foto: Peeter Langovits
Ants Laaneots, erukindral
Artikkel originaalis: http://arvamus.postimees.ee/13...
Erukindral Ants Laaneots kirjutab, et II maailmasõda oli eelmise sajandi traagilisim sündmus, mille põhjuste ja tagajärgede uurimine on olnud mahukas, kuid poliitiline konjunktuur on sellele alati oma jälje jätnud.
Teise maailmasõja kohta on maailmale esitatud kaks nägemust. Üks on demokraatliku maailma oma, enam-vähem realistlik, dokumentaalsele alusele tuginev, mis paneb süü sõja vallapäästmises kahele Euroopa totalitaarriigile, hitlerlikule Saksamaale ja stalinlikule Nõukogude Liidule, sest mõlemal olid ambitsioonid saada maailma- või vähemalt Euroopa valitsejaks.
Teine on stalinistlik ja tänapäevalgi Venemaal populaarne ajalootõlgendus, kus NSV Liit oli ohver ja Saksamaa agressor. Moskva on lääneriike, eriti Baltimaid järjekindlalt süüdistanud ajaloo võltsimises. Viimasel aastakümnel on see muutunud juba hüsteeriliseks. Õnneks pääses 1990ndate esimesel poolel grupp vene ajaloolasi lühikeseks ajaks avatud arhiivimaterjalide juurde, kust saame teada tõe.
20. mail 2009 kirjutas Vene president Dmitri Medvedev alla ukaasile «Vene Föderatsiooni presidendi komisjonist vastutegevuseks katsetele falsifitseerida Venemaa ajalugu tema huvisid kahjustavalt». Komisjoni ülesandeks oli «… suundade väljatöötamine tõe ja reaalsete ajalooliste faktide edastamiseks avalikkusele ning vastutegevus nende faktide politiseeritud interpreteerimisele».
See päästis valla uue propagandakampaania II maailmasõja ajaloo stalinistliku käsitluse toetuseks. Selle peamised teesid on järgmised:
1. Rahuarmastav NSV Liit pole kunagi plaaninud sotsialistliku revolutsiooni «eksporti» Euroopasse Punaarmee, hiljem Nõukogude armee tääkide toel. Jõu kasutamine naaberriikide vastu ja nende okupeerimine tulenes vajadusest kindlustada julgeolekut.
2. Stalin polnud sõja üks arhitekt, vaid püüdis seda ära hoida.
3. Stalini ja Hitleri Poola sõjakäik ei olnud NSV Liidu poolelt sõda, vaid «Punaarmee vabastusretk Poola ikke all kannatavate Lääne-Ukraina ja Lääne-Valgevene elanike taasühendamiseks suure ja sõbraliku nõukogude rahvaste perega».
4. kallaletung Soomele novembris 1939 oli «lokaalne relvastatud konflikt NSV Liidu ja Soome vahel», mis ei olnud II maailmasõja osa.
5. Nõukogude Liit ei okupeerinud Eestit, Lätit ja Leedut, vaid need soovisid ise astuda NSV Liitu.
6. NSV Liit ei osalenud II maailmasõjas, vaid võitles Suures Isamaasõjas teda ootamatult rünnanud hitlerliku Saksamaa vastu.
7. Stalin ja Punaarmee kindralstaap ei kavandanud 1941. aastal strateegilist pealetungi Saksamaa vastu, vaid püüdsid tugevdada NSV Liidu kaitsevõimet.
8. Punaarmee oli 1941. aastal oluliselt nõrgem kui Wehrmacht ning polnud valmis ootamatu kallaletungi tõrjumiseks, sellest ka tohutud kaotused esimesel etapil.
9. Punaarmee ja NKVD ei saatnud Suures Isamaasõjas korda mingeid inimsusvastaseid kuritegusid, vaid olid õilsad Euroopa vabastajad.
II maailmasõda kasvas välja I maailmasõja tagajärgedest, kui Venemaal haarasid võimu sotsialistlikust maailmarevolutsioonist ja ülemaailmsest Nõukogude Liidust unistavad bolševikud. 1918. aastal selgitas Vladimir Lenin oma ambitsioone: «Nüüdsest saab Venemaa esimeseks juba kehtestatud sotsialistliku korraga riigiks. /…/ See on ainult etapp, mida me läbime teel maailma revolutsiooni poole.»
