Haritud eestlasi on läbi ajaloo saatnud kriitikavõimeline suhtumine koolielus toimuvasse, oskus analüüsida, võime läbi näha nõmedusi ning nendele vastav hinnang anda.
“Venemaal sõidetagu kas või sõnnikukoormaga koolimaja uksest sisse, aga see ei pea veel mitte härra Mauruse koolis sündima!” müristas mäletatavasti omaaegset kuulsat koolimeest meenutav kirjanduslik kuju Tammsaare “Tões ja õiguses”. Tolle aja kohta oli määratlus väga täpne, mis aitas kindlasti Vabadussõja võidu järel loodud haridusministeeriumil eraldada terad sõkaldest, rookida tsaariajast järelejäänud totruse Eesti koolidest, puhastada akadeemilise elu Augeiase tallid ning tõsta hariduse- ja koolikorraldusliku kultuuri euroopalikule tasemele. Ennekõike ehitada aga Vabadussõjas osalenud koolipoistest õppursõdurite eeskujuga võimsa vundamendi rahvuslikule isamaakasvatusele, mille mälestusi siin-seal praegugi, näiteks eakate inimeste tõelise Eesti taastamispüüdlustes täheldada võib.
Järgnenud viiskümmend aastat tõid Eestisse bolshevistliku “kultuuri” ja ka „hariduse“. Sellest tekkinud udupilv hõljub veel siiamaani meie peade kohal. Viimase kolmekümne aasta jooksul toimunud haridusreformid on selle veenvaks tunnistajaks. Tulemus - väliselt muudetud nõukoguliku haridussüsteemi jätkumine. Kõige kujundlikumalt kõneles hariduselu peataolekust aastate eest toimunud haridustöötajate streik. See peegeldas ennekõike riigis vohavat kaksikmoraali. Häda väljendus muredes, mis selgelt põhjustatud mitte õiglasest ning tervest mõistusest lähtuvast juhtimisest vaid kõlblusetust valitsemisest. Et Eesti haritlaskond just proletaarse atribuutika – see tähendab loosungite järele haaras, ka sellel on oma, märgiline tähendus. Mis avab ja selgitab selle eluvaldkonna mitte ainult taustsüsteeme vaid ka olemuslikku sisu. Ja vajadust seda tõeliselt, mitte aga mänguliselt ümber korraldama hakata. Nüüd juba küladest, valdadest ja maakondadest alustades. Sest keskustest Tallinnas või Tartus juhituna, ent asja sisu mitte akadeemiliselt käsitavana vaid reformi üksnes parteilistel karkudel kõndimas kujutlevana - on see iga kord praktilises koolielus äpardunud. Muutused peavad olema aga tegelikud. Ja nii lastevanemate,õpilaste kui õpetajate poolt äratuntavad. Olema mitte üksnes õppekavadesse, haridusameteisse ja koolide personalisse puutuvad, vaid rahvusliku kasvatuse kaudu eelkõige üldist vaimumaailma avardumist nõudvad, tingimusteta eestlasliku elukorralduse edenemist ja kasu taotlevad, kunagiste kuulsate koolimeeste tarkuse, teotahte ja tasakaalukuse suunas osutavad. Näiteid algatustest mõnel pool juba on. Seal, kus lastevanemad on võtnud oma laste kasvatamise ning õpetamise enda südameasjaks, kus kodu ja kool siiralt ühist eesmärki – lapse arengut taotlevad. Nii tehti seda ka omaaegses Eesti Vabariigis. Head näited pärinevad paljuski ajaloost, mil leidus rohkesti inimesi, kes ennastsalgavalt ning kirglikult Eesti vaimu-, kultuuri- ja hariduselu parandamise eest võitlesid. Kes teadsid , et pedagoogiline propaganda ja seda saatev vali koolidistsipliin pole sugugi halvad asjad kui neid vaid õigete inimeste poolt õige eesmärgi nimel rakendatakse.
“Suurt mõju eesti moraalses kasvatuses, mis praegu esmajärgulise tähtsusega, võiksid avaldada ajakirjandus ja kool ja osalt ka üksikute isikute mõju ja eeskuju /…./ Kool peaks põhjalikumaks, nõudlikumaks ja täpsemaks minema. Sennine kool oma pehmusega on otse edendand vaimu pääliskaudsust ja lodevust. Jah kool, eriti keskkool ja ylikool palju nõudlikumaks ja armuheitmata valjemaks kui siiamaani!”Nõnda kirjutas keelemees ja õppejõud Johannes Aavik Eesti Rahvusliku Kasvatuse I Kongressi eel. Kes julgeb väita, et teema pole aktuaalne tänagi! Kus asub nüüd väljapääs?
