Mõiste – õpetaja – seisis Eesti Vabariigis väärikal kohal. Nii oli see kuni kommunistide võimuhaaramiseni 1940. aastal. Vabariigi hävitamise järel pöörati kogu hariduselu pea peale nii, et terve mõistuse täielikust taastumisest pole mõtet rääkida veel tänagi. Sest mitme inimpõlve vältel äramuserdatud eestlaslikku elutunnetust, meelsust, ilmavaadet ja mõtteviisi ei saa parima tahtmise korralgi kiirkorras teistsuguseks teha. Rahvusteadvuse muutumine on tõsine ja sügav protsess. Selle mittemõistmine on viinud kurbnaljakate nähtusteni, mistõttu on kogu taasiseseisvumisjärgne Eesti kooli -ja hariduselu korralduski sarnanenud rohkem purjus vene madruste tantsuga libedal laevalael. Mida „ilmestavad“ aeg-ajalt kooliõpetajate proletaarlaslike loosungitega „kaunistatud“ streigid ning spontaanselt puhkenud palganõudmised, mis juba oma korraldusliku primitiivsusega käivad kauges kaares mööda kõrgvaimsusest, kõnelemata sellest, et need valitsusjuhtide hõredat mõttemaailma oleks kuidagi mõjutanud. Haridusala välist pilti on küll veidikene kohendama hakatud (riigigümnaasiumid) ent tähtsam pool - sisekliima on veel suures osas muutmata. Sest muutunud pole juhtivates haridusasutustes juurdunud modus cogitandi. Osa okupatsiooni ajal valitsejatele ülistuslaule laulnud tegelastest töötavad veel praegugi koolides ning kõrgkoolides nagu nad seda tegid nõukogude ajalgi. Loovus, intellektuaalsus, intelligentsus, kirglik isamaalisus ja teadlikult aktiivne missioonitundelisus pole kunagi olnud nende persoonide elu juhtivad märksõnad. Küll aga on nad mõistnud kuuletuda ja doktriine järgida, samas õpilasi-üliõpilasi alluvate ja käsualustena koheldes. Nad on olnud kooli- ja vaimuelu valitsejad, mitte aga juhid. Need on kurvad kuid kõnekad faktid, mida keegi ei saa vaidlustada.
Sestap heitkem korraks pilk minevikku ja meenutagem – kust ja millal väärad mõttemallid alguse said. Kuidas see kõik Venemaal kulges ja mil moel sealne „eeskuju“ ka Eesti koolielu lõpuks kaosesse viis. Neid tagamaid avavad markantsel moel mõned MÄRT RAUA raamatust „Alasi ja haamrite vahel. Koolinõuniku mälestusi“ (Kirjastus EMP, Stockholm 1966 ) nopitud lõigud.
Aastal 1940. oli nõukogude kool jõudnud juba oma arengu kolmandasse järku. Esimestel aastatel pärast kommunistlikku riigipööret a.1918 oli õpilastel koolides piiramatu vabadus. Koolides valitsesid õpilaste nõukogud. Õpetajail, kes nüüd kandsid “koolitööliste“ nimetust, oli ülesandeks ainult õpetada. Kasvatuse ja distsipliini küsimused neisse ei puutunud. Õpilased võisid tulla kooli, võisid ka puududa.Koolikohustusest ei saanud olla juttugi, sest tänavad kubisesid kodututest kerjavatest lastest. Iga kool oli omaette vabariik. Õpilaste nõukogud said küll juhised täitevkomiteedelt, aga puudus järelevalve, kuidas neid täideti. Nõukogude ülesannete hulka käis ka revolutsiooniline järelevalve õpetajate sõnade ja tegude üle. Õpetajad sattusid õpilaste terrori alla ja abi otsida ei olnud neil kuskilt.
/---/ Järgmine arenguaste veidi parandas olukorda. Koolide juhtimine anti kommunistlike noorte organisatsioonide - komsomolide, pioneeride ja oktoobrilaste kätte, milliseid oli jõutud asutada kõigis koolides. Need pandi partei ees distsipliini eest vastutama. Partei umbusaldus „koolitööliste“ vastu püsis. Nende juhtideks õppealal pandi koolipsühholoogid ehk „pedoloogid.“ Neile maksti märksa kõrgemat palka kui õpetajaile.