Sama aasta juulis kinnitas V ülevenemaaline nõukogude kongress riigi konstitutsiooni, milles öeldakse: «Lugeda oma põhiülesandeks /…/ sotsialistliku orientatsiooni kehtestamise ühiskonnas ja sotsialismi võidu kõikides riikides.» Ülemaailmse Nõukogude Liidu loomiseks ja revolutsiooni «eksportimiseks» moodustati Moskvast juhitav rahvusvaheline kommunistlike parteide ühendus – Kommunistlik Internatsionaal (Komintern), mis korraldas näiteks 1924. aasta riigipöördekatse Eestis.
Stalin oli maailmarevolutsiooni ja üleilmse Nõukogude Liidu ideede järgija. Kolmekümnendatel aastatel jõudis ta selgusele oma strateegias järgnevaks perioodiks: II maailmasõda on kommunistliku maailmarevolutsiooni eeltingimus ning sõda lääneriikide vahel peab kestma osaliste kurnamiseks võimalikult kaua, siis astub sõtta Punaarmee.
Natside kreedot väljendas Adolf Hitler raamatus «Mein Kampf»: «Kui me täna räägime uutest maadest ja territooriumitest Euroopas, pöörame oma pilgu Venemaa poole, aga ka temaga naabruses olevatele ja temast sõltuvatele riikidele.»
Mõlemad diktaatorid asusid oma riike palavikuliselt militariseerima. Orjalaagriks muudetud Nõukogude Liit oli edukam. 1939. aastal oli Punaarmee koosseisus juba 1,9 miljonit sõdurit, 10 362 lennukit ja 21 110 tanki. Sõjaks Poolaga valmistuva Wehrmachti saavutused olid tagasihoidlikumad: 1,3 miljonit sõdurit, 4288 lennukit ja 3419 tanki.
1. septembril 1939 ründas Saksamaa Poolat. Hitler kartis I maailmasõja aegse kurva kogemuse kordumist ehk sõda kahel rindel. Kuid tiivustatuna lääneriikide passiivsusest Sudeedimaa afääri läbiviimisel, oli ta kindel, et Inglismaa ja Prantsusmaa ei alusta Poola pärast sõda. Tunnistajate ütluste kohaselt olid Hitler ja tema lähikondlased šokeeritud ja masendatud, kui Inglismaa ja Prantsusmaa Saksamaale 3. septembril sõja kuulutasid.
Stalin ühines Poola kampaaniaga 17. septembril. Punaarmee 620 000-line väegrupp 4800 tanki toetusel lõi noa selga meeleheitlikult Wehrmachtiga võitlevale Poola armeele. Eredaks näiteks sellest «relvavendlusest» oli Saksa ja Punaarmee üksuste ühine võiduparaad 22. septembril 1939 Poolalt äsja vallutatud Bresti linnas, kus Saksa 19. motoriseeritud korpuse ülem kindral Heinz Guderian ja Punaarmee 29. tankibrigaadi ülem Semjon Krivošein seisid ühisparaadi vastuvõtjatena koos tribüünil.
Kaks kiskja-riiki jagasid vennalikult saagi. Sakslased võtsid vangi 420 000 ja Punaarmee 454 700 Poola sõjaväelast. Kui selgus, et enamikku vangilangenud Poola ohvitsere ei saa NSV Liidu huvides ära kasutada, laskis NKVD 15 131 neist 1940. aasta kevadel maha.
Hitleri ja Stalini ühist ettevõtmist iseloomustab kõige paremini NSV Liidu välisministri Molotovi kõne NSV Liidu ülemnõukogu istungil 31. oktoobril 1939: «Poola valitsevad ringkonnad hooplesid oma riigi kindluse ja oma armee võimsusega. Kuid piisas väikesest löögist, kõigepealt Saksa ja siis Punaarmee poolt ning sellest Versailles’ lepingu äbarikust sünnitisest ei jäänud midagi järele /…/ Poolat ei aidanud Inglise ega Prantsuse garantiid. Siiani on teadmata, mida need garantiid endast üldse kujutasid.»
