Tarmo Vahter
11. september 2008 00:01 Ekspress andis mullu ülevaate peaminister Andrus Ansipi komparteilisest minevikust. Täna poleks see enam võimalik, sest arhiiviseadus keelab uurijatel isikuandmetega tutvumise.
Aasta tagasi astusin sisse Tõnismäel asuva parteiarhiivi uksest ja soovisin tutvuda peaminister Andrus Ansipi kompartei toimikuga.
Uurimissaali töötaja tõi mulle soovitud kausta. See oli õhuke, paarkümmend lehekülge. Kommunistid pidasid omade üle täpset arvestust. Sain toimikust teada tulevase peaministri karjääri aastate kaupa.
Tänu sellele oli mul lihtne eri arhiivifondidest Ansipi jälgi ajada. Selle käigus komistasin faktile, mida avalikkus ei teadnud.
1988 kandideeris Ansip EKP Tartu rajoonikomitee II sekretäriks, kuid kukkus valimistel läbi. Teised kommunistid süüdistasid teda liiga vanameelses poliitikas. Tartu täitevkomitee esimees Robert Närska nimetas Ansipit koguni "poliitiliseks prostituudiks".
18. oktoobri Ekspressi artikkel "Peaministri suur saladus" vallandas Ansipi punamineviku üle ajakirjanduses kuu aega kestnud vaidluse.
Arhiivi direktor: Ansipi toimiku näitamine oli viga
Riigiarhiivi direktor Marge Tiidus sai väga pahaseks. Aasta hiljem, möödunud nädalal toimunud kohtumisel kinnitas Tiidus mulle, et tema arvates ei ole arhiivil "õigust anda välja selliseid toimikuid".
Ansipi toimikuga tutvuda lubanud uurimissaali töötaja pidi oma osakonnajuhatajale aru andma. Küsimus polnud ainult peaministris. Ma olin näinud ka Merko omaniku, miljardär Toomas Annuse ja poliitik Villu Reiljani kompartei pabereid.
Riigiarhiivi ülemused said sellest teada, kui nad vaatasid laenutuste andmebaasist spetsiaalselt järele, kelle materjale olin lugenud.
Kas ma avaldasin Ekspressis Ansipi kohta delikaatseid isikuandmeid, mis oleks kuritegu?
Ei, ma kirjeldasin lihtsalt peaministri tegevust kommunistlikus parteis. Ma ei maininud kusagil Ansipi rassi, tervist, seksuaalelu jms.
Delikaatseid isikuandmeid parteitoimikus ei olnud. Ja kui oleks olnud, poleks ma neid avaldanud.
Kas uurimissaali töötaja rikkus parteitoimikute välja andmisega seadust? Minu arvates mitte. Tollal kehtinud arhiiviseadus nägi ette üksnes delikaatseid isikuandmeid sisaldavate materjalide kasutamise piiramist.
Peaminister Ansipi kohta võib olla riigiarhiivis kaks sellist säilikut. Tartu sõjakomissariaadi fondis asub tema Nõukogude armee poliitohvitseri toimik. Veel on KGB poolt Ansipi pere välisreiside kohta peetud väljasõidutoimik. Neid materjale ma ei näinud.
Mõne aja pärast viidi mulle Ansipi, Annuse ja Reiljani toimikud andnud arhivaar üle Madara tänava arhiivi. Seal ei hoita kompartei pabereid, vaid hulga "ohutumaid" eestiaegseid dokumente.
Arhiivi direktor Tiidus põhjendab üleviimist "sisemise tööjõudluse parandamisega". Sel polevat midagi pistmist Ansipi juhtumiga.
Kas Alfons Rebase pabereid tohib lugeda?
Pärast peaministri mineviku kohta ilmunud artiklit oli parteiarhiivi lugemissaali liberaalsel laenutuspoliitikal kriips peal. Enam ei saanud tutvuda ei elavate ega vähem kui 30 aasta eest surnud inimeste paberitega.
Näiteks soovisin ma lugeda KGB poolt Rüütliristi kavaleri Alfons Rebase kohta kogutud materjale. Tšekistid üritasid leida tõendeid tema osaluse kohta sõjakuritegudes.
Uurimissaali töötajad muutusid minu soovi peale murelikuks. Nad ei teadnud, mis aastal Rebane suri. Mina ka ei teadnud. Otsisime seda koos teatmeteostest ja internetist.
