Foto: Tiit Blaat, Eesti Ekspress
Sel nädalal maha peetud priiuse põlistamise päev paneb teise pilguga vaatama ka esimest Eesti Vabariiki. Kui lühikest aega see ikkagi kestis!
Sest nagu me nüüd näeme, on 7890 päeva vaid üsna üürike hetk. Alles see oli, kui Vene tankid teletorni poole veeresid ja Toompeal iseseisvust taastati. Ja kõik see, mis tuli hiljem – need rõõmud, valud ja vaevad oleks olnud nagu eile. Oleks lausa absurdne mõelda, et see nüüdsama alguse saanud riik peaks juba otsa saama.
Täna me siis teame, et täpselt sedasama tundsid inimesed ka 1940. aastal. Ka siis võis öelda: alles see oli! Alles me pidasime Vabadussõda ja kuulutasime välja oma riigi. Ning juba ongi läbi?! Läks ruttu küll. Nagu oleks keegi katkestanud ooperi juba avamängu ajal.
Minule on eelmine vabariik ikka tundunud millegi tüseda ja kaalukana, olulise epohhina minevikust, vaata et omaette ajastunagi. Tegelikult oli ta aga paljude tollal elanud inimeste jaoks vaid põgus retk ühest Vene impeeriumist teise. Umbes nagu paadiga teele asudes – esiotsa kallas paistab ja kõik, mis sinna maha jäi, on selgelt näha. Noh, eks see ole loomulik, pole ju veel kuigi kaugele jõutud. Sa surud aerudele, valmis sõudma kasvõi terve igaviku, sest jaksu ning tahtmist on küll ja küll – ning jooksed korraga vastaskaldasse kinni. Kõik. Kobid välja, kehitad hämmeldunult õlgu, vaatad selja taha: jaa, vastaskallas paistab ikka veel, on võimalik eristada isegi sinna maha jäänud inimeste nägusid. Mitte kuigi kaua aega tagasi jätsid sa nendega jumalaga, olid valmis pikaks mereretkeks… Aga näed, see polnudki meri, oli hoopis jõgi. Seal ta voolab, nii sinine, eraldades kahte sombust randa.
Kaldad kaovad. Aga midagi pole parata, tagasiteed ei ole. Paned aerud kahetsedes käest, tõmbad vanad vatid selga ja elad edasi samamoodi nagu varem, eelmises sadamas. Läbi sai see ilus seiklus, jääb vaid mälestus.
Ka praegu on eelmine kallas veel väga paljudel selgelt silme ees. Ja kes – kui siirduda kurja ulme valdkonda ning kujutleda, et täna juhtuks seesama, mis juhtus 1940. aasta juunis, pärast 7890 priiusepäeva – võiksid ju kah proovida jätkata sealt, kus omal ajal pooleli jäi. Kogemused tollasest elust on ju alles, vene keel suus, küllap saaks hakkama. Oleks ka 1940. aastal saadud, kui vallutaja poleks ilmutanud erakordset verejanu ning välistanud juba eos igasuguse koostöö. Tegelikult koosnes ju tollane eliit igas mõttes inimestest, kes olid pärit teiselt kaldalt: Vene keisririigi endised alamad, tsaariarmee ohvitserid, Moskvas ja Peterburis haridust omandanud ja karjääri teinud mehed. 1918. aastal olid nad loonud Eesti Vabariigi, mis osutus neile igas mõttes tulusaks ja pakkus võimalust tõusta kõrgemale, kui nad tsaaririigis eales tõusnud oleks, aga kui nad oma riigi 1940. aastal jälle kaotasid, oli see mingis mõttes nagu kuusepuu välja viimine peale jõule. Pühad said läbi, jätkub argipäev.
Kuid 1940. aastal leidus juba ka teistsuguseid Eesti Vabariigi kodanikke. Neid, kellel polnud mingit vabariigi-eelset minevikku. Nemad olid sündinud ja kasvanud pärast 1918. aastat, nende jaoks polnud Eesti riik tuppa toodud jõulupuu, vaid täiesti igapäevane ja loomulik keskkond. Kui sa pole näinud millegi sündi, tundub sulle kujutlematu ka selle surm. Küll aga olid need inimesed näinud uue okupatsiooni algust – ja nad uskusid, et see roppus võib lõppeda küll…
Ka täna, 2013. aastal on selliseid kodanikke juba päris palju ning sünnib aina juurde. Ma arvan, et iseseisvus on lõplikult põlistunud siis, kui neid on Eestis absoluutne enamus. Kui Eesti rahvas ainult sellistest inimestest koosnebki. Siis saab jõest tõepoolest meri, millel poriseid kaldaid polegi.
