*
Meenub, aastaid tagasi ( 27. 01. 2003 ) ütles Postimees välja tõsiasja, mis esmakordsel lugemisel tummaks võttis. Nimelt, et haridusministeerium on meil toimuva diplomipesu ees võimetu ning et nähtus on mastaapsem kui arvata osatakse. Artiklis väideti, et Venemaa kõrgkoolide filiaalid käituvad Eesti Vabariigis nii nagu nad heaks arvavad ja õpetavad siinsetele üliõpilastele seda, mida nad parasjagu õigeks peavad. Leidnud sobivad “koostöövormid” kohalike libaülikoolidega on nad juba suutnud kõrgharidusmaastikul tekitada kurjakuulutava segaduse. Kõrghariduse Hindamise Nõukogu (KHN) tollane esindaja professor TEET SEENE avas toimuva tagamaad järgmiselt: “...avalikustatud seitse ebausaldusväärset kõrgkooli on vaid murdosa sellest poolpõrandaalusest ärist, mida Ida-Virumaal ja Tallinnas ajavad Vene kõrgkoolide illegaalsed filiaalid või nende kõrgkoolide diplomeid “pesevad”, vormiliselt legaalsed Eesti kõrgkoolid”. Avaldusele ei järgnenud tookord mitte mingisugust akadeemilist arutelu, vaid hoopis ajakirjanduslik hauavaikus, teema kadus leheveergudelt. Tundus, et toimetus oli saanud vihje... Kuid kangelaslikult vaikisid teisedki meediakanalid!
Siinkirjutaja tundis toona huvi, mis toimub? Lõik minu artiklist:
“Eesti hariduselu on sassis nagu Kört-Pärtli särk pühapäeva hommikul. Tallinna haridusameti ja haridusministeeriumi ilmsel õnnistusel toodi äsja, 9. mail Tõnismäele, purjutavate punaveteranide sekka õpetajate-kasvatajate poolt juhituna lasteaia-ja koolilapsed. Siit on vaid sammuke taoliste ürituste üleriigiliseks kuulutamiseni ja võib olla ka kohustuslikena “õppekavadesse “ kandmiseni. Signaale, et on alanud jõuline riigi taasbolsheviseerimine haridust andvate õppeasutuste kaudu, on püütud maha vaikida, mahendada, peita vähetähtsate sõnumite sekka, esitada ühekordsete emotsionaalsete hüüatuste või haugatuste kujul. Maksumaksja kulul ilmuvad hariduse – ja kultuuriväljaanded on aga teinud näo, et sellised teemad neid ei puuduta. Samal ajal on hästi teada, et haridust andvatesse struktuuridesse on infiltreeritud programme ja distsipliine, mille otsest päritolugi pole võimalik kindlaks määrata.”
Tsiteeritud artikkel kõneles muu hulgas ka Ida-Virumaal tegutsevast Konjunktuuri- ja Konsultatsiooni Rahvusvahelisest Õppekeskusest EMONOR, mille õppe-metoodilised materjalid saabusid “rahvusvaheliselt” ülikoolilt RUTHENIA. Asja kurbloolisus oli selles, et too müstiline RUTHENIA asus nimelt Venemaal ja oli isegi seal tunnustamata erakõrgkool!
Mida ja keda sellised ja veelgi hämarama taustaga “kõrgkoolid” Eestis on õpetanud? Seda pole haridusjuhtidele siiani teada antud. Avalikkust rahustades on viidatud tarbijakaitse ametile, kelle “maitsmismeel” peab kindlaks tegema kui õige ja magus peaks üks või teine hariduse pähe müüdav “suhkruvatidiplom” olema! On osutatud ka politseile(!), kes justkui peaks hakkama “kassiülikoole” sulgema.
