andrus Ansipist, Reformierakonnast ja Eesti poliitikast ilmus sise- ja välispoliitiliselt nii kuumal ajal kui üldse mõeldav: järjekordne 1990ndate aastate pangaskandaali paljastus oli just lörri ajanud Siim Kallase naasmise Brüsseli lihapottide juurest kodumaale, et siin suverääni enesestmõistetavusega võim üle võtta, uue valitsuskoalitsiooni moodustas Reformierakond koos äsjase opositsioonipartei SDP-ga, maailm on Krimmi annekteerimise ja Ukraina tükeldamise perspektiivi pärast ülimalt ärevil, Eesti välispoliitika on otsinud ühisväärtusi Usbekistaniga, mõned ootavad NATO tuumarelvi Narva jõe äärde, teised avaldavad Ukrainale sümpaatiat bandeeralaste lauluga.
Mõttelend on laiendanud ka Eesti ajalugu. Olev Remsu kahetseb, et Hitler Eestile iseseisvust ei andnud (PM 15. XI 2013), aga filmiasjatundja Jaan Ruus julgeb meenutada, et Hitler kavatses eestlastele Peipsi taga või veelgi kaugemal kinkida hoopis uue kodumaa (EE 3. IV 2014). Ajaloolane Jaak Valge kiidab Tiit Madissoni raamatut „Minu võitlus” (Sirp 7. III 2014) ega tee märkamagi, et Madissoni eeskujuks on saksa rahva suur poeg Adolf Hitler. Karl Kello fantaasias hoidsid Narva rindel võidelnud eesti ja läti poisid ära Pariisi langemise Stalini Punaarmee kätte (Õpetajate Leht 18. I 2013), Eesti panslavistid aga on hakanud hiljaaegu jälle üles soojendama väiteid, et ajaloolised Eesti linnad on venelaste asutatud. Diapasooni jätkub, aga mida sellise diapasooniga peale hakata?
Sellisel taustal on sarkastilise alatooniga kaine Eestile keskendunud poliitikaraamat väga tervitatav, sest see, millest Paas ja Krjutškova kirjutavad, riivab praegu ja tulevikuski igaüht, kes Eestis elab. Ansip ise ja ustavad reformierakondlased on autoreid pidanud vaenlasteks ja pole nendega koostööd teinud. „Vaenlased” on Andrus Ansipit käsitlenud küll mitte just armastusväärsusega, kuid soliidselt, mõnitusteta. Ansipi positiivseid iseloomujooni tunnustatakse: ta ei priiska, kuid pole kitsi, on distsiplineeritud ja täpne. Raamatu poolesaja foto hulgas pole ühtegi, millel peategelane oleks ebameeldivas või piinlikus poosis. Mõningast tabloidi lõhna leiab ehk peatükkide pealkirjades.
Raamat on mitmeaastase töö tulemus, häirivaid kiirustamise märke pole palju. Faktirohkes raamatus jääb näiteks välja ütlemata, et Reformi- ja Keskerakonna ning Rahvaliidu koalitsioonis oli kultuuriministri nimi Raivo Palmaru (lk 239), kelle ajal Reformi- ja Keskerakonna ühistöös lammutati Sakala keskus. Hirvepargi miitingu (23. augustil 1987) ühe organiseerija Villu Rooda nimi on raamatus kujul Willy. Mõningates Hirveparki mäletavates kirjutistes on Roodat tahetud unustada. Ta kuulus ka Rahvarinde esimesse volikogusse, kust arvati välja kahtlustatuna seotuses kas KGB või NSV Liidu sõjaväeluure GRUga.
Pronkssõdur
Raamatu esimene suur teema on Ansipi võitlus Pronkssõduriga. See kergitab jälle küsimuse: kas need eestlased, kes ei kiida Pronkssõduri eemaldamist sellisel viisil, nagu see toimus, on halvad eestlased? Vahetult enne ja pärast pronksiööd julgesid vähesed Ansipi valitsuse tarkuses kahelda (Juhan Kivirähk, Valdur Mikita, Märt Väljataga, Eiki Berg, Rein Veidemann, nn punaprofessorid, keda kohe hakati sildistama). Mõned pidasid pronksmehe teisaldamist Moskvast manipuleeritud provokatsiooniks.