Molotovi kahjurõõm oli õigustatud. Lääneriikide tegevusetus oli enam kui kummaline. See oli reeturlik Poola suhtes. Poola riik kadus maailmakaardilt. Stalin aga märkis oma «relvavennast» füüreri kohta novembris 1939: «Majanduslikult sõltub Hitler ainult meist ja me suuname tema majanduse nii, et sõdivad riigid jõuavad revolutsioonini. /…/ Sõda teeb Euroopa jõuetuks ja ta saab olema meile kerge saak. Rahvad võtavad vastu igasuguse režiimi, mis tuleb pärast sõda.»
Stalini plaani järgmine etapp eeldas Saksamaa kallaletungi Prantsusmaale ja Suurbritanniale. Sõda pidi viima nende omavahelisele pikaajalisele kurnavale võitlusele, millele oleks järgnenud Punaarmee Euroopa «vabastusretk» ning nõukogude võimu kehtestamine kontinendil. Stalin asus oma plaani järjekindlalt ellu viima.
Kreml kiirustas Hitlerilt välja kaubeldud saagi ülevõtmisega. Septembris 1939 jõudis kord Balti riikide kätte. Kremli esimeseks sihtmärgiks sai Eesti, sest Punaarmee vajas läbipääsu Soome lahest Balti merele. Seda sai lukustada Soome ja Eesti rannakaitse patareide abil.
Esialgu nõudis NSVLi välisminister Molotov ultimatiivselt õigust paigutada Eesti, Läti ja Leedu territooriumile oma baasid ja 25 000-mehelised väekontingendid: «Nõukogude Liidul on vaja laiendada oma riigi julgeolekusüsteemi ja selleks on vajalik väljapääs Balti merele.
Kui te ei soovi sõlmida meiega vastastikuse abistamise lepingut, siis peame otsima oma julgeoleku garanteerimiseks teisi teid, võib-olla palju järsemaid ja keerulisemaid.
Palun teid, ärge sundige mind kasutama Eesti suhtes vägivalda.» Nõudmist toetati võimsa väegrupi koondamisega Balti riikide piiridele. Eesti vastu olid valmis tegutsema: Narva suunal nn Kingissepa laskurkorpus – 35 448 meest, 243 tanki; Petseri-Tartu suunal 8. armee – 100 797 meest, 1075 tanki. Läti piiril seisis 7. armee – 169 738 meest, 759 tanki; Leedu vastas oli 3. armee – 193 859 meest, 1078 tanki.
Eesti suunal tegutsevatele punavägedele oli püstitatud ülesanne «anda Eesti vägedele võimas ja otsustav löök», seejuures teha järgmist: 1. Kingissepa grupeeringul tungida kiiresti Rakvere, Tapa ja Tallinna peale. 2. 8. armeel tungida Tartu suunas ning edasi koos Kingissepa grupeeringuga Tallinna ja Pärnu suunas. Kui Läti väed asuvad abistama Eesti armeed, eraldada oma vasaku tiiva katteks Valga suunal üks tankibrigaad ja 25. ratsaväediviis.
Neil arendada pealetungi Valga-Riia suunal. 3. 7. armeel julgestada Leningradi sõjaväeringkonna operatsioone Läti piiri suunas. Kui Läti armee asub abistama Eesti armeed, anda kiire löök piki Daugava jõe kaldaid ja tungida peale üldsuunaga Riiale.
Balti riigid kapituleerusid vastupanuta, nõustudes baaside lepinguga. Eestile langes veel alandus ja süü soomlaste ees, kui Nõukogude lennuvägi, rikkudes jämedalt baaside lepingut, pommitas Talvesõja käigus Soome linnu siinsetelt lennuväljadelt. Juunis 1940 okupeeriti Balti riigid tankide ja püssitorude ähvardusel lõplikult ja nad «astusid vabatahtlikult» Nõukogude Liitu augustis 1940.
Stalini süsteemi kõige iseloomulikum tunnus oli terror.
See jõudis üsna varsti ka Balti riikidesse, kui NKVD viis 14. juuni 1941 varahommikul kõigis kolmes riigis läbi «rahvavaenlaste» massküüditamise, mille käigus saadeti Eestist Siberisse 10 000, Lätist 15 000 ja Leedust 18 000 süütut inimest. Paljud neist ei näinud enam kunagi kodumaad.