Juba selline ametnike lähenemislaad on olnud nõutukstegev ja toob kananaha ihule kõigil, kellel olnud kokkupuudet kõrgharidusega selle klassikalises tähenduses. Järeldus on kohutav - akadeemilise elu umbmäärasuses ja hariduskorralduslikus laussegaduses töötanud sullerkõrgkoolid on pikka aega arendanud Eestis edasi uut allilmaharu – diplomipesu! Millise seletuse annavad toimunule akadeemilised ringkonnad, mismoodi põhjendab oma rahvusrenegaatlikku käitumist niinimetatud peavoolu ajakirjandus, end isamaaliselt tutvustama harjunud haritlaskond…? Kas üldse peab imestama selle üle, mis toona pronkssõduri juures Tõnismäel toimus või võtma seda kui paratamatust, mille olid oma tegevusetuse ja küünilise ükskõiksusega ellu kutsunud noorsoo kasvatamise eest palka saavad organisatsioonid, ametnikud ja asjamehed?
Kõrghariduslik korruptsioonisüsteem koos kommunismiajast pärineva koolitusega mähkus juba siis küünilise, varakapitalistliku ärimaailma ämblikuvõrkudesse. Näiteid võib tuua hulgaliselt. Endised komsomolifüürerid, arvestatav hulk vanu marksiste-leninlasi avastas endas turumajanduslikud tungid ja nad tõttasid neid ka üliõpilaste – kujuneva intelligentsi peal välja elama, laotades niimoodi üle maa laiali akadeemilist alaväärtuslikkust, reostades vaimset atmosfääri ja rahvuslikku haridusareaali.
Muudki hariduselu allakäigu märgid olid taassündinud vabariigi algusaegadel ärevusttekitavad. Kunagi tõi Eesti Ekspress näite doktorant Arne Otteri kirjaoskusest, mis sundis iga vähegi koolis käinud inimest küsima – kuidas sai tollane EPMÜ talle välja anda kõrgharidust tõendava dokumendi? Kuidas oli võimalik doktoridissertatsiooni kirjutada inimesel, kes teeb tavalise pöördumise vormistamisel massiliselt ränki õigekirja vigu?
Ka akadeemilise elu ülekandumine kolhoosi kontoritesse (Concordia), punanurkadesse ja väiksematesse ning suurematesse bussijaamadesse pani omal ajal mõtlema – kelle “äriprojekt” see ikkagi on? Sest ka väline vorm räägib mõndagi asja sisust. Uusmaasaajate väga kurb kogemus oli meie rahval neljakümnendatest aastatest olemas. Nüüd siis kolisid “uusmaasaajad“ hariduspõllule! Nobedad endale doktoritunnistusi muretsema ja neid hea raha eest ka teistele “tahtjatele” välja andma, mässivad ju säärased libadoktorid udupilvedesse teaduse säravad tipudki! Ja varsti ei soovi enam keegi kõndida nende tippude juurde viival raskel ning okkalisel rajal vaid iga teine leiab üles kergema vastupanu tee. Kuhu see tee viib (on viinud?) noorsoo, rahva ja riigi tuleviku on kõigile hästi teada…
Kaksikmoraalist hariduselus oli aastate eest juttu ka Tallinnas, Õpetajate Majas toimunud TÜ rektori Jaak Aaviksoo ja Marek Strandbergi debatil.Teemaks tol korral alma materi õppejõu, KGB agendi, professor Juhan Tuldava roll ülikooli ajaloos. Strandberg kõneles semantilisest segadusest, mis tavaliselt hämamistele ja suursullerdamistele eelneb. “Kui lihunikku hakata kutsuma professoriks ja teha seda veendunult pikema aja vältel, on asi peagi ka kahtlejate jaoks otsustatud,” tõi esineja näite. Paljud asjad siinilmas on konventsionaalsed, ka akadeemilises elus. Kokkuleppelisusest kollaborantlikus tähenduses võib aga sündima hakata ja sünnibki, otse meie silme all, kohutavaid asju. Ämmaemandaks, nagu sellistel puhkudel ikka, ajakirjandus.
