Kas eesti riik on loodud eesti keele ja kultuuri kaitseks? Kui nii,siis peaks rahvas, kes on selle riigi omanik, hoolikalt ja himuga igapäevast emakeele kaitsmise tööd tegema. Pean silmas meid, tavakodanikke, mitte riigi palgal ametnikke, kes selleks kutsutud ja seatud. Küllap me kõik oma emakeelest hoolime, seda austame ning mõnel hardushetkel teda Kristjan Jaagu abiga (kas siis selle maa keel laulutuules…?) isegi ülistame. Ent kas ka kaitseme? See tähendab, et kas tõrjume emakeelest eemale halbu keelendeid, kantseliiti, tuimi ning nahkseid väljendusvorme, segaseid sõnaseadeid, bürokraatlikkust täis lauseid ja tekstilõike. Kas anname rooska sõnavärdjate soetajatele, kes kaunist emakeelt kraavi poole tüürivad, kas anname vastu näppe neile, kes emakeelest kõige kaunimad sõnad varastavad või ära peidavad ilma, et ise midagi uut ja ilusat asemele oleksid pakkunud? Julgen öelda, et mina küll igal pool, kus seda teha oleksin võinud, keelekaitsjana üles astunud ei ole. Vabatahtliku keelekaitsja töö tegemist on takistanud enamasti oskamatus ise ilusat sõnaseadet välja võluda, aga ka mõttelaiskus.

Sestap olengi nüüd tänulikkuses kummardunud väikese käsiraamatukese kohale, mille autor on selgelt ja äratuntavalt vabatahtlik emakeele kaitseja. Üks, kel jätkunud söakust keelelise kuhtumise vastu välja astuda! Ta on ennastsalgav lingvistiline tõrjuja seal, kus keelelise kahjutule leegid lõkkele löönud või kus väär- ja võõrkeelendite ving rahvuslikku hingamist lämmatama hakanud. Autor Priit Silla* on mitte üksnes, et viitsinud vaid ka tahtnud, osanud ning suutnud kokku panna raamatukese, millel sümboolne ja järelemõtlemisele kutsuv pealkiri - Keelekõrvast.

Pikka sissejuhatust Priit Silla ei tee, sest ta teab, et kui SÕNA on selge, siis jutt selle juurde tuleb lühike. Mis iseloomustabki misjonäritööna valminud õpetlikku ja vajalikku “kohustuslikku kirjandust” toimetajatele ja reporteritele, ajakirjandusväljaannetele, hariduse- kultuuri- ning teadustöötajatele. Meeldetuletavat, hoiatavat ja juhatavat trükist võiks igaüks käes hoida. Juhul, kui tekib kavatsus oma mõtteid kaunis emakeeles – olgu siis kõnes või kirjas - laiema avalikkuse ette tuua.

Mõned näited Priit Silla keelelisest käsiraamatust.

Osad venelased ei õpi ära eesti keelt. Siin esineb osa tähenduses muist, st täidab määrsõna ülesannet ega käändu nagu määrsõnagi. Seega – osa venelasi! Teiseks, osa eestlasi vaatab sellele läbi sõrmede.

Andsin endast kõik. Nüüd olen tühi nagu toru. Ütleja sõnades peitub traagiline paatoslik alatoon, mis pole kohane selle maa keelele. Toortõlge Peipsi tagant. Meil öeldakse: tegin, mis võisin (mis suutsin).

Identiteet, mille president Meri maale tõi väljendab küsimust, missugune on meie eneseteadmus, meie päritolu. Mida aga arvata identiteedi vargusest, nagu võib lugeda lehtedest. Ei saa varastada eneseteadmust, küll aga passi, juhiluba või ID-kaarti, mis eneseteadmust kirjeldavad ja mis võimaldavad vargal ennast kuulutada teiseks isikuks.

*Autor Priit Silla on vabadusvõitleja, Riigivapi ordeni kavaler, eesti filoloog ja kaitseliitlane

KODUKEEL

Kui kuninglikult kõliseb
mu ema kodukeel,
mis väikses sauna-hurtsikus
ma kuulsin eluteel!

Sel keelel ema kiigutas
mind õhtul magama,
sel keelel rääksin eluaeg
ma armsa isaga!

Nüüd igakord, kui kevadel
mul`laulab linnu suu,
siis nagu eesti keelega
tal`kostaks iga puu.

Kui aga suvi suremas
ja jõuab sügise,
siis nagu ema kodukeelt
ma kuuleks viimate.

Siis lõhub lahkumisenool
mu murtud südame,
siis nagu nutaks minuga
mu hella eideke

ja nagu manitseks ta mind
sealt haua põhjast veel:
laps, pea ehteks surmani
su ema kodukeel!

Sel tunnil minu silma ees
on hurtsik emaga –
tal` pakun kätkist lapsekätt:
su sõna kuulen ma!

Esinedes Vikerraadio “Keelekõrva” saaates 12.märtsil 2001. aastal tegi siinkirjutaja ettepaneku valida Ado Reinvaldi luuletuse “Kodukeel” sõnadele loodud viis EMAKEELE PÄEVA tunnusmeloodiaks. See viis on õpitud Lääne-Nigula kihelkonna Oru valla Jalukse Algkoolis 1911. aastal. Üles kirjutanud Helmi Talvis (andmed Teatri- ja Muusikamuuseumi töötajalt Eve Kuljuselt). Toona ei peetud ettepanekut asjakohaseks ja nii on üks tähtsamaid päevi – EMAKEELEPÄEV – jäänud tunnusmeloodiata siiani. “Kodukeele” sõnad on küll arhailised kuid laul ühes kauni meloodia ja esitusega siiski armas ja hingeliigutav. Kui väliseesti koorimuusika repertuaaris “Kodukeelt” veel pole, siis võiks see – tulevikule mõeldes - sinna kuuluda!

ANTS SILD

Arvamus

TRENDING