Ants sündis Tartus arsti dr. Rudolf Elkeni ja Marta Alice (nee Kapsta) pojana 25. märtsil 1917. Kahjuks ta isa suri aastal 1919, enne kui poeg sai kaheaastaseks.
Hariduse sai Ants Hugo Treffneri gümnaasiumis, mille lõpetas kevadel 1935 cum laude ja jätkas õpinguid Tartu ülikooli tehnikateaduskonnas. Pärast aastat Tartu ülikoolis läks vabatahtlikuna Tondi Sõjakooli ning sai kõrgenduse suurtükiväereservohvitseriks kevadel 1938.
Järgmised aastad 1938 – 1940 oli Ants üliõpilane Helsinki Tehnikaülikooli arhitektuuriosakonnas. Need lõppesid Soome- Vene talvesõjaga 1939 – 1940.
Tagasi Eestisse tulles töötas ta Tartu linnaarhitekti Arno Malteuse büroos kuni sõja puhkemiseni. Sõjatules hävines ka nende kodu. Ants osales 1941. a suvel vabatahtlikuna Karl Talpaku kompaniis ning võttis osa Nõukogude vägede väljalöömisest Tallinnast.
Sõprade abiga õnnestus tal minna Müncheni Tehnikaülikooli, kus lõpetas õpingud diplomeeritud arhitektina a. 1944.
Ants sai tööd Baieri finantsministeeriumis arhitektina, kuni tuli võimalus 1948. a siirduda Rootsi. Ta töötas seal Kurt Laudoni büroos arhitektina.
Rootsis abiellus Ants Rita Holmbergiga.
Pärast aastat Rootsis sai Ants kutse tulla Kanadasse Toronto ülikooli arhitektuuriosakonna õpetajaks. Oli sellel kohal 33 aastat, kuni läks puhkepalgale 1982. a emeriitprofessorina. Samaaegselt õpetamisega praktiseeris Ants arhitektina. Ants on kavandanud mitmesuguseid hooneid, osalenud projektivõistlustel ning saanud mitmeid tunnustusi, kaasa arvatud hinnatud Massey hõbemedali.
Puhkepalgale minnes loobus Ants arhitektuurist ning temast sai tudeng Ontario kunstikolledžis (OCA), mille lõpetas 1992 diplomiga keraamika alal.
Antsul oli mitmeid huvialasid, ta mängis viiulit alates 7. ja tennist alates 12. eluaastast ja ca 20 aastat purjetas Ontario järvel.
Akadeemiliselt kuulus Ants alates a. 1935 korp! Vironiasse.
Ants lahkus siit ilmast 94 aastasena. Paljud on selles vanuses jäänud erakuks ja unustatud. Aga seda ei saa öelda Antsu kohta. Ta on olnud alati eeskujuks meie noorematele järglastele, eriti oma energilise ja entusiastliku osavõtuga Korp! Vironia Toronto konvendi elust, isegi siis veel, kui ta nägemine ja kuulmine olid viletsad.
Teda jäid leinama elukaaslane Joyce, poeg Peter perega, tütar Tiina perega, sugulased, sõbrad ja korporatsioon Vironia pere.