Edust Poolas, Balti riikides ja Bessaraabias tiivustatud Stalin otsustas lõpule viia Hitlerilt MRPga saadud Soome okupeerimise. Selleks rakendati neli armeed, kus oli 425 640 punaväelast, 24 diviisi, 2289 tanki, 2876 suurtükki ja miinipildujat ning 2446 lennukit. Soomel oli vastu panna 265 000 sõdurit, 534 suurtükki, 26 tanki ja 270 lennukit.
Plaani kohaselt pidi 30. novembril 1939 alanud Punaarmee operatsioon lõppema Soome vallutamisega kolm nädalat hiljem ja algama Soome kohene sovetiseerimine. Selleks loodi Terijokis pro-nõukogude marionetlik «rahvavalitsus» eesotsas Kominterni täitevkomitee sekretäri Otto Kuusineniga.
Kuid 3,7-miljoniline rahvas hakkas 172-miljonilise Nõukogude impeeriumi vägedele külmavereliselt ja visalt vastu. Punaarmee pealetung peatati ja sõda hakkas venima. Meeleheitlikus võitluses suutsid soomlased 105 ööpäeva kestnud Talvesõjas oma iseseisvust kaitsta.
Punaarmee kaotused olid fantastilised. Sõjaajaloolase Meltjuhhovi arvestuste kohaselt olid need Talvesõjas järgmised: surnuid, langenuid ja kadunuid 131 476, haavatuid ja haigeid 264 908, sõjavangis 6116 inimest. Taastamisele mittekuuluvast relvastusest ja tehnikast kaotas Punaarmee 406 lennukit, 653 tanki ja 422 suurtükki.
Soome kaotuse suuruse kohta kinnitab Mannerheim oma mälestustes, et kaotusarvud olid 24 923 langenut, kadunut ja haavadesse surnut ning 43 557 haavatut. Ajaloolaste Leskineni ja Juutilaineni järgi on hukkunute arv suurem – 26 662 inimest. Neile lisanduvad ka sõja jooksul punavägede kätte vangi langenud 876 soome võitlejat. Seega olid Soome kaotused ligi viiendik kogu väliarmee koosseisust.
Suurim müüt, milles pregusaegsed neostalinistid püüavad maailma üldsust veenda, on see, et Punaarmee tegevusel enne sõja algust 1941. aasta juunis oli kaitseiseloom. Teadlased on välja selgitanud, et Nõukogude relvajõudude kindralstaap alustas sõja planeerimist Saksamaa vastu juba oktoobris 1939 ja see protsess toimus kuni 1941. aasta juuni keskpaigani.
Hitler teatavasti andis käsu NSV Liidu vastase operatsiooni plaani «Barbarossa» koostamiseks 21. juulil 1940.
Punaarmee kindralstaap töötas välja Saksamaa-vastase pealetungioperatsiooni plaani viis varianti. Ajaloolastele on neist kättesaadavaks osutunud mitte siiani rangelt salastatud operatiivdokumendid, vaid ainult ettekanded Stalinile ja Molotovile, mis õnneks sisaldasid sõjaliste plaanide tähtsamaid seisukohti. Sõjaplaani koostamine ise oli ülimalt salastatud ja sellega tegeles väike grupp kindralstaabi operatiivvalitsuse juhtivaid ohvitsere.
Erilise intensiivsuse saavutas töö 1940. aasta teisel poolel. Esimene plaan nägi ette pealetungi põhisuundadena Valgevene – Varssavi ja Ida-Preisimaa suunda. Väidetakse, et kaitse rahvakomissar, NSVLi marssal Timošenko ei olnud rahul vägede pealöögi suuna valikuga Valgevene kaudu Varssavile ja nõudis täiendavat analüüsi ning pealöögi üleviimist Ukrainasse.
18. septembriks 1940 oli valmis plaani uus variant. See nägi ette Punaarmee peajõudude rakendamise võimaluse nii põhja (Valgevene) kui lõuna (Ukraina) suunal.