Juhan Kivirähk on ka märkinud, et Reformierakonna poliittehnoloogid kujundasid pronksiööde järel Keskerakonnale riigireeturliku venemeelse erakonna maine (lk 32). Pronksiöö süüdlaseks tehti Savisaar, kelle ettevõtmine see üldse polnud. Eesti poliitika meenutab koolikiusamist: kiusajatega liitutakse hirmust saada muidu ise kiusatavaks. Aga meediamanipulatsioonidel on kalduvus hakata reaalsusega isetäituma.
1990ndate alguses olid (must-valgeks taandatuna) Eestis venelaste suhtes päevakorral vastandlikud seisukohad: 1) las neil olla Eestis hästi halb, las seal Ida-Virumaal kasvab tööpuudus, kuritegevus, narkomaania ja aids – siis nad lähevad Eestist minema; 2) olgu võimalikult hea kõigil Eesti elanikel, siis on nad iseseisvusele lojaalsed. Viimane oli Rahvarinde platvorm, kuid selleski oli nüansse, näiteks Jaan Kaplinski ja Mati Hint propageerisid tsiviliseeritud, majanduslikult toetatud venelaste remigratsiooni. Rahvarindest välja kasvanud Keskerakonna poliitika venelaste suhtes oli lihtsalt teistsugune kui teistel erakondadel, kes otsustasid kasutada russofoobia kaarti.
Raamat algab inimese tapmisega pronksiööl. See oleks võinud eskaleerida massilise vägivalla. Esimese maailmasõja käivitas kahe inimese tapmine. On õnn, et pronksiööl nii ei läinud. Mainida kassatšeki puudumist tapetu rahakotis kahtlase asjaoluna ei ole niisuguses kontekstis kena: kes meist säilitab pärast ostu kassatšeki? (Riigikogulased ehk.) Kas marodöörluski õigustab tapmist? Kui jah, siis oleks laipu olnud sadu ja kättemaksuahel ei oleks rahunenud tänaseni. Nondel öödel hüüti Tallinna tänavatel „Rossija!” (naljakal kombel on see hüüd nimeloendis moondunud Märten Rossi nimeks!), nagu hiljuti Krimmis ja praegu Ida-Ukrainas. Pronksiööd ei ole meist kuigi kaugel ei ajas ega ruumis, nad pole minevikku jäänud.
Kui Eesti peavoolumeedia tänapäeval pronksiöödest räägib, siis valdavalt selles võtmes, kui vältimatu oli kuju eemaldamine Tõnismäelt ja kui palju kasu see on Eestile toonud. Ei meenutata, et kaitsepolitsei soovitas pronkssõduri temaatikasse igal juhul kaasata vene kogukonna esindajad (lk 25). Eestlaste ja venelaste suhted oleksid tänapäeval palju paremad, kui pronkssõdur oleks sõjaväekalmistule viidud veteranide rongkäigus, sõjaväeorkestri saatel.
Kadri Paas ja Katariina Krjutškova meenutavad Ansipi nõukogudeaegset karjääri – selline minevik kohustab hüppama üle omaenda varju, tagajärgedest küsimata. Hull lugu, kui ühiskond ja ajakirjandus kiidab sellised riskid heaks. Poliittehnoloogidele on kõrgeimaks eesmärgiks häältesaak, see õigustab mis tahes manipulatsioone ühiskondliku arvamusega: „... poliittehnoloogiliselt tuli see oravatel hästi välja. Toetus kerkis, järelikult oli otsus õige,” märgib Mailis Reps (lk 27). Siingi on küsimus, kellel on õigus kõnelda kogu Eesti nimel. Kas sellel, kes saab 51% hääli (selline näitaja on kord olnud haldusreformi pooldajatel)?
