Eesti Päevaleht
Andrus KivirähkVarjatud annetuste skandaal meenutab mõnes mõttes Andrus Veerpalu dopingujuhtumit.
Nii siis kui ka praegu asusid asjaosalised jalamaid hoogsalt valetama ning juhtunut eitama. Vahe on vaid selles, et ehkki kõik inimesed teadsid, et tippspordis kasutatakse dopingut, ei soovinud paljud uskuda, et selle patuga on kokku puutunud ka „meie Andrus”, vaikne kangelane Otepää lumistelt nõlvadelt. Tuhanded fännid skandeerisid, et nemad usuvad Andrust ja andsid olümpiavõitja toetuseks allkirju.
Ka see, et erakonnad võtavad vastu jumal teab kust kassi saba alt pärit raha, pole mingi uudis. Selles mõttes ei üllatanud Silver Meikari avaldus mitte kedagi. Aga erinevalt Veerpalust ei usu oma süüd eitavat Kristen Michalit mitte keegi, välja arvatud muidugi Andrus Ansip, aga eks temagi teeb seda vaid taktikalistel kaalutlustel.
Hammasrataste vahele sattunud Veerpalust oli paljudel siiralt kahju, ebameeldivasse olukorda sattunud poliitikuid ei haletse inimesed sugugi. Pigem muiatakse kahjurõõmsalt, nähes, kuidas mõni „on hädas, nagu mustlane mädas”. Allkirjade kogumist internetis justiitsminister Michali toetuseks pole ette näha.
Või äkki peaks pressikonverentsil nutma?
Huvitav on vaadata, kui sirgelt, vähimagi jõnksuta, jookseb eraldusjoon endiste ning praeguste poliitikute vahel. Esimesed möönavad otsekoheselt, et oli jah nii, mis siin salata. Teised suruvad hambad tangi ja raiuvad kui rauda – ei ole, ei tea, pole kuulnudki!
Mingis mõttes on ilus vaadata seda harvaesinevat üksmeelt eesti poliitikamaastikul. Pärast laulvat revolutsiooni on eesti poliitikud taas ühise asja eest väljas – iga hinna eest tuleb kinni traageldada ootamatult poliitikateatri sameteesriidesse rebenenud avaus, millest paljastub midagi õige räpast ja inetut.
Võib ette kujutada nii mõnegi inimese viha Silver Meikari vastu. Tõepoolest, milleks oli tal vaja toimivat süsteemi torkida? Kui solgipangele kaan kenasti peale jätta, ei häiri ju miski vaadet.
Kui Meikar ei kuuluks mitte Reformierakonda, vaid mõnda hoopis karmimasse rühmitusse, lebaks ta praegu juba ilmselt kuskil karjääris. Röövlid ei andestaks ilma peal mehele, kes situb sinna, kust süüakse. Tore on näha, et Eesti on siiski demokraatlik maa. Meikar jõudis elusa ja tervena prokuratuuri ega sattunudki autoavariisse. Super!
Paha on aga see, et puhkenud skandaal kipub hävitama praktiliselt kõikide eesti poliitikute tõsiseltvõetavust. Elamislubade skandaali lõpetamine oli hoopis lihtsam, paar patustanut heideti erakonnast välja ning rahu majas. Niimoodi amputeeritakse gangreeni all kannatav jäse – on valus ja ebameeldiv, aga vähemalt hing jääb sisse.
Praegune juhtum meenutab pigem pidalitõbe, mis on vallutanud kogu organismi. Hetkel on nii, et iga poliitik, kes varjatud rahastamist eitab, satub automaatselt kahtlusaluste sekka. Isegi vabad ja isamaalised „kampsunid” pole erandiks. Tarvitses vaid Jüri Mõisal rääkida, kuidas asjad Isamaaliidus omal ajal käisid, kui kõik tollased ametimehed väitsid – ei olnud nii! Ja ma ei saa midagi parata, et ma ei usu ka neid, nii nagu ma ei usu Kristen Michalit ning näen totaalses eitamises vaid ringkaitset.
Kusjuures, mida kauem eitamine ja vassimine kestab, seda kahtlasem kõik tundub. Ega siis rahvas neid varjatud annetusi nii väga pahaks poleks pannudki. Valetamine on hoopis hullem patt. Tekib küsimus – miks ei või inimesed üles tunnistada, et juhtus jah, seadused olid kehvad ja teisiti polnud rahastamine võimalik? Kas vastu võetud raha päritolu on niivõrd räpane, et selle ilmsikstulek põhjustaks veel palju suurema skandaali?
