Ants Laaneots
Kaitseväe juhataja kindralleitnant Ants Laaneots lausus Eesti Vabariigi 93. sünnipäevale pühendatud kõnes, et olukord maailmas ei luba meile lõtvust riigikaitse ülesehitamisel.
Täna täitub 93 aastat päevast, mil Tallinnas kuulutati välja Eesti Vabariik ja moodustati valitsus. Samm, mille Eesti poliitikud, ärimehed, ohvitserid ja teised ühiskonnategelased astusid 24.veebruaril 1918 oli võib-olla väike sündmus maailma ajaloos, aga hindamatu Eesti rahva ja kultuuri kestmajäämise seisukohalt. Esimest korda ajaloos saime oma riigi.
1918. aastal väljakuulutatud iseseisvust tuli üsna pea kaitsta relvaga käes. Eesti Vabariik oli kestnud vaid mõne päeva kui sisse marssisid saksa väed ja võim, kes ei tahtnud meie iseolemisest midagi kuulda. Veidi hiljem, kapitulatsiooni tõttu Baltikumist taanduvate saksa vägede kannul tungis Eestimaale bolševistlik Punaarmee.
Vaid 17 päeva pärast Esimese maailmasõja lõppu algas ohvriterohke Vabadussõda, milles eestlased, relv käes tõestasid võimet kaitsta habrast riiklust, vasttekkinud “oma”, mis pani meie vanaisad koonduma ühise eesmärgi nimel.
Eesti riigi sünnilugu meenutades tasub välja tuua kaks tõsiasja, mis eduka sündmuste käigu võimaldasid.
Kõigepealt oli see oma riigi tunnetamisest sündinud üldrahvalik entusiasm, usk oma jõusse ja energia, mis võimaldasid jagu saada ülekaalukatest vaenlastest. Teiseks - rahvusliku ohvitserkonna ja sõjaväe olemasolu kui üks võtmetegureid, miks iseseisvus püsima jäi ja võit Vabadussõjas saavutati.
Rahvuslike relvajõudude selgrooks ja Vabadussõja võidu seppadeks kujunesid 2000 vene armees rindekogemuse omandanud ohvitseri, kes tundsid hästi venelastest ja sakslastest vaenlasi. Nende ohvitseride isikliku vapruse ja ennastsalgava tegevuseta oleks Eesti kaitsevõime kokku varisenud veel enne oma sündi.
Kahjuks jäi Eesti omariikluse aeg lühikeseks. Juunis 1940. algas 51 aastat kestnud okupatsioon, mis peatas riigi iseseisva arengu.
Täpsed andmed inimkaotuste kohta okupatsiooni-aastatel puuduvad siiani. Hinnanguliselt aga hukkus perioodil 1940-1956 nõukogude repressioonide tagajärjel umbes 90 000 Eesti Vabariigi kodanikku, kodumaalt lahkus jäädavalt sama palju inimesi. Kaotasime 18% riigi elanikkonnast.
20. sajand ei tea ühtki teist näidet, kus omanäoline, täiesti iseseisev riik oleks lakanud eksisteerimast nii, nagu juhtus kolme Balti riigiga. Meie jaoks lõppes Teine maailmasõda alles iseseisvuse taaskehtestamisega augustis 1991.
President Lennart Meri sõnade kohaselt elas Eestis kõrvuti nõukogude totalitaarne fassaad ja selle taga too teine Eesti, mis kogus trotsi ja jõudu ning üksmeelt ja poliitilist oskust, et hiljem taastada oma iseseisvus, taastada oma seaduslik koht rahvusvahelises elus. See kõneleb Eesti rahva uskumatust elujõust.
20. augustil 1991. aastal kandis Eesti end jälle maailma poliitilisele kaardile ning sai oma tulekule peatselt ka rahvusvahelise tunnustuse.