Tol ajal lehtedes ilmunud kaks teineteist välistavat, agendi ja teadlase elust kõnelevat, erineva ajakirjandusliku lähenemisviisi näidet olid eelpoolöeldule veenvaks kinnituseks. „Kultuuri ja Elu“ artikkel avas nõukogude suurluure residendi Juhan Tuldava tegevuse õudsed tagamaad, Postimehes leinasid aga samal ajal toda isikut kui teaduskorüfeed taga Tartu Ülikooli germanistid-romanistid ja saksa filoloogia õppetool! Kas tegu oli siis reetur – spiooniga, lihunikuga, kes laskis KGB hakklihamasinasse kümneid ja sadu rahvuslikke vabadusvõitlejaid, natsiooni parimaid esindajaid või rahvusvaheliselt tunnustatud ja ülikoolis tuntud “tasase” filoloogiga, kes kindlameelselt rühkis teaduse säravate tippude suunas? Küsimus oli ja on põhimõtteline. Aga mis kõige kohutavam – tänaseni selge vastuseta..! Kes selle peaks andma?
Usutavasti on Tartu Ülikooli, akadeemilise avalikkuse, haridust omandava noorsoo ja neid koolitavate vanemate huvides tähtis kasvõi takkajärgigi teada saada, kas lihunikprofessor ongi meil ametliku akadeemilise tunnustuse leidnud mõiste? Ja kui see on nii, kas siis säärase taustaga õppejõude võinuks veelgi töötada tol ajal Eesti riigi viiekümne üheksas „ülikoolis“? Professoreid, nagu pronksiöö taustalgi selgus, on ju väga mitmesuguseid! Sellele lisaks, aktuaalset teemat puudutades, oleks vaja küsida ka: kas vene mässu ajal Tõnismäele toodud koolinoored ja nende poolt skandeeritud tekstid olid midagi Eesti hariduselule tüüpilist ja tunnuslikku? Kes on need vene koolide õpetajad, kes riigikeelsest õppest siiamaani kuuldagi ei taha, endale palgakõrgendust nõudes aga valitsuse suunas sajatavad, samas kui nende õpilased seaduslikku riigikorda kukutama suunduvad? Kuidas seostab veel hiljuti ametis olnud haridusminister Mailis Reps oma Venemaal tehtud avaldusi siin vallandunud korratuste lainega?
Enne kui suured segadused, nii juriidilised kui semantilised meie rahvusliku hariduselu vankri teelt kõrvale juhivad, selle mutta ja mülkasse uputavad, tuleks teha tõsine katse veelkord kõnelda intelligentsi vastutusest. Põhjuse selleks annab kasvõi kogumiku “Mõtteid valmivast intelligentsist” esmailmumise (1923) kohe saabuv 100-s aastapäev. “Ükski siht, ükski aade pole palju väärt, kui seda kandev inimene pole küllalt kultuurne, vaimne ja eetiline”, kuulutatakse tolles kogumikus aegumatut tõetera. Siiras lootuses (või pühas lihtsameelsuses?), et keegi ikka kuuleb ja näeb (ning ehk ka mõtleb?), mismoodi arutleti suurkoolis isamaalisuse ja rahvusliku vaimsuse üle möödunud sajandi alguses, avaldasin aastate eest kogumiku taastrüki koos ankeedilisadega.Tuli palju arukaid vastukajasid, kuid Eesti hariduspoliitika kujundamisele pole need mõju avaldanud! Kas ootame ära aja, mil harimatu pööbel valitsusasutused üle võtab ning rusikat meie nina alla lüües omaenda reeglid kehtestab? Päris kindel, et nood reeglid, käsud ja keelud ei saa olema eestikeelsed, veel vähem eesti meelsed ...
On ülim aeg hakata akadeemilist sõklahunnikut segama. Kas leiame sealt ka üles kultuursed, vaimsed ja eetilised inimesed?...
Sest keegi muu pole võimeline peatama ja päitseid pähe panema ringikappavale Eesti hariduselu peata ratsanikule!
