Foto: Tiit Blaat, Eesti Ekspress
http://www.epl.ee/news/arvamus...
Aga mina, just vastuoksa, tahan vastanduda! Kuigi kõik see, milles jääkeldris kokku lepiti, on ju väga tore ja demokraatia arendamisega tuleb tegeleda alati ning pidevalt. Täpselt samuti, nagu igas kodus tuleb regulaarselt imeda tolmu. Aga teine lugu on see, kui keegi on istutanud keset tuba rasvase junni. Siis tuleks ikka nagu natuke vastanduma hakata, teha kurja häält ja nõuda, et junni peremees oma meistriteose ise ära koristaks ning põranda reostamise pärast vabandust paluks.
Muidugi on iseasi, kui koristaja on lihtsalt ori. Siis pole tal mingit õigust oma isandalt lõhnava kringli asjus aru pärida. Siis peab ta pidama suu ja pühkima vaguralt kühvlile kogu selle sodi, mida kõrgestisündinud isik on suvatsenud põrandale poetada. Teenri asi pole tõesti härrale vastanduda, see oleks ju mäss ja mässajale antakse mõisa tallis vitsu.
Aga vast pole olukord Eestis siiski veel nii hull, nii et mina julgen taas kord vana ja tüütu kärbsena sumiseda, et Kristen Michal istub ikka oma tooli peal, Ansip samuti, ja kõik need isikud, kes käisid prokuratuuris lolli juttu ajamas, võivad siiamaani südamerahus vilet lasta nagu täitsamehed kunagi. Jääkeldris alguse saanud protsess on õilis ja ilus, aga see on sama, kui 1988. aastal oleks hakatud rajama iseseisvat Eesti riiki, jättes samal ajal Karl Vaino ametisse, sest „milleks ikka ühiskonda lõhestada”. Oleme ikka ühtsed, oleme tsiviliseeritud! Minusugune mats paraku säärase tsiviliseerituse astmeni ei küündi. Mats on jonnakas, just nagu Tõnisson, kes läks ja laskis sakste parve põhja. Mats oli ka Vargamäe Andres, kes ajas taga tõde ja õigust. Ning kui ta seda ei leia, siis ta kibestub, lööb käega ja paneb ukse väljastpoolt kinni.
Ausalt öeldes, ma tunnen ka, et ega varsti enam ei viitsi. On need reformierakondlased mul siis tee peale ees? Ei ole. Võiks nad vabalt pikalt saata ja tegeleda ainult oma asjadega. Aga nagu mingi loll vastutustunne segab, millegipärast tundub (veel!), et Eesti asi on ka minu asi. Et see siin on minu riik. Aga võib-olla ei ole. Ja siis pole tõesti mõtet vastanduda, õõtsume ükskõikselt teineteise kõrval nagu reisijad metroos. Inimesed, kellest igaühel on oma siht, kes on sattunud vaid juhuse tahtel ühte vagunisse ja kellele ei lähe põrmugi korda, kui tema kõrval seisja järsku kokku kukub või paljaks varastatakse. Mis see minu asi on, tõstan lihtsalt krae üles, vaatan mujale ja lähen oma teed.
Sest eks see ole mingis mõttes tõesti klaaspärlimäng – naaksuda poliitikute kallal mingitel udustel eetikateemadel, samal ajal kui leidub palju teisi, mingis mõttes hoopis põletavamaid muresid. Näiteks on Eestis olemas paiku, kuhu riik enam üldse ei ulatu, vähemalt mitte seadusesilma mõttes. Lihulas võib praegu ju tappa ja röövida, ilma et koergi köhiks. Seal pole politseid. Huvitav, kas see on juhuslik lünk või hakkab Eesti rahvaarvu vähesus end viimaks tunda andma ja pikapeale tekib sääraseid valgeid laike aina juurde? Inimesi lihtsalt ei jätku ja maa metsistub. Tekib Metsik Lääs, kus kõnnumaade viimased asunikud peavad ise hakkama saama. Heal juhul ratsutab sealt läbi mõni Clint Eastwoodiga sarnanev üllas korralooja. Halvemal juhul kehtestab omad seadused mustavuntsiline röövlipealik.
Mina ei saa aru, miks Anna-Maria Galojan ennast Londonis peab varjama. Tulgu Lihulasse, ka sealt ei saa teda mitte keegi kätte!