Mõne aasta pärast märkasid parteitipud, et koolide lõpetajate teadmised olid väga madalad. Ülikoolid kaebasid, et gümnaasiumide (keskkoolide) lõpetajad ei ole võimelised ülikoolis õppima. Hädakisa ulatus Stalini kõrvu. See käratas:“Pedoloogid koolist välja, pedagoogid sisse!“
/---/ Säärane oli olukord nõukogude koolis, kui eesti kooli hakati vene liistule tõmbama...
Valitud killud omaaegse hinnatud koolinõuniku Märt Raua mälestusteraamatust on vaid murdosa kommunistlikust koolihullusest, mis neljakümnendal aastal ka meil siin alguse sai ja variatsioonidega tänaseni kestab. Meie ajakirjandus säärase sisuga väljaandeid ei kipu meenutama. Kuigi peaks seda tegema. Meedia ei taha midagi teada ka teiste kuulsate väliseestlaste – koolimeeste ja psühholoogide kirjutistest või raamatutest, sest seal sisalduv mõte, meel ja vaimsus ei ole kooskõlas meil valitseva mentaalsuse ning ilmavaatega.
Viiskümmend aastat kommunistlikku koolitust on teinud oma töö. Komsomoli ja partei poolt välja valitud persoonid on tegutsenud haridusstruktuurides edasi olles oma purjeid turumajanduse tuultes veel paisutanudki. Meenutame kasvõi kahtlase taustaga, Venemaa õppekavasid järginud kõrgkoole Ida-Virumaal ja Tallinnas või siis Elsa Gretškina „viljastavat“ pedagoogitegevust iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigis. See, et tegu oli purureaktsioonilise, venestamist ja ümberrahvastamist suunanud tegelasega, kelle tegutsemine haridusalal muutunud riigikorda arvestades pidi olema täielikult välistatud ei tulnud meie riigijuhtidele , intellektuaalidele ja intelligentsile pähegi! Millest see kõneleb...?
Viiekümne üheksast (!) „üleminekuajal“ asutatud „ülikoolist“ on nüüdseks küll vaid mõni üksik veel järele jäänud ent eks räägi seegi stahhaanovlikest meetoditest Eesti Vabariigi hariduselus. Samas on süsteem töötanud pikka aega reaalteaduste, kutse- ja tehnikahariduse vastu! Tagajärgi pole vaja kaugelt otsida. Otsida tuleb hoopis tikutulega kodumaise koolitusega oskustöölisi, tehnikuid, tehnolooge ja insenere ning seda erinevates ettevõtetes ja eluvaldkondades!
Kui väikeriigi veel üsna nõrkadel jalgadel seisev - näiteks energiamajandus kokku ei varise, siis tehaksegi „hariduse arendamise uued kavad“ teoks, mis sest, et neid, kelle jaoks kavasid tehakse, varsti siinmail enam polegi. Noored lähevad lihtsalt sinna, kus vastav koolitus ka vastava palga garanteerib ning karjääri kindlustab...
Eesti koolile on iseloomulik maskuliinse kasvatuse pea täielik puudumine. See on vale lähenemine. Võrreldes koolide mentaalset õhustikku märkab suuri erinevusi. Juba neli-viis kindla sõna ja terava silmavaatega meest on suureks toeks ja abiks naisõpetajatele olukorras, kus mõne klassi poistekamp on otsustanud naisõpetaja elu väljakannatamatuks muuta. Seda sageli lihtsalt kiusu ja proovimise mõttes. Siin ongi hetkeks vaja meesõpetajat, kes noorukitele meenutab, kus nad viibivad. Mõnikord pole enamat vajagi... „Kurjuse levikuks pole vaja muud kui seda, et head mehed midagi ette ei võtaks“ – too sajandite jooksul kristalliseerunud tarkus vajab uut lahtimõtestamist ka meie koolielu kaudu.