Me kõik tuleme oma lapse- ja noorpõlvest. Seetõttu on põhjust kaevuda ka ühiskonnategelaste perekonna- ja kujunemislukku, säilitades respekti eraelu vastu. Andrus Ansipil pole olnud kerge toime tulla oma perekondliku taustaga. Tema mehine võitlus rängast liiklusõnnetusest taastumisel on lugupidamisväärne. Seda tunnustavad ka autorid. Kuid kas ränk õnnetus muudab inimese ideefanaatikuks (lk 159), see on siiski spekulatsioon.
Mees karmis poliitikas
Ansipi tee püüdlikuks noorkommunistiks ei ole tänapäeval kõige sobivam elulugu. Tollesse aega kuulub ka Jüri Kuke vaenamine Tartu ülikoolis, mida raamatus on käsitletud pigem tagasihoidlikult. Ansipi tööd kompartei Tartu rajoonikomitees ja võitlust natsionalistide vastu ei saaks kuidagi esitada iseseisvumise ettevalmistamisena. Parteitöö Ansipile meeldis. Ka seltsimehed kommunistid iseloomustasid teda kui tõelist parteitöötajat. Tema uuendusmeelset arvamusartiklit „Kuhu jääb siis demokraatia?” (Edasi 28. X 1988) tuleb siiski tunnustada. Aga Tartu rajooni ideoloogiasekretäriks kandideerimisel kukkus ta 1989. aastal läbi ja lahkus parteitöölt ning aasta lõpuks astus välja ka komparteist.
Empaatia puudumine vaesemate ja väetimate suhtes (lk 197) läheb hästi kokku ideoloogiliste loosungite abil teostatava poliitikaga. Selline oli aga iseseisvusaegse sisepoliitika olemus Mart Laari esimesest valitsusest alates. Ansip jätkas seda. Esimene põhiseaduslik valitsus valis ühiskonna solidaarsuse asemel kiire kihistumise ja ebavõrdsuse, ühiskonna tülliajamise. Poliitiliseks ideoloogiaks sai „Võitja võtab kõik” ja „Uppuja päästmine on uppuja enda asi”. Ansipi aja massiline väljaränne, jalgadega hääletamine, on selle valiku tagajärg. Vaesusest hullem on põhimõtteline hoolimatus. Helir-Valdor Seeder näitab 16. jaanuari Maalehes („Mida ette võtta, et maakas linna ei trügiks”) otse pildi kujul, et sissetuleku ja laste arvu vahel on pöördvõrdeline korrelatsioon: mida kõrgem palk, seda vähem lapsi naise kohta, mida vaesem vald, seda rohkem lapsi.
Üks Laari esimese valitsuse aja saladusi on rohkem kui 38 000 väljasõidutoimiku kadumine KGB arhiivist. Väljasõidutoimikud koostati iga inimese kohta, kes oli avaldanud soovi turistina või ametialaselt välismaal käia. Neid inimesi ja nende kontakte jälgiti sellest sõltumata, kas KGB lubas inimest välismaale või mitte. Raamatus märgitakse, et kadunud on ka Lennart Meri ja Andres Tarandi (nimi registris puudub) toimikud. Kui ma 1995. aasta jaanuaris käisin arhiivis lugemas enda ja oma perekonnaliikmete toimikuid, imestas arhiivi töötaja: „Ja ongi teie toimik ära viimata!” Need toimikud on päris informatiivsed ka väljasõitmatusetoimikutena. Ükskord tuleb selgust saada, kuidas ja missuguse valikuga nad kuhugi ära viidi. Ja miks on niisugune rüüste jätnud valitsused külmaks.
Ärimees, linnapea, peaminister
Kuhu läheb kompartei ideoloogiasekretär, kui tuleb kapitalism? Ikka kapitalistiks. Nii ka Ansip. Ansipi ärimeheeduloost jooksevad kas otse või kaude läbi Tartu ärinduse-panganduse kõige tuntumad nimed, kes on suurtegijad tänapäevani ja mõni nähtavalt karistatavuse mõttes ülalpool seadust. Autorid kirjutavad selle aja kohta: „Selgub, et 1990. aastate alguses oli Ansip sattunud äriringkonda, kus säravpuhta renomeega ettevõtjad peaaegu puudusid” (lk 139). Ärimeeste ja poliitikute suhted sõlmusid ja tsementeerusid. Käsi peseb kätt ja enamasti läheb kõik libedalt. Sellesse ajajärku kuulub ka Ansipi roll pankrotihaldurina Rein Kaarepere (nimi nimeloendis puudub) juhitud Tartu Kommertspanga likvideerimisel. Tänapäeval võib seda näha Eesti oma panganduse likvideerimise algusena.