Neid hakati kutsuma vastavalt «põhjavariant» ja «lõunavariant». Plaan kanti 5. oktoobril ette Stalinile ja Molotovile. Pärast arutelu kinnitati operatsiooni pealöögi suunaks lõuna ehk Ukraina suund. 14. oktoobril kinnitati parandatud «lõunavariandi» plaan kui peamine, kuid otsustati siiski korralikult valmistada ette ka «põhjavariant». Mõlema plaani täpsustatud dokumentide pakett pidi valmima 1. maiks 1941.
Sõjaplaani mõlemad variandid mängiti läbi Punaarmee kindralstaabis 1941. aasta jaanuaris. Esimeses sõjamängus toimus Punaarmee pealetung Valgevenest loode ehk Ida-Preisimaa suunal. Teises sõjamängus oli strateegilise pealetungi põhisuund Ukrainast Lõuna-Poolasse ja seejärel Ungarisse ning Rumeeniasse, et lõigata Saksamaa ära tooraine- ja kütuseallikatest. Mingit kaitsetegevust vägedele tulevases sõjas ette ei nähtud.
Sõjamängude käigus kukkus Punaarmee pealetung Ida-Preisimaale läbi, samal ajal aga saavutati edu loode suunal. Selle tulemusena kinnitati pealetungi põhisuunaks lõplikult «lõuna» variant. Operatiivplaani täpsustamist vastavalt sõjamängude tulemustele hakkas juhtima uus, veebruaris ametisse määratud kindralstaabi ülem armeekindral Georgi Žukov.
Sõjakäigu lõplik plaan valmis 15. maiks 1941. Plaan nägi Punaarmee «esimese» strateegilise ülesandena ette pealetungi kuni 300 km sügavusele Poola territooriumile, Wehrmachti peajõudude purustamise ning Poola ja Ida-Preisimaa vallutamise. Operatsiooni kestuseks plaaniti 30 ööpäeva. Sellele pidi järgnema Saksamaa vallutamine.
Arhiividokumentidele juurde pääsenud ajaloolaste kinnitusel olid kõik 1940.–1941. aastatel kindralstaabis väljatöötatud plaanid mitte kaitse-, vaid pealetungioperatsioonide plaanid. Mingit strateegilise või operatiivtasandi kaitse planeerimist ei olnud. Selle väljatöötamise küsimust kuni sõja alguseni isegi ei tõstatatud.
Nõukogude vägede juurdevool ja hargnemine pealetungi lähtealadele Ukrainas ja Valgevenes toimus ülima saladuse katte all. Üksused liikusid riigipiirile öösiti. Stalin nõudis, et peamine vägede transpordivahend – raudtee – töötaks oma tavalises režiimis, kuid selle tõttu hakkas venima üksuste juurdevedu. Punaarmee pidi lõpetama ettevalmistused hiljemalt 15. juuliks 1941, et sõda võiks alata juuli lõpus või augusti alguses.
Punaarmee ettevalmistumist strateegiliseks pealetungiks ja kaitseettevalmistuste puudumist kinnitas kõige veenvamalt Nõukogude vägede paigutus 22. juunil. Operatsioonis pidid osalema viis rahuaja sõjaväeringkondade baasil moodustatavat rinnet: põhjarinne (22 diviisi) Soome vastu; looderinne Balti riikides (23 diviisi) Ida-Preisimaa vastu; läänerinne Valgevenes (53 diviisi) Poola ja Ida-Preisimaa lõunaosa vastu.
Kõige võimsam, Ukrainas paiknev edelarinne (123 diviisi) tegutses operatsiooni pealöögi suunal. Rumeenia vastas seisev Lõuna rinne (27 diviisi) pidi ainsana oma ligi 700 km laiuses vastutusalas viima läbi kaitseoperatsiooni Rumeenia ja Saksa vägede vastu.
Kahe peategelase, lääne- ja edelarinde põhijõud olid koondatud kahte võimsasse löögirusikasse: põhjapoolne asus Valgevenes nn Belostoki sarves, lõunapoolne Ukrainas Lvovi piirkonnas. Esimese strateegilise ešeloni taha paigutus veel teine 77 diviisist koosnev vägede strateegiline ešelon. Kuid esimeseks sõjapäevaks oli neist vaid 17–20 kohal. Terved armeed teisest strateegilisest ešelonist olid alles teel.