Elukogenud, avara vaatega, rahvale teada ja tuntud intellektuaal, karmi käe kuid sooja südamega pereisa on see, keda Eesti riik koolijuhina tegelikult vajab. Kampaania korras noori õpetajaid kooli tuua pole õige, see üksi ei kindlusta veel silmapaistvaid õpitulemusi ega anna ka oodatavaid tagajärgi isamaalises kasvatuses. Viimast aga vajame kõigest kõige enam. Kuna see on eestluse elujõu säilitamise eeldus olnud läbi sajandite. Poeg, mees, isa on olnud eestlaslikus kasvatustöös tuumikmõisted, misjärel liitunud sinna ema ja naise hoolitsuse ning helluse pool. Mida tegelikkuses näeme? ... Palju kergatslikkust, ebamehelikkust, väeteenistusest kõrvalehoidmist! Samas tekitavad koolivägivalla reaalsed ilmingud külmavärinaid...!
„Venemaal sõidetagu kasvõi sõnnikuvankriga koolimaja uksest sisse, aga see ei pea veel mitte härra Mauruse koolis sündima!“ ... Tuletagu see ilukirjanduslik ent ometigi tõelisust tunnistav tsitaat meelde, et meie koolimajades on valitsenud kord, et meie rahvuslik haridus ning kasvatus on olnud kõigil aegadel prioriteetsed ja peavad sääraseks alati ka jääma!
„Kommunistlik koolitus on salakaval“, on öelnud totalitaarriikide süsteemide kuulus uurija ALAIN BESANCON oma teoses „Sajandi õnnetus“. See ongi ka üks põhjuseid, miks ei tohiks lubada vaimselt ebatervel, väheviljakal ning ka rakenduslikult väheefektiivsel haridussüsteemil jätkata viimase poolsajandi vaimus. Ometi see jätkub. Kõigile on teada, ja see on ka korduvat avalikku kinnitust leidnud, et näiteks endine skandaalne haridusminister oli meil selgelt venemeelne. Ja see on jätnud ning jätab tulevikus jälje kogu eesti haritlaskonnale, kõige enam aga valmivale humanitaarintelligentsile. Tuleb tunnistada, et vähe rõõmustab meid ka läänest siia loksunud angloameerikalik haridusmudel. See sisaldab palju lodevust ning pealiskaudsust. Ka üleolev suhtumine süvaharidusse pole mingi järgimist vääriv ideaal. Elu on sedagi näidanud, mida lõppkokkuvõttes toodab meie kohapeal leiutatud tasuta kõrgharidussüsteem. Vaimset hõredust, poolikut või poolelijäänud haridusteed, seikluslikku ja veidrat õppimismudelit – ei muud, oleks vastus. Kus on meie endi omaaegsed haridusfilosoofid? Tormlevas elus kahjuks ära unustatud! Või kas see üldse ongi olnud juhuslik unustamine? Miks on näiteks vastava ametikohaga koos kadunud (kaotatud) ka mõiste koolinõunik, mis Eesti Vabariigis oli kõrgelt tunnustatud ja vääriliselt hinnatud ametikoht! ...Kas see on koolielu korraldusele kasuks tulnud? Haridusametnik ja koolijuht pole enam üldse kesksed kujud ühiskonnas! Keda laiemas avalikkuses õieti teatakse ja tuntakse meie haridustegelastest? Mõtleme kedagi vaimset inimest, kelle sõna on kuld, sõnum hõbe ja keda annab ka tsiteerida – eeskujuna järelpõlvedele! Nagu näiteks koolinõunik Ernst Ennot, Peeter Põldu, omaaegseid haridusministreid Mõtust ja Lattikut. Tunnistagem, selliseid inimesi meie tänapäeva hariduselu juhtide seas pole. Kurb ja traagiline lugu...
Võibolla on aeg ellu kutsuda tegelikud muutused? Aga nendeks muutusteks peame ise olema suurepärases ja uhkes vormis. Halvim on, kui läheb täide see, mida me ei ole soovinud. Halvim on ära rikkuda parim! Eesti rahvas on alati soovinud, et hariduse ja kasvatuse halvim pool end ei ilmutaks, (usutavasti seda laiemal taustal ka ei juhtu!) silmas hoidnud ja ideaalseks pidanud aga parimast parimat. Oleme olnud vaimuelu tunglahoidjad terves ilmas ja suutnud omaenda isamaal mehist mõttejõudu säilitada ka kõige lootusetumatel aegadel! Jätkakem siis selles vaimus!
Alasi ja haamrite vahelt pääsevadki vaid need, kes sealt ise välja murda tahavad...