Rebane suri 1976. Kui SS-Standartenführer oleks veel paar aastat elanud, siis oleksid ka tema paberid täna avalikkusele keelatud.
Tänavu jõustunud arhiiviseaduse muudatused seavad ajaloouurimisele selged piirid. Nüüd ei tohi arhiivid anda välja mitte ainult delikaatseid, vaid mis tahes isikuandmeid ilma inimese enda või tema pärijate kirjaliku loata. Erandiks on riigi poolt avalikke ülesandeid täites loodud dokumendid, kus puuduvad delikaatsed isikuandmed. Nendega võib vabalt tutvuda.
Olen üritanud kätte saada Nõukogude Liidu kangelase Arnold Meri kompartei toimikuid. Riigiarhiivi eitava vastuse peale võtsin ühendust tema advokaadi Sven Sillariga.
Sillar vastas, et klient nõusolekut ei anna, küll aga võin ma Meriga intervjuu teha.
Prokuratuur on pidanud vajalikuks anda 89aastane Meri küüditajana kohtu alla. Arhiivis pole samal ajal võimalik uurida tema kommunistlikku tegevust.
Kus on siin loogika?
Juunikommunisti käskudele ilmus piirang
Riigiarhiivi lugemissaalides seisavad riiulitel sajad kaustad fondide nimistutega. Neist mitme vasakusse ülanurka on ilmunud ümmargused punased kleepsud.
Punane värv hoiatab, et selles nimistus on juurdepääsupiiranguga säilikuid. Esimesed keelud koostati mõne aasta eest näiteks nõukogudeaegsete õnnetusjuhtumite materjalidele. Kuna terviseandmed on delikaatsed, tuleb neid kaitsta.
Sel aastal on salastamine võtnud hoopis suurema ulatuse ja muutunud sisuliselt vägagi küsitavaks. Esimese kuue kuuga seadis riigiarhiiv piiranguid rohkem kui 20 fondile.
Võtame Eesti NSV kergetööstuse ministeeriumi, mille dokumendid on olnud arhiivis aastaid vabalt kasutatavad. Tänavu mais lisati rohkem kui 1300 säilikule juurdepääsupiirang "delikaatsete ja eraeluliste isikuandmete kaitseks".
Esiteks on piirang vildakas, sest "eraeluliste isikuandmete" mõiste kadus isikuandmete kaitse seadusest käesoleva aasta algul. Teiseks viitab piirang üldsõnaliselt avaliku teabe seaduse paragrahvile 35, aga ei nimeta piirangu konkreetset alust.
Näiteks on saanud juurdepääsupiirangu rahvakomissar Arnold Veimeri sõjaeelsed käskkirjad tööle võtmise ja vabastamise kohta. Nende hulgas on paber detsembrist 1940, millega ta laseb lahti Eesti Põlevkivitööstuse juhatuse. Esimene ohver on kuulus insener ja tööstur Märt Raud, kes sureb küüditatuna Venemaal.
Raua vallandamine on oluline samm Eesti majanduse sovetiseerimisel. Riigiarhiiv on seadnud seda asitõendit sisaldavale kaustale juurdepääsupiirangu kuni aastani 2015. Mis on selle mõte?
Päts ja Laidoner ohtlikus nimekirjas
Piiranguid kirjutavad riigiarhiivi kogude osakonna töötajad. Nad teevad seda muu töö käigus. Läbi vaadatavate fondide valik on üsna juhuslik, sõltudes erinevatest põhjustest. Esialgne kava nägi ette kõigi fondide läbivaatamist 2009. aasta lõpuks. Seoses riigieelarve kokkuhoiuga kipub see edasi lükkuma.
Kogude osakonna juhataja Tiiu Kravtsev ütleb ausalt, et arhiivil käiks üle jõu kõiki toimikuid läbi lapata. Nii seatakse juurdepääsupiiranguid kümneid, sadu ja isegi tuhandeid toimikuid hõlmavatele sarjadele korraga.
Nii satuvadki musta nimekirja teiste hulgas toimikud, mille puhul see on terve mõistusega vastuolus. Nagu Franz Krulli masinatehase 1940. aasta palgalehed.
Või Ernst Jaaksoni juhitud New Yorgi Eesti peakonsulaadi fond. Selle juurdepääsupiirangutega säilikute nimekiri täidaks Ekspressis mitu lehekülge. Nende hulgas on Jüri Lina intervjuud ja Tiit Madissoni artiklid. Konstantin Pätsi teemalised ajaleheväljalõiked ning kindral Johan Laidoneri aumärkide loetelu.