Painama jääb üldküsimus: miks on Eesti seadused tehtud nii, et rahajõgede voolusängid on sügaval maa all, miks on võimalik keeruline skeemitamine ning riigi ja äripartnerite petmine? Kuid räägitakse hoopis investoritele meeldivast ärikliimast.
Autorid annavad iseseisvumise järgsele erastamisele sellise hinnangu: „Eesliinil toimetasid õndsas ringkäenduses endised kompartei tööstusjuhid, kes kuulusid valdavalt Koonderakonda”
(lk 153). Jäetakse ütlemata, et sellisele erastamisele andis soodsad raamid Isamaa ja tema liitlaste dirigeeritud seadusandlus. Kujunes välja endiste kommunistide Andrus Ansipi, Neinar Seli, Toomas Savi ja Mart Kadastiku juhitud majanduslik ja võimutsenter, mida pealinnast Eesti Panga presidendi kabinetist toetas Siim Kallas. Sellest sõpruskonnast sai Tartus Reformierakonna mõjuisikute ring, kus raha, poliitika ja meedia olid kaaslasteks algusest peale. Ohjad olid raha käes, mitte maailmavaate käes: „Ansip oli tubli oligarhide pealik” (Nikolai Põdramägi, lk 183). Roman Muguri lühiajaline etteaste Tartu linnapea kohal näitab selgelt, et karjäär lõpeb, kui raha ja partei liit sinus pettub.
Raamatus jookseb Ansipi teekaaslastena sellel perioodil läbi palju nimesid. Kamraadlusele vihjamisel olnuks ilus, kui kirjutajad oleksid arvestanud, et praeguses keelekasutuses tähendab kahe eri soost inimese suhe midagi hoopis piiritletumat kui suhted (nt lk 193). Tartu linnapeana oli Ansip edukas ja ka populaarne. Autoritaarne, vastuvaidlemist mitte salliv ja ennast eksimatuna esitav poliitik kujunes temast sellel ametikohal („läks nagu tank”, lk 173; „Tartu Reform andis talle hüüdnimeks Monarh”, lk 182). Vaidluses Ansip ei tagane. Lühiajalise perspektiivi ületähtsustamine muutus Ansipil (nagu paljudel) normiks, ka valitsuse juhina.
Ansipi aja makroanalüüs jääb lünklikuks. Millal algas massiline väljaränne? Kuidas on loodud infotaust, mis seda rahvuslikku tragöödiat vaatab läbi roosade prillide? Miks riik soodustab raha väljavoolu Eestist (pankadest välisturismini)? Kas suure rahaga seotud avalikuks tulnud kuritarvitused saavad lõpuks vähemalt hinnangu? Kui sõltumatu on Eesti õiguskaitsesüsteem? Edward Lucas muretseb arusaama pärast, et Eesti kaitsepolitsei on poliitiliselt mõjutatud Keskerakonna vastu tegutsema (lk 335: kas Lucas muretseb selle arusaama pärast või selle pärast, et ongi nii?).
Küsimus prokuratuuri ja kaitsepolitsei (lisaksin ka presidendi) erapooletusest jääb üles (nt lk 260–261). Kas maadevahetuse protsess oli poliitiline tellimustöö eesmärgiga hävitada Rahvaliit (lk 259)? Aga on ju hävitatud. Mõneti vastuoluliselt esitatakse raudtee tagasiostmist, nagu olnuks see halb mõte
(lk 245: „Ansip ei tundnud tagasiostmise pärast mingit süüd”), tehing tehtud valijatele meeldimiseks. Kui nii, siis meeldib valijatele, et raudtee on riigi oma, mitte ei kuulu välisfirmale. Võib-olla oleksid süüd tundma pidanud hoopis raudtee müüjad. Strateegilise infrastruktuuri odavmüük välisfirmadele pole Eesti riigile õnne toonud ning raudtee tagasiostmise puhul mängiski juhtrolli hoopis Keskerakonna ideoloogia. Aga tolleaegse majandusministri Edgar Savisaare nime me selles seoses otseselt ei leia.
