Täna on emakeelepäev. Päev oli veel hiljuti uus ja harjumatu, ühise tava alusel selle tähistamist ei kujutatud ettegi. See on vast heagi, sest emakeelel on paljudes paikades erinevad kõla- ja värvivarjundid. Olgu siis ka erinevad peod, mis selle päeval peetakse. Emakeel kõlabki omamoodi Elvas ja Emmastes, Sillamäel ja Sindis, isemoodi Abjas või Ardus, muudmoodi Vormsis või Ruhnus, täiesti teistmoodi aga Võrus, Viljandis, Valgas ja Kihnus.
Eesti keel kõlab ja seda kuuleme aga ka Austraalias, Inglismaal, Kanadas, Rootsis, Saksamaal ning USA-s. Tublid on olnud kõik need eestlased, kes kaugel elades on emakeele alles hoidnud ning tulevastele põlvedele pärandanud!
Eesti emakeelel on selja taga pikk ja võitlusrohke ajalugu. On olnud aegu, kus meie kaunist keelt on tõrjutud, lausa matsikeeleks nimetatud. Ehk on hea kui heidame emakeelepäeval tagasipilgu nendesse aegadesse! See kutsub üles jätkama võitlust emakeele õiguse eest olla mitte köögi- vaid kultuurkeel, mida võib uhkusega kõnelda kõigil maadel ja mandritel.
KÖÖGIS SEISAB
Anna Haava
Köögis seisab – ootab, ootab
meie armas emakeel...
Kulla härrad, prouad, preilid,
laske tuppa eesti keel.
Laske tema lausa saali,
paluge ta laudagi –
imelikud eesti saksad,
võtke mõistust vähegi!
Oma kurba maskeraadi
ärge harrastage nii!
harjutage oma aju
avaramaks ometi!
---------------------------
Köögis seisab, ootab vahvalt
paljukannatanud keel:
saalis sasisevad õled,
pillerkaarib kadak veel...
Kadakasakslaste- ja nüüd ka pajuvenelastega - oleme ikka sarved kokku pannud. Põhjusel, et nad meie kodumaal „harrastavad oma kurba maskeraadi“ ning pole tahtnud, mõned pole ka suutnud eesti keelt ära õppida. See nõue on aga vältimatu.