Siiski on igal soovijal võimalik nõuda nendega tutvumist. Lubamine on riigiarhiivi kasutusosakonna juhataja otsustada. Tema või volitatud ametnik vaatab säilikud isiklikult üle ja otsustab, milliseid dokumente saab uurijale näidata. Arhiiv nimetab sellist otsustamist kaalutlemiseks.
"See on puhas riskide maandamine," kinnitab Hanno Vares. Rahvusarhiivi arendusbüroo nõunikuna on ta piirangute üks väljatöötajatest.
"Meile on ette heidetud, et me teeme erinevaid otsuseid," räägib Vares. "Ühes kohas isikutoimikuid kätte ei saa, teises kohas saab. Oli parem otsustajate ringi koomale tõmmata."
Kui riigiarhivaar Priit Pirsko kuulis Ekspressilt Pätsi ajalehelõigetele seatud juurdepääsupiirangust, lubas ta asja kontrollida.
Järgmisel päeval vastas Pirsko: "Möönan, et uurijale oleks pilt palju selgem, kui juurdepääsupiirang oleks tähistatud iga konkreetse säiliku tasandil. Ligi 80 riiulikilomeetri arhiiviainese puhul pole see lihtsalt võimalik. Tegemist on mõistliku lahendusega tingimusis, kus riigieelarve pole kummist."
Ma saan arhiivitöötajatest inimlikult aru. Seadus käsib isikuandmeid kaitsta. Kes julgeks otsustada, et riigi poolt avalike ülesannete täitmisel loodud pabereid võib uurijale näidata?
Hirm pahanduste ees on nii suur, et Eesti iseseisvuse 90. aastal oleme jõudnud ajaloouurimise otsese piiramiseni.
"Meie täidame seadust!"
Intervjuu riigiarhiivi direktori Marge Tiidusega.
Miks seab riigiarhiiv juurdepääsupiiranguid 1940. aasta rahvakomissaride personalikäskkirjadele?
Piiranguid seatakse sarjade kaupa. Ju siis inimestel on kogemusi, et seal võib olla kahtlasi dokumente. Näiteks selgub, et inimene on psühhiaatriahaiglas arvel.
Miks seab riigiarhiiv piiranguid ilma konkreetsete toimikutega tutvumata?
Meil on sada inimest koos koristajatega. Kõigi arhivaalide läbivaatamiseks läheks aastakümneid.
Selliste juurdepääsupiirangutega loob riigiarhiiv ju eeltsensuuri.
Juurdepääsupiirang on märge eelkõige arhiivi oma inimestele, et nende toimikutega tuleb olla ettevaatlik.
Mis mõte on seada juurdepääsupiiranguid ajaleheväljalõigetele Konstantin Pätsi kohta?
Ma ütlen teile veel kord, me ei ole suutelised säilikuid läbi vaatama. Ma ei saa vastata.
Mõned juristid peavad selliseid piiranguid ebaseaduslikeks.
Siis palun pöörduge andmekaitsesse, et me oleme eksinud. Meie täidame seadust!
Arhiivi direktor keelab, õigusteadlane lubab
Kas teadlane võib tutvuda Arnold Meri või Kristjan Palusalu isikutoimikuga?
Riigiarhiivi direktor Marge Tiidus:
Kui uuritakse ainult Meri isikut, siis on vajalik tema nõusolek. Palusalu puhul on vaja pärijate luba. Kui tegemist on üldisema uurimusega, siis vaatame asja laiemalt.
Õigusteadlane Ülle Madise:
Arhiiviseaduse järgi ei ole neid nõusolekuid vaja, kui dokumente tahetakse uurida teadustöö tarbeks.
Inimese nõusolekuta võib arhiivis dokumentidega tutvuda ka siis, kui dokumendid on tekkinud avalike ehk võimuülesannete täitmisel. Seda eeldusel, et info andmine ei kahjusta oluliselt inimese eraelu puutumatust.
Kui tegemist on Konstantin Pätsi, Kristjan Palusalu või Arnold Meriga, siis on päris raske ette kujutada teavet, millele juurdepääsu võimaldamine võiks eraelu puutumatust oluliselt kahjustada.
Alati on inimesel õigus nõuda tsiviilkohtus kahju tekitamise lõpetamist ja kahju hüvitamist. Nii on see 16 aastat ehk põhiseaduse jõustumisest saadik.
