Kapitalism ei ole kindlasti surnud, kuid üks osa sellest küll. Pangandus on saanud viimastel aastatel triljonitesse eurodesse küündivaid abisummasid keskpankadelt ja valitsustelt. Samuti on saneerimismenetluse sunnitud läbi viima terve hulk riike. Läti, Iirimaa, Portugal, Kreeka – see nimekiri pole täielik.

Kui Läti või Kreeka oleks erafirma, siis nad oleksid pankrotis, nende vara müüdud, töötajad laia ilma peal laiali. Aga nad pole erafirma. Kui nad oleksid seda, siis oleks Läti riik juba ammu naabrite vahel jagatud. Eestil oleks Riia ja Kuramaa, Venemaa oleks võtnud Latgale ja ülejäänu oleks jäänud Leedule.

Riigid pankrotti ei lähe, nad vaid lükkavad võlgade tagasi maksmist edasi. Kreeka võlgade 21-protsendiline vähendamine on juba kokku lepitud ja võib juhtuda, et sel pühapäeval sünnib kokkulepe, mis vähendab võlgu poole võrra. Võlgade vähendamine tähendab ennekõike maksetähtaegade edasi lükkamist ja väiksema intressiga nõustumist.

Pankadel on seda lihtne teha, sest nad ei laena ju enda raha, vaid investorite oma. Pensionifondid on Kreeka võlgade ajatamises ilmselt suurimad kaotajad. Töötukassa raha haldab näiteks Prantsuse pank BNP Paribas, kes on suurim Kreeka laenuandja.

Pankade probleem algas 2008. aastal, kui Lehman Bro­thersi pankroti järel rahaturg külmus. Keegi ei julgenud kellelegi laenu anda, raha oli äkki maailmast otsa saanud. Piltlikult võib sellist olukorda nimetada ka kapitalismi surmaks, sest kapital kui kogu süsteemi alus enam ei liikunud.

Alles valitsuste ja keskpankade sekkumise järel hakkas rahatähtede vereringe taastuma. Nüüd on kätte jõudnud kapitaliturgude hangumise teine vaatus, kus äkki valitsused pole enam rahastajate silmis usaldusväärsed. Ka seda võiks nimetada kapitalismi surmaks, sest kogu süsteem vaagub hinge ja ähvardab kokku variseda.

Kui pangad on maksumaksjate rahasüstide järel läinud riikide omandisse ja vaba konkurents rahaturgudel ei toimi, siis justkui olekski kapitalism surnud, sest kapitalismi eelduseks on eraomand ja konkurents.

Kalk poliitiline arvutus ütleb, et suurpankade elushoidmine on odavam kui nende pankrotti laskmine. Sestap ka rahasüstid, keskpanga võlakirjaostud ja otselaenud ning jätkuv deklareerimine, et valitsused suudavad kriisile kaitsetõkked seada.

Nüüd on küsimus selles, kes kannab kahjud. Kas need on vaid maksumaksjad, kellelt kogutud raha läheb parema arstiabi ja hariduse asemel pankurite kaukasse, või tuleb ka pankuritel endil ja ka pankade omanikel kaotusi kanda.

Märkmed: