Ants Erm - Hommikust, kirjutasin tänase päeva kohta ka ühe loo, aga paraku tehti teistsugune valik. Panen siis siia.
Seoses Eesti Rahvusliku sõltumatuse Partei 30. sünnipäevaga esitati mulle küsimus: "Mis olnuks teistmoodi, kui näiteks ERSP-d ei oleks tekkinud?" Oleksitele on alati raske vastata, eriti kui on tgemist ajalooga, mida teatavasti kujundavad inimesed. Püüan siiski!.
20. augusti hommikul lippu heisates olin veidi mõttes. 20. august 1991 on päev, millal tehti väga oluline otsus, aga levinud väitega, et kasutati ära "ajalooline võimalus" Eesti Vabariigi taastamiseks on raske nõustuda. Pigem oleks see päev võinud osutuda viimaseks võimaluseks seda teha - juhul, kui putshistid oleksid võitnud. Võimalus otsuse tegemiseks oli olemas vähemalt alates Eesti Kongressi valimisest 24. veebruaril 1990. Aga on veel ka teine põhjus sini-must-valge heiskamiseks 20. augustil - just selle päeval, täna 30. aastat tagasi asutati Pilistveres Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei.
Mis oli?
Mingis mõttes jäi eestlaste enamus läbi sügava okupatsiooniaja rahvuslasteks, rahvusluse likvideerimine oli ka kommunistlikule diktatuurile "mission impossible", kui nad just ei võtnuks ette kogu rahvuse füüsilist hävitamist, õnneks enam ei võtnud. Ainult et, ... selle rahvusluse reaalne võitlusvõime oli üldjuhul nullilähedane, kuni selleni välja, et nõukogude võimu maruvihkajad rääkisid, et ei julge hääletamata jätta, sest kõik sedelid on märgistatud.
Aga olid ka teised inimesed, olid Kalju Mätik, Mati Kiirend, Sergei Soldatov, Artem Juskevits kes kirjutasid ja levitasid Helsinki Apelli. Olid Jüri Kukk, Mart Niklus ja Enn Tarto. Oli 40 kirja algataja Sirje Kiin (siis küll Ruutsoo) ja veel 39 allakirjutanut. Olid julged ja printsipiaalsed rahvuslased, kes olid Eesti Vabariigi nimel oma vabaduse ja isegi eluga riskima. Tänu nendele säilis idee oma riigi võimalikkusest.
Vastukaaluks pandi alus Rahvarindele perestroika toetuseks (13. aprill 1988), kuid lumepall oli veeram saanud, rahvas oli hirmust üle saanud ja peale Eesti kodanike registreerimise alagatamist (24. veebruar 1989) ERSP, Eesti Muinsuskaitse Seltsi ja Eesti Kristliku Liidu poolt (Tunne Kelam, Mart Laar, Trivimi Velliste, Illar Hallaste, Harald Tillemann jt.) väljus ka Rahvarinne pöördumatult kompartei kontrolli alt.
Võtan vastuse kokku - just ERSP algatajad ja asutajad olid need, kes oskasid tabada ajaloolise hetke rahva vabastamiseks kommunistlikust ängist, õigemini, nad olid seda üritanud pidevalt ja langenud repressioonide ohvriks, aga nad tegid seda jälle ja jäelle, kuni 1987 osutus õigeks - nende püüdlus kandis vilja ja Põhiseaduse vastuvõtmisega rahvahääletusel 28. juunil 1992 võis Eesti Vabariigi lugeda de jure taastatuks.
Ah jaa, mis olnuks, kui...ERSP-d ei oleks olnud, ehk kui ei oleks olnud neid inimesi, kes lõid ERSP? Ilmselt elaksime me nö. iseseisvas riigis ka siis, aga suure tõenäosusega oleks see Eesti Vabariik ametlikult kakskeelne, ei oleks NATO ega Euroopa Liidu liige ja tema iseseisvus sõltuks Moskva armust.
Ants Erm,
ERSP liige 1991-1993,
Põhiseaduse Assamblee liige,
Eesti Vabaerakonna põhiseaduse toimkonna esimees