Niguliste kirik oli 6. märtsil taas muusikute päralt. Ettekandele tuli Andrus Kallastu suurteos „Welt gebaut ist“. Esitasid Repoo Ensemble ja Ansambel Resonabilis helilooja enda dirigeerimisel.
Põneva ülesehitusega teos räägib loo Johannese ilmutusest. Taevase Jeruusalemma kirjeldus on edasi antud puhtmuusikaliste vahenditega, ilma seletava sõna abita. Tugev aplaus ettekande lõpus näitas, et sõnum oli kuulajateni jõudnud.

“””””””
Helilooja Andrus Kallastu on sündinud väga õigel ajal. Ta lõpetas Eino Tambergi kompositsiooniklassi 1990. a, ajal, mil olid avatud juba kõik uksed maailma. Andrus läks edasi õppima Sibeliuse Akadeemiasse, kus ta soome professorite käe all dirigeerimist ja laulmist õppis. Samas õppis laulmist ka ta tulevane abikaasa, võrratu sopran Kai Kallastu. Mõnda aega osalesid nad aktiivselt Euroopa muusikaelus, aga lõpuks tulid tagasi kodusesse Pärnusse. Kodulinnas korraldab Andrus nii festivale kui muusikakonverentse.

Pikki aastaid oli ta Arnold Schönbergi Ühingu esimees ja kutsus Pärnusse esinema rahvusvaheliselt tuntud muusikateoreetikuid. Paljud hädaldasid, miks nii põnevad konverentsid Tallinnas ei toimu. Andrusel on tõesti õigus - miks peab kõik Tallinnas toimuma. Pärnus on ideaalsed tingimused süvenemiseks ja loominguliseks suhtlemiseks.

Heliloojana on Andrus läbi teinud mitu stiilimuutust. Ise peab ta murranguliseks 1990. aastat, mil toimusid suured muudatused nii eesti ühiskonnas kui ka ta isiklikus elus. Suur mõju oli õpingutel Sibeliuse Akadeemias. Esimesel loominguperioodil kirjutas Andrus neoklassitsistlikus vaimus muusikat. Praegu huvitab teda muusika ja erinevate kunstiliikide süntees. Praeguseid heliteoseid iseloomustab helilooja mõistetega „seriaalne tekstuur“, „väljatehnika“, „muusikalise heli ning müra piire kompav kõla“ jne. Kõike seda on leida ka ta suurteoses „Welt gebaut ist“.
„Welt gebaut ist“ koosneb 12 fragmendist. Ilmselt on need Johannese ilmutuse 12 väravat, millel on 12 inglit. Ilmutusraamatus võrreldakse neid väravaid 12 pärliga. Muusikaliselt olid need Andrusel niivõrd peenelt lihvitud, et pigem võiks sõna „pärl“ asemel kasutada sõna „briljant“. Briljantselt selged ja läbipaistva faktuuriga. Mängiti nüanssidega - „külmade“ kõlavärvide ja mittemuusikaliste helidega nagu näiteks vee mulksumine. Vapustav oli lauljate Kai Kallastu ja Iris Oja hääletekitamine ning kromaatilise kandle mäekristallilikud „kaskaadid“ Kristi Mühlingu sõrmede all. Kogu aeg juhtus midagi muusikaliselt põnevat ja kui 12. fragmendile järgnes lõppmäng „Ludus finalis“, oli lausa kahju, et juba ongi lõpp käes.

Lõpuaplausi ajal mõtlesin, et vägagi suur osa teose õnnestumisel oli interpreetidel. Ei kujuta seda teost kehvas ettekandes üldse ette. See pole nii öelda „isemängiv lugu“ nagu mõni klassikaline sonaat. See teos nõuab loominguliselt kaasamõtlevaid vaimseid partnereid. Andrus Kallastu ümber ongi meie muusikute koorekiht. Eelpoolnimetatuile lisaks veel Leonora Palu ja Tarmo Johannes flöötidel, Aare Tammesalu tshellol ja Jorma Toots klaveril. Kui millegi kallal norida, siis ehk dirigeerimine. Põnev oleks teada, kuidas seda lugu Olari Elts oleks teinud!

Märkmed: