Allakäigutrepist üles?
Teade kokkuvarisevatest kolhoosidest jõudis viimaks punapartei juhtideni. Venemaa ja Ukraina - tsaariaegne Euroopa viljaait oli näljahäda piiril. Ajutist leevendust leivapuudusele andis uudismaa ülesharimine, kuid kuuendikule planeedi elanikest igapäevase leiva laualesaamiseks tuli ikkagi pöörduda Kanada farmerite poole, kelleks osutusid „töörahva riigist“ põgenenud ukrainlased. Võõrsilt kuldrublade eest ostetud teraviljaga läks pidu lahti! Odava leivaga külvati üle külapoed ja linnade kaupluste letid. Pätsi poolitamisest polnud enam juttugi, kõvema teenistuse omajad maal võtsid korraga kakskümmend pätsi poest kaasa... et nuumata leivaga kodus kasvavaid sigu, sest vaja oli „võidelda“ lihapuudusega! Kui juhtus, et kolhoosnikul leivapäts ja viinapudel peost pudenesid, tõstis ta esimesena üles pudeli ja andis sellele suud, leivapäts ununes poepõrandale. Külarahvas imestas, aga peagi harjus sellega. Sest saadi aru - sovjetlik elu veerebki ühest kraavi kaldast teiseni... Eestlastel jäi valida: kas leppida pealetungiva “ uudse“ elulaadiga, põgeneda linnadesse ja hüljata vereside maaga või klammerduda laostatud talu varemete külge ning jääda ootama, millal töölis-talupoegade „riik“ oma propagandale rajatud majanduspoliitikaga päriselt uppi lendab!! Sedakorda osutus ootamine õigeks lahenduseks – Eesti iseseisvuse taastamise järel on maarahva kolmas põlv paljud endised talukohad joonele seadnud ja ahjudest levib jälle armsa leiva lõhna! Allakäigutrepi viimaselt astmelt tagasipöördumine reaalsesse maailma on nõudnud inimpõlve jagu pingutusi. Kes sõnastab eesti rahva selle kangelasteo...?
Elame leivaparadiisis
Leivakultuuril, mis on igasuguse kultuuri alus ja millel eestlaste jaoks on eriline tähendus, ei lastud lõplikult hääbuda. Meie tublid eesti naised – koduperenaised - lihtsalt võlusid leiva lauale ka kõige lootusetumatel aegadel! Keegi küpsetas pekileiba, teisel vaatasid leivast välja rosinad, kolmas lisas taignasse ube, peolauale ilmus peenleib. ...Kui tahta nüüd mõnel kihelkonna või külapäeval maitsta kõiki käsitööleibade sorte, siis jääks ühest päevast ilmselt väheseks. Leivaküpsetajad on järjest nooremad , mis räägib sellest, et üks kõige tähtsamaid eesti rahvuslikke traditsioone on järgmistele põlvedele edasi antud! Tean õpilast, kes avaldas lemmikõpetajale tänu omaküpsetatud leivaga! ...Elame leivaparadiisis, mille ukse avas omal ajal Sangaste krahv Friedrich Georg Magnus von Berg. Tema aretustöö peatulemus oli rahvusvili, meie toidulaua valitseja - rukis. Ja paljuski tänu temale on eestlaste tõug ehtsat leiba süües ajalootormides vastu pidanud, tänapäevaselt väljendudes - olnud jätkusuutlik. Oleme leivakülluses aga unustanud midagi vanaeestlaslikku. Ja omaks võtnud midagi võõrast!
Mida teie arvate...?
Kunagi oli Viru tänava alguses püstijalabaar, mille seinal rippus rasvapritsmeid täis loosung: „Prijatnogo apetiita!“ Kellegi käsi oli kirjutanud selle alla tindipliiatsiga:“ Hiad izu!“. Püstijalabaari pole enam ammu , üleskutse aga on jäänud meie keskele kummitama. Vähe sellest, ta on kontvõõrana meiega lauda istunud - „ head isu“ on vallutanud rahvusliku „jätku leivale!“ territooriumi. Kuidas see võis juhtuda? Sääraseid asju juhtub siis kui põhimõiste sundkorras asendatakse asekujutelmaga, mis hiljem jääbki äpardunud elulaadi „kaunistama“. Ehkki vahe on selge - „head isu“ kutsub peletama tühja kõhu tunnet, „jätku leivale!“ aga mõõdab teekonda tulevikku, kus seatakse kindlalt ja vastuvaidlemata esikohale LEIVA tähtsuse esmajärgulisus. Sestap vajab suhtlemine leivaga, tema poole pöördumine vanade tarkuste ja kommete taaselustamist, õige tunde ülesleidmist, mida sisendas „Meie isa palve“. Seda aga enam ei mäletata. Valest suhtumisest saavad alguse paljud hädad, mis ühiskonda vaevavad. Mõnikord aitavad võimaliku ohu olemasolu meenutada mõistukõnelised luuleread:
EMA TEHTUD LEIBA
ära noaga lõika,
nime pidi oma isa ära hõika
-hääle järgi niigi
isa tunneb lapsi,
ema nutab kõiki,
keda noaga tapsid
*Hando Runnel “Punaste õhtute purpur“, lk31
„JÄTKU LEIVALE“ tuleb unustuse hõlmast välja tuua ja taastada selle esialgne tähendus ning rahvuslik autoriteet! Sest „jätku leivale!“ on eestluse identiteedi verbaalne määratlus, see on kõnetamise viis – modus dicendi, mis kui kõigile mõistetav semantiline kood avab ukse olnud aegades tunnustuse pälvinule, usaldusväärsele ja igipõlisele. Neid tunnismärke puudutamata künname vale vagu! Näiteks , kas songime hariduspõllul kolhoosnike kombel edasi või seame adra rahvusteadvuslikuks sügavkünniks valmis (loe „tasuta“ haridusest: „Ülikoolides tuleb loobuda kolhoosikorrast“, ajaleht POSTIMEES 9.12.21)...? „Jätku leivale!“ saab tõusta kultuurifilosoofiliseks küsimuseks kui sellele pakub lisandusi kodude , koolide, kultuurikollete, kohalike omavalitsuste ja teenindusasutuste koostöö. Et austada eesti leiba vanamoeliselt- otseses ja ülekantud tähenduses, peab teda kõnetama esivanemate kombe kohaselt sügavaima pieteeditundega. Uue aasta algust on hea tähistada „jätku leivale!“ sooviga. Me tahame, et eestlus ja eestluse elujõud püsib ning kosub, sellepärast vajame tõdemusi, mille tähendus tekkis ammu enne meid. ... Ja jääb kestma pärast meid.
... Meie laste seas on andekaid kunstnikke, sisekujundajaid, helimeistreid jne, kes oskavad koolisööklate “ Jätku leivale!“ joonistustes, plakatitel, signatuurides uusi värve , kujundeid ja helisid välja võluda. Toiduga ja toidu jagamisega tegelevad ettevõtted peaksid aga „Jätku leivale!“ mõttest leidma selle seemne, millest õiges mullas hakkavad sirguma rahvusaatelised taimed ideaalide, seoste, signaalide, sõnumite ja reklaamidena, mida suudab edasi kanda igaüks, kes eesti leiba söönud ja kellel eestlase süda rinnus!