Peame tagasi tulema tegeliku hariduselu mõistmise ning korraldamise algsete, rahvuslike juurte juurde. Nendest tugevamaid ja kandvamaid võib leida maalt. Sealt, kus lapsed praegugi tahavad kuulata lugusid Vabadussõjas võidelnud koolipoistest -kangelastest, eesti meeste heitlustest Narva rinnetel, hilisemast vastupanust okupantidele metsades - millest kõik, mil tõeline väärtus, kord alguse saanud on. Sealt, kus kunagi täiuslikkuseni väljaarendatud kodu-, põllu- ja karjamajandusest, rahvusteaduslikest ajaloouurimustest, keele-, kultuuri-, kombe –ja käitumisõpetustest, ennekõike aga lapsi ning perekonda ülimaks väärtuseks pidavatest hoiakutest
sündiski tegelik haridus ja kultuur, mis oli rahvuslik paleus. Ja mille loova alge on tänane, okupatsioonide poolt segaminipööratud riiklus, oludest tingitud puudulik aga ka meie endi küündimatu hariduselu juhtimine muutnud kohati täielikuks farsiks…
Hea ja halva äratundmist peab lapsevanema kõrval kindlasti õpetama ning arendama kohalik kool. Kool on algmine ja peamine, mille kriisiseisundisse jõudmine tänu eitea kust leitud ja kiirkorras vahetuvate haridusjuhtide läbikaalumata algatustele ning reformidele viib protsessideni, millel on pöördumatu iseloom. Pealiskaudsus, vaimne hõredus ja asjatundmatus on hariduskorralduses ja noorsookasvatuses kohati ohtlikud mõõtmed omandanud.
“Pääliskaudsus (yhes tahtejõu nõrkusega) ja peenuse (niihästi eetilise kui esteetilise) puudus on seepärast meil Eestis annud rea kõiksugu pahesid: igasuguse lodevuse, nõrga kohusetunde, kuritegelikkuse, kergemeelsuse, ykskõiksuse yldhuvide vastu, tõusikliku edvistamise, pillamise, kergatsliku laiutamise ja yhekülgse, liialemineva lõbukultuuri, kõik pahed, mis eesti rahvust praegu vaevavad, ta jõudsamat arenemist takistavad, ta elujõudu vähendavad, ja kui uued saatuselöögid – mille eest küll taevas hoidku – peaksid tulema, teevad nende tagajärjed veel rängemaks ja vastupanu neile nõrgemaks.” (Johannes Aaviku sõnumist rahvusliku kasvatuse I kongressile 1927)Kui üheksakümmend kuus aastat tagasi, mil rahvuslik kooliharidus veel küpseid vilju andis, nii karmilt tuli kõnelda, mida mõelda siis olukorrast täna..?
Samas tuleb tõdeda, et meie hariduse kultuurtüvi, see rahvusliku eksistentsi ja elujõu kõige väärtuslikum osa on kahtlemata alles. Muidu poleks me bolshevistlikust mülkast üldse välja rabeleda jõudnud. Ent arvestada tuleb, et skolastika istub nagu vana koitanud kommunistlik kasukas endist viisi meie kukil. Seda soodustavad kivinenud arusaamad, mille okupatsiooniaastakümnetest pärinevate viltuväänatud mõttemallide kandjad tänasesse päeva on tirinud. Euroopalikust haridus- või elukorraldusest on märke alles vähe. On veel palju teha, et meie haridusalane õunaaed sosnovski karuputkeist ja ümbritsevast metsikust võsast puhastada, et kasvavate noorte viljapuude võrad saaks rohkem valgust ning puhkevad pungad taas päikest näeksid.