Kuigi stalinlik ajalugu räägib Saksa vägede ülekaalust 1941. aasta juunis, faktid seda ei kinnita. 22. juuni seisuga oli Punaarmeel läänerindel 190 diviisi ja suur ülekaal Wehrmachti üle raskerelvades ja tehnikas: 15 687 tanki Saksa 4171 vastu; suurtükke 59 787 Saksa 42 601 vastu; lennukeid 10 743 Saksa 4846 vastu. Ainult isikkoosseisu oli Punaarmeel vähem: 3 289 851 Wehrmachti 4 306 800 mehe vastu.
Punaarmee suur ülekaal raskerelvades ja sõjalennukites seletab ilmselt ka Stalini šokki 22. juunil, mis lõi ta mitmeks päevaks rivist välja. Ta oli kindel, et Hitler, teades Nõukogude vägede suurt tehnilist üleolekut, ei julge esimesena rünnata. Füürer aga tundis nii luureandmetele tuginedes kui ka vaistlikult, et kui tema ei löö esimesena, siis teeb seda varsti Stalin. Hitler lihtsalt ennetas 22. juunil Stalinit.
Tekkinud olukorras olid täiesti ebaadekvaatsed Punaarmee juhtkonna katsed rakendada olemasolevat pealetungiplaani ning korraldada oma suurte mehhaniseeritud ja tankiväekoondistega vasturünnakuid Saksa pealetungile. Kõik need kukkusid läbi.
Nõukogude propaganda on palju rääkinud impeeriumisse kuuluvate rahvaste patriotismist ja isamaa-armastusest. Suvel 1941 Saksa vägede vastu seisvate punaarmeelaste käitumisest ilmnes, et neil puudus motivatsioon koonduslaagriks muudetud kodumaad kaitsta. Terved Punaarmee üksused andsid end vangi või jooksid laiali.
Vene ajaloolase Gurkini andmetel olid poolte kaotused ajavahemikus 22. juuni – 31. detsember 1941 järgmised. Punaarmee: tapetud 802 191; haavatud 1 269 978; teadmata kadunud 3 906 965; Saksa väed: tapetud 273 816; haavatud 802 705; teadmata kadunud 57 245.
Esimeste võitude eufoorias andis Hitler käsu Wehrmachti reorganiseerimiseks, eesmärgiga valmistada see pärast NSV Liidu purustamist ette sõjaks Inglismaa ja USAga. Hullunud füürer ei mõistnud ikka veel oma suurimat viga – kallaletungi NSV Liidule.
Ka operatsiooni «Barbarossa» õnneliku lõpu korral ei oleks isegi 150–160 Saksa diviisi olnud suutelised okupeerima hiigelriiki. Reich’i sõjakäigu kriis saabus juba 1941. aasta sügisel. Detsembris said Saksa väed Moskva all lüüa. «Ida sõjakäik» kukkus läbi.
Aprillis 1945 seisis hiiglaslik Punaarmee juba Elbe ja Doonau kallastel. Võime vaid oletada, mis oleks juhtunud siis, kui Stalinil oleks 1941. aastal õnnestunud esimesena üle minna pealetungile. Võib-olla oleks NSV Liidu läänepiir siis kulgenud piki Atlandi ookeani idarannikut.
Teine maailmasõda viis ligi 50 miljoni inimese elu. Üle poole neist – 27 miljonit – olid NSV Liidu elanikud. Selle katastroofi peakorraldajad olid kaks maailma valitsemise ambitsiooni põdenud diktaatorit: Hitler ja Stalin. Kõigele, mida need kaks sõja vallapäästmiseks tegid, aitas kaasa lääneriikide mädahõnguline «mittesekkumise» ja «rahustamise» poliitika.
Kui natsid said rahvusvahelises kohtus õiglase hinnangu, siis kohus stalinistide üle on veel pidamata. Puudub ka sõjas kõige suuremaid ohvreid kandnud vene rahva õiglane hinnang Stalini kuritegudele.
Vaadates aga autoritaarset, kiiresti relvastuvat ja impeeriumi taastada püüdvat Venemaad ning argimuredesse uppuvat ja kaitsevõimet kaotavat Lääne-Euroopat, tekib küsimus, kas II maailmasõjaga seotud sündmused võiksid korduda. Kas tulevikus võib olla München 2, MRP 2 või Jalta 2?