Uue aastatuhande alguseks saavutas Eesti oma arengus niisuguse taseme, et sai 2002. aastal kutse olla osaliseks sellistes võimsates rahvusvahelistes ühendustes nagu NATO ja Euroopa Liit. Alates 2004. aastast oleme nende mõlema täieõiguslik liige. Oleme ligi 20 taasiseseisvusaasta jooksul end tõestanud riigina, võrdse ja lugupeetava partnerina Euroopa ja maailma demokraatlike riikide peres.
Kallis rahvas
Tänaseks väljakujunenud rahvusvaheline julgeoleku-olukord ei luba meile lõtvust või jõupingutuste vähendamist oma riigikaitse arendamises. Eesti geopoliitiline asukoht esitab meile väljakutsed, millega me peame paratamatult arvestama. Oleme Euroopa Liidu ja NATO piiririik, ning seetõttu ei saa Eesti julgeolekuolukorda hinnata üks-ühele näiteks Sloveenia või Belgia Kuningriigiga Euroopa südames. Seepärast on riigi kaitseks olulised nii iseseisva kaitsevõime tugevus ning riigi stabiilsus kui ka liitlassuhete vastupidavus ja kollektiivkaitse tõhusus.
Oleme loonud ja välja arendanud kaitsejõudude segakomplekteerituse mudeli. Eesti sõjalise jõu moodustavad reservarmee, arvukas Kaitseliit ja mõned elukutselised väeüksused. Reservarmee ja Kaitseliit tagavad meie esmase iseseisva kaitsevõime. Elukutselised üksused on valmis panustama NATO ja Euroopa Liidu kollektiivkaitse operatsioonidesse väljaspool Eestit.
Väikeriigina peab Eesti kasutama heidutusvõime ja riigikaitse tugevdamiseks kõiki riigi käsutuses olevaid võimalusi. Seda nii riigisiseses kui rahvusvahelises tegevuses. Selle lihtsa ja toimiva põhimõtte sõnastab Vabariigi Valitsuse kinnitatud uus, laiapõhjaline Riigikaitse strateegia, mis käsitleb riigikaitset mitte pelgalt kaitseväe, vaid terve riigi ja rahva integreeritud jõupingutusena. Strateegia hõlmab sõjalist kaitset, tsiviilsektori toetust sõjalisele kaitsele, rahvusvahelist tegevust, sisejulgeoleku tagamist, elutähtsate teenuste toimepidevuse kindlustamist ja psühholoogilist kaitset.
Riigikaitse põhimõtete osas oleme saavutanud vaikiva konsensuse. See on hea, kuid kaitsevõime järjepidevaks arenguks oleks tähtis sõlmida Eesti poliitiliste erakondade vaheline ja nende ülene laiapõhjaline pikaajaline riigikaitsealane kokkulepe, nagu see on tehtud Põhjamaades. Näiteks 10-ks või 15-ks aastaks. Siis ei saaks valimiskampaaniates seada kahtluse alla ennast õigustanud riigikaitsemudelit, riigikaitse rahastamist. Riigikaitse arendamisel on järjepidevus ülioluline, emotsionaalsed otsused päevapoliitiliste võitude saavutamiseks võivad lõhkuda kogu ehitise.
Eesti kaitseväe maine on kõrge. Nii NATO partnerite kui ka Eesti avalikkuse tunnustuse on pälvinud meie sõjaväelaste pühendumus, vastutustunne, distsipliin ja arenemistahe. Meie välismissioonidel osalevad ohvitserid ja sõdurid on näidanud end võrdväärsete partneritena demokraatliku maailma parimatele sõjameestele ning võitnud nende lugupidamise. Seda mainet tuleb hoida ka edaspidi. Meie kätte on usaldatud oma riigi ja rahva kaitse ning selle teostamiseks antud relvad.
Õnnitlen Eesti Vabariigi 93. aastapäeva puhul ja soovin kõigile tarkust, jõudu, tahet ja visadust töös meie väikese rahva hüvanguks.
Elagu Eesti Vabariik!