Mistõttu tulebki missioonitundlikel koolmeistritel ja haritud lastevanematel üle riigi koonduda ja tõstatada sisulisust taotleva õppetöökorralduse küsimused, sellega seonduvad väärikate gümnaasiumiõpetajate tasumäärade kahekordistamise ja muudki pakilised probleemid. Näiteks - kuidas taastada vanade keelte (ladina,kreeka) õpetamine meie koolides! Mitte üksnes hariduselu, vaid tegelikult kogu ühiskond vajab sisemist intellektuaalset enesepuhastust. Siinkirjutaja algatusel ja paari initsiatiivrühma liikme toel korraldati juba aastaid tagasi Eesti Lastevanemate Kongressi ettevalmistav foorum. Käsitleti suurt hulka Eesti elu valupunkte, mis tänaseks kõik - ka koolielus - võimendunud või teravdunud. Entusiastlik foorum jäigi ettevalmistavaks, sest ideede edasiarenduseks oleks vaja olnud riigi abi, mida aga ei tulnud. Hiljem loodud, palgalist riiklikku kaadrit ja vahendeid omava Lastevanemate Liidu alustatud arutlustest on ka mõndagi meenutada. Ennekõike ehk koolikoti raskust. Ent kõnealuses kontekstis tuleks seda pigem kergekaalulisena võtta, kuna üliolulise, näiteks meie hariduselus endiselt vohava nõukoguliku mentaliteedi teema tõstatamine on olnud siiani ebajärjekindel, pisteline ja ka küsimärki enda kohal kandev. (Näiteks:suure tuhinaga Lastevanemate Liidu juhiks tõstetud Kaur Hanson saadeti mõne aasta möödudes kümneks aastaks vanglasse sic!) Nii on mitmed teisedki tõsised noorsookasvatuse - või haridusalased algatused Eestis äpardunud ehk jäänud poolele teele peatuma.
Siinkohal tsiteeriksin Alain Besanconi (vt Alain Besancon “ Sajandi õnnetus” LR, 2001/ 34-35, lk 41), kes annab eelpooltoodule fundamentaalsema seletuse.
“.. kommunistlik koolitus on salakaval ja katkematu ning maskeerib headeks tegudeks halvad teod, mida ta laseb toime panna. Ta on ohtlikum ka seetõttu, et on oma tulevaste ohvrite jaoks ettenähtamatu.”Tuletan meelde omamaise haridusalase ilmavaate kujundamise algust 1923. aastal , et meenutada - täpselt 100 aastat on möödunud kogumiku „Mõtteid valmivast intelligentsist“ ilmumisest. Korra on intelligentsi vastutuse teema ka laiemas orbiidis olnud. Aastaid tagasi (1998) leidsid mitmed väljaanded algatatud akadeemilisele mõttevahetusele ruumi, Postimees eraldas teema tähtsust tunnetades koguni erilehekülje. Toona läks hästi, et vähemalt paarkümmend intellektuaali ja tuntud õpetlast ankeedivastuste kaudu said oma mõtteid avalikustada. Algatuse tõelise eesmärgini siiski ei jõutud, kuigi Sirbis oli teemakohane lai veerg ankeetküsitlusega üleval tervelt viie kuu (aprill-august 1998) vältel!
Juba “Rahunurme lilledes” hoiatas Fr. R. Kreutzwald:
Oh häda neil, kes vaimutuult ei märka,
kui tema läbi ilma hakkab puhuma!
Nad on kui puu, kes varemalt ei ärka,
kui muld ta juurtelt läinud laintega.
Ajakirjanduse abita ja kogu rahvast haarava foorumita on tänapäevalgi koolikorralduslikke ja haridusalaseid muudatusi raske edendada. Ajakirjandus vankrit üksi mäkke vedada ei suuda, mistõttu tuleb kõnelda valjemalt kultuuri-ning haridusjuhtide poolt ära unustatud rahvusliku kasvatuse III kongressist (1996), selle katkenud mõttelõngast. Hariduselu riigikeskset arendamist, keele- ja kultuuri kestmajäämist ning eestluse elujõu edenemist käsitlenud manifest ootab järge IV rahvusliku kasvatuse kongressi näol. Kuidas see mõte riigi poliitilise juhtkonna praeguste eesmärkide ning eliidi üldiste sihiseadetega seostub, on muidugi teadmata.
Üks meenutus eestluse elujõu mõtte tunglakandjalt Oskar Looritsalt:
“Eliidi tervenemisprotsess on meile saatuslik sellepärast, et riiklik iseseisvus ilma väärika juhtkonnata ei ole mõeldav. Eesti eliidi poliitiline looming on äpardunud seniseni õige palju sellepärast, et meie juhtkonna riiklik mõtlemine ei ole küündind üle isiklike või parteiliste vastuolude ega ole kristalliseerunud eestiliseks riigifilosoofiaks või viimistletud ideoloogiakski mitte. Poliitilise mõtlemisvõime arenemattust demonstreeris meie parteiline killustattus ja ideoloogiline ebamäärasus rühmitumisel, mida provotseeris sageli saamahimu enam kui põhimõtted. Nõndaviisi edasi ekselda ja kobamisi sõgesikutada me enam ei tohi.” (Eestluse elujõud, Tõrvik 1951)Eesti Vabariigi juhtimise kõige olulisemale foorumile, VALIMISTELE vastu minnes ja riigielu, sealhulgas hariduselu ümber korraldama asudes, on meil, mille üle
tõsiselt järele mõtelda!
ANTS SILD