Muidugi jääb Ansip ajalukku, kui Eesti jääb. Aga Eesti püsimajäämisele on Reformierakonna seltskond mõtelnud vähem kui plutokraatia kehtestamisele. Andrus Herkel ütleb raamatus, et Reformierakonnas valitseb korporatiivne identiteet, grupihuvid käivad üle riigi huvide (lk 289), ettevõtjad toetavad parteisid konkreetsete teenete eest (lk 255). Tegutsetud on põhimõttel „Pärast meid tulgu või veeuputus”. Kevadel kõlas Tallinna ülikoolis ühel konverentsil repliik, mille kokkuvõtte võiks taandada vormeliks „EESTI KAPITALISM – see on LAGERAIE”. Uue iseseisvusaja Eestis on see nii –
otseses ja ka ülekantud tähenduses. Ja pole suurt vahet, kas sellist kapitalismi on edendanud rahvuslikud konservatiivid või endised kommunistid.
Tänavu kevadel ühes viimases sõnavõtus peaministrina riigikogu ees andis Ansip mõista, et temagi edendas iseseisvumist, samas asus ta pisendama Savisaare teeneid Eesti iseseisvumisel. See viitab soovile kirjutada ajalugu jälle kord ümber. Paasi ja Krjutškova raamat töötab ajalooga meelevaldse manipuleerimise vastu.
Eesti vajab arupidamist
Mart Laari ja tema kaasvõitlejate ajalooraamatud esitavad Laari Eesti õnneajale alguse panijana. Laari pühakuks kuulutamise konverentsil „20 aastat Laari esimesest valitsusest” Estonia kontserdisaalis 20. oktoobril 2012 kinnitas Laari valitsuse sotsiaalminister Marju Lauristin korduvalt, et Laari esimene valitsus oli üleüldse kõige parem iseseisvusaja valitsus. Aga millal tekkisid justkui sotsiaalministri haldusalasse kuuluvad prügikastiinimesed ja kodutud? Kuidas ja kellest said tol ajal Eestis miljonärid? Missugused poliitikud on soosivalt suhtunud prostitutsiooni, bordellindusse ja inimkaubandusse?
Laari aega kirjeldav Kalle Muuli raamat „Isamaa tagatuba” (2012) andis seda laadi poliitraamatutele hästi müüva formaadi. Seda formaati järgib ka Paasi ja Krjutškova Ansipi-raamat, nii faktide ja tsitaatide puistamises ja ladusas jutustamisviisis kui ka liigenduses ja kujunduses. Siiski on neil oluline erinevus: Muuli teosed (ka „Vabariigi sünnimärgid”, 2013) on moraalses mõõtmes impotentsed, ta ei mõista oma positiivseid kangelasi hukka ka siis, kui kirjeldatavad teod on selgelt amoraalsed. Teisiti on Paasi ja Krjutškova raamatus: poliitkorruptsioon saab selgelt laitust, mitte mõistmist. Moraali eriti ei loeta, kuid see on olemas.
Seni on Eesti poliitikutest ja tulundustegelastest avaldatud peamiselt ülistavaid tellimustöid. Aga vaja on analüüsivaid raamatuid – Eesti Pangast, VEB Fondist, nomenklatuuri järjepidevusest, ajakirjanduse moraalist, ja muidugi isikutest. Eesti vajab püsimajäämiseks imet. Imet aitaks ette valmistada avalik ja kriitiline, tõele silma vaatav arutelu.
Andrus Ansip - halva iseloomuga tark poiss
Arvamus
TRENDING
