Kunstiajaloos on arhitektid ennegi tegelnud mitmesuguste loovkunsti aladega. Sellel sajandil oli tuntumatest maailmakuulus arhitekt Le Cobusier (1887-1965), kes Prantsusmaal maalikunstnikuna kasutas oma pärisnime Charles-Edouard Jeanneret ja oli 1920-ndatel aastatel üks Purismi maaligrupi asutajatest, mis mõjutas mitut Eesti Kunstnike Rühma liiget. Meenub ka kolm praegust eesti arhitekti, kes kujutavkunstnikena on saavutanud rahvusvahelist tunnustust: Leonhard Lapin, Jüri Okas ja Ants Elkeni sugulane Jaan Elken. Viimane ongi momendil Eesti Kunstnike Liidu esimees ja pühendunud täielikult maalikunstile, kuigi lõpetas arhitektina Tallinnas Kunstiinstituudi. Toronto Ülikooli arhitektuuriala üliõpilastel toimuvad kunstikursused sügiseti Dorseti kaunis looduses, kus oli ka tehtud paar näitusel eksponeeritud Toomas Tamme ülikooliaegset maastikku. Nii võime tõdeda, et kunstil on arhitektuuriõpingutes oluline osa, mis mitmel on jäänud eluaegseks harrastuseks.
Pärast ülikoolist erruminekut hakkas Ants Elken tõsiselt tegelema keraamikaga. Ta lõpetas Ontario College of Art'i keraamikaosakonna ja on loonud funktsionaalseid ning praktilisi tarbeesemeid ja puhtdekoratiivseid skulpturaalseid objekte, milledest näitusel oli esitatud valik kahel laual. Elkeni keraamikat iseloomustab täpne viimistlus, puhas funktsionaalne vorm ja oskuslik värvikäsitlus. Keraamikuna valiti ta 1994. a. Kanada Kuningliku Kunstiakadeemia liikmeks.
Lisaks keraamikale eksponeeris Ants Elken 11 naisakti ja oma autoportree. Nendest olid maalitehniliselt ja kompositsiooniliselt tugevamad suureformaadiline lamav roosa naisakt kollasel tagapõhjal ja ekspressionistlik autoportree, milles domineeris autori rõõmus ja optimistlik energia, nagu me teda tunneme.
Pärast näitusega tutvumist siirduti kristallsaali, kus oli laud Ants Elkeni müügilolevate keraamiliste töödega ja teisal lauad kaetud kenasti valmistatud toitudega. Sissejuhatava ingliskeelse kõne pidas arhitekt Elmar Tampõld, tutvustades arhitekte/kunstnikke. Ta võrdles nende tegevust igapäevase abieluga, mida sümboliseeris arhitekti elukutse ja kunstitegevust võrdles ta armukesega – sellega tegeldakse tulutoova töö kõrvalt. Sellele võiks oma poolt lisada, et kunst on väga nõudlik „armuke”, mis nõuab ikka rohkem ja rohkem tähelepanu, kui soovitakse saavutada suuremat professionaalsust.
Vironia nimel võttis humoorikalt sõna Jaan Meri, kirjeldades esinejaid kui kangelasi, kes kartmatult ja julgelt esitavad oma töid ning lisas, et kui elu on lühike, siis kunst on püsiv ja igavene.
Toomas Tamm tänas aitajaid, eriti Aarne Vahtrat, kes koos abilistega organiseeris näituse ülespaneku, oli õhtu korraldajaks ja valvas, et kõik sündmused laabuksid, nagu ette määratud. Väikeses saalis andis Ants Elken hiljem selgitusi oma keraamika tehnilise külje kohta.
Kokkuvõttes oli terve 6-tunnine sündmus õnnestunud, näitus oli heal tasemel, toidud maitsvad ja sõnavõtud huvitavad